Eesti arhitektid on juba kümmekond aastat Eesti Arhitektide Liidu (EAL) eestvedamisel rääkinud vajadusest luua riigiarhitekti institutsioon. Vaatamata kõikvõimalikele eri tasandite strateegiatele ja arengukavadele, mis on tulvil üllaid ideid, arendatakse elukeskkonda Eestis tavaliselt ikka nii, nagu üks või teine omanik heaks arvab ja parajasti kasulik tundub, arvestamata kuigi palju, missugusesse konteksti objekt paigutub või millise koormise see tulevastele põlvedele või keskkonnale jätab. Tervikpildi nägijaid ning kokkupanijaid napib.
Eesmärkide üldsõnalisus ning ruumilist arengut puudutavate otsuste killustatus takistab ühtsete väärtushinnangute ja vastutustunde tekkimist. Kui ruumilise planeerimise juures jäävad olulised aspektid arvestamata või ehitatud keskkonda kavandades tehakse vigu, mõjutab see meie eluolu väga pikka aega. Kümneid, võib-olla isegi sadu aastaid.
Tõenäoliselt on enamik meist vähemalt korra elus tundnud, kuidas linnapildis või maastikus miski eetilist närvi riivab. Näiteks kui mõni arendaja sulgeb südalinnas linnaelanike vaba ligipääsu merele või linnapiiri taga laiuvad suvaliste planeeringute ja küsitava arhitektuuriga uuskülad väärtuslikel põllumaadel. Paljudele tundub kummastav seegi, miks lastakse kesklinna nõutumas piirkonnas miljööväärtuslikel hoonetel laguneda. Kas igaühel on õigus oma kinnistul toimetada nii, nagu heaks arvab, või peaks kehtima nii riigi, kohalike omavalitsuste kui ka omanike jaoks ühine arusaam, mis on eetiline ja vastutustundlik?
Viiendik ehitusmälestistest on halvas seisus või hävinud
Avaliku ruumi kvaliteedi tagamine on Eestis olnud keeruline, sest vastutus on jagatud paljude institutsioonide vahel. Nii otsustatakse ehitusega seonduv majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, planeerimine rahandusministeeriumis, loodusliku keskkonnaga seonduv keskkonnaministeeriumis, arhitektuuri ja muinsusväärtuste küsimused kultuuriministeeriumis, riigimaa planeerimine toimub maa-ametis ning riigile kuuluva kinnisvara küsimusi otsustab Riigi Kinnisvara AS.