R, 7.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Raimo Pullati Tallinna-inventuur

Rein Veidemann
, TLÜ emeriitprofessor / Postimees
Raimo Pullati Tallinna-inventuur
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
R. Pullat. Tallinlase asjademaailm valgustussajandil. Estopol, 2016. 384 lk.
R. Pullat. Tallinlase asjademaailm valgustussajandil. Estopol, 2016. 384 lk. Foto: Raamat

Kes meist poleks kuulnud pilatavat käibelauset «Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju». Paradoksaalsel kombel on võitnud sellest just asjademaailma ning kunagise argielu uurimisega tegelev mikroajalugu, «ajalugu altpoolt» (Peter Burke). «Mikro» osutab siinkohal küll üksnes objektitasandile, sest uurimine ise on võtnud vägagi suured mõõtmed, liikudes mentaliteedi, praktikate ning materiaalse kultuuri uurimisega ajaloo ja antropoloogia kokkupuuteväljale.  

Eesti ajalooteaduse grand old man, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Raimo Pullat on läbi uurinud 18. sajandist säilinud viissada Tallinna varaloendit. Need on linnaelanike surma korral varanduse juriidilise inventeerimise tulemusena kirja pandud loendid, mis võimaldavad saada ülevaate lahkunu eluviisist ja huvialadest. Sotsiaal- ja majandusajaloo allikate kõrval võimaldavad varaloendid rekonstrueerida eelmiste põlvkondade ainelist, aga ka vaimukultuuri.

On tähelepanuväärne, et Pullat ei piirdugi oma ülevaates üksnes allikate kuiva kirjeldusega, mis tavaliselt iseloomustab allikapublikatsioone – seegi teos on detaili-, nimede- ja tabeliterohke –, vaid esitab võrdluste, seostamiste ja viidetega (lisaks muidugi haruldased illustratsioonid ja pildimaterjal) põnevalt jälgitava pildi tallinlaste eluolust valgustussajandil. Tallinnale algas see venelastele alistumisega Põhjasõjas septembri lõpus 1710, mistõttu pääses linn pommitamisest ning säilitas oma saksakeelsuse ja -meelsuse. Peeter I oli andnud linna privileegidele tingimusteta üldkinnituse, säilitamaks Tallinna majanduslikku ja rahanduslikku tugevust (K. Brüggemann, R. Tuchtenhagen «Tallinna ajalugu», 2013, lk 123). Katastroofiliseks osutus hoopis katk 1710–1711. Kui 1708. aastal elas Tallinnas ligikaudu kümme tuhat elanikku, siis kaks aastat hiljem, 1710. aasta lõpuks jäi ellu vaid kaks tuhat, kellest pooled kuulusid lihtrahva hulka. Sajandi lõpuks aga taastus elanike arv.

Märksõnad
Tagasi üles