Maraton, mu rõõm ja kannatus

  • Maratonihooaeg algab sel laupäeval Alutaguse etapiga!
  • Maraton tähendab erakordset elamust ja eneseületust, midagi kerget siin pole!
Suusamaraton. Loo autor Kristiina Herodes rajal rassimas. FOTO: AFP / Scanpix

Suusasporti armastab iga eestlane! Kui ise ei sõida, elad teistele kaasa. Suusamaraton on talve oodatuim rahvaspordisündmus ning just täna läheb Alutagusel lahti Estoloppeti esimene etapp. Maraton tähendab erakordset elamust ja eneseületust, kuid enne starti tormamist tasub teada, mida see veel kaasa toob.

Ma ei ole kiire suusataja, minu tulemused leiab pigem maratonide protokollide tagumisest otsast, aga see ei vähenda entusiasmi. Mu eesmärk ei olegi jõuda esimeste hulka, pigem soovin füüsiliselt pingutada ja distantsi läbi sõita. Ja teha seda nii, et pärast oleks enam-vähem hea olla. Isegi selline eesmärk nõuab treenitust ja vähemalt keskmist kehalist vormi.

Noorena tegin kõvasti kergejõustikku ja sellest alates on liikumine jäänud harjumuseks, isegi vajaduseks. Samas tuleb spordiga heade harjumuste kõrval tihti kaasa ka mõni tülikas vigastus. Kuna Achilleuse kõõluste krooniline vigastus ei lase enam pikalt joosta, tuli leida liikumiseks teisi viise.

Kristiina Herodes on kirglik suusaspordisõber. FOTO: Erakogu
Suusastaadioni viimased mõnisada meetridt tuleb läbida näiliselt kergelt, peab ju kõigile näitama, et maraton – see on kukepea.

Suusatamine on just selline meeldiv ala, kus terve keha saab koormust, kuid vigastuste võimalus on üsna väike. Nii mu suusakirg hoo sisse saigi. Nüüdseks olen sõitnud kaht suusamaratoni – Tartu maratoni ja Viru maratoni –, esimest kolmel ja teist viiel korral. Esimest korda maratoni starti minek on alati omamoodi julgustükk, eriti kui pole varem nii pikka distantsi läbinud. Ütlen ausalt, et maraton ei ole kerge kogemus, küll aga alati meeldejääv. Läbida maraton hea hoo ja tervise juures – see tähendab päris kindlasti ka ajamahukat treenimist!

Ettevalmistused lumega ja lumeta

Umbes kümme aastat tagasi, kui suusatamist harjutasin, sain soovituse teha tempokaid ja tunde kestvaid jalutuskäike. Ainult pooletunnised sutsakad ei lase võhmal tekkida. Keha vajab ikka pikemat ja põhjalikumat ettevalmistust, et saaks end kestvusalal proovile panna. Ideaalis võiks see muidugi olla suusatamine.

Hooajal esimest korda lumele saades võtab kõikuma. Need libedad lauad jalge all ja toikad käes on harjumatud. Enamasti on ka külm. Ikkagi talv ju. Minusugusele harrastajale on paras eesmärk koguda enne jaanuari lõppu kolmekohalise numbriga kilometraaž. Sellini jõudmine ei ole kerge, päeval teed ju tööd ja kui end õhtupimeduses suusarajale vead, on see sageli rohkem vaimu proovile panemine kui füüsiline pingutus.

Nädalavahetusel ilusa ilmaga metsas suusatamine on seevastu väga vahva – puhas liikumisrõõm! Ehkki mõnel pidurdab hoogu tõsiasi, et suusatamisega kaasneb üksjagu ettevalmistusi. Kaasa tuleb võtta üsna palju kola, uisu- või klassikasuusad, veenduda, et need on määritud, kas pidamist panna või mitte, millised suusakepid, mis riided, kas soe jook on olemas, varuriided jne. Kõik tuleb läbi mõelda. Isegi autot ostes said minu puhul otsustavaks hobi toetavad detailid, näiteks kas auto tagaistmel on suusaluuk. Lisaks peab arvestama ilma ja tuulega ning korralikult nägu kreemitama. Juba aastaid kasutan külmade ilmadega kõige lihtsamat lanoliinkreemi – selline paks ja lõhnab kui kasukas. Seni on väga hästi toiminud ja nahka kaitsnud. Ära loodagi, et tunnid pakase käes paljale nahale liiga ei tee!

Suusamaraton / MARIANNE LOORENTS / VIRUMAA TEATAJA FOTO: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Pikad tunnid pakases

Pikamaasuusataja Raul Olle leidis kunagi, et üle kuue tunni Tartu maratoni sõitjad on ikka ülikõva vastupidamisega, tema nii kaua ei jaksaks. Mina läbisin oma esimese Tartu maratoni kuue ja poole tunniga. Ja olin tõepoolest läbi. Kartus, pigem aukartus nii pika distantsi ees oli suur, sellepärast ei julgenud end kiiremini liigutada. Lisaks jõin suures koguses spordijooki, mis pani kõhu valutama. Paar aastat hiljem suutsin Elvas finišisse jõuda juba viie ja poole tunniga. Sõltumata algtempost on viimased kümme kilomeetrit ikka väga rasked ja vaevalised. Tihtipeale tundub, et äkki on korraldajad vigurit teinud ja meelega vahemaa pikemaks mõõtnud. Nendel kilomeetritel end suuskadel edasi lükkamine ei tekita küll suusataja pidupäeva meeleolu, pigem on see segu väsimusest ja tülpimusest ning tahtmine kogu jama ära lõpetada. Suusastaadioni viimased mõnisada meetrit tuleb läbida näiliselt kergelt, peab ju kõigile näitama, et maraton – see on kukepea.

Sel aastal olen suusatanud 60–70 kilomeetrit, nigelaid lumeolusid arvestades on see juba üsna hästi. Näiteks Valgehobusemägi on pakkunud üsna häid tingimusi, ka Pirital saab lambivalgel tiirutada. Poolteist aastat tagasi ühinesin toreda treeningseltskonnaga Skispirit, mida veab ülivahva treener Kristel Laurson. Arvamus, et suusatajad suure osa aastast treenivad, kepid käes ja rullsuusad all, sai kummutatud. Oleme käes hoidnud rohkem topispalle kui suusakeppe, lisaks olnud plangus – lausa nii palju, et arutanud plaani asutada planguliit ja topispalliliit! Suusatamisel ei piisa üksnes headest jalgadest, tugevad peavad olema hoopis vöölihased, ning neid treenitakse armutult.

Suusamaraton / MARIANNE LOORENTS / VIRUMAA TEATAJA FOTO: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Sugu ei loe, müslipulk küll

Kuidas aga maratoni sõita? Start on ebamugav, sest kõik tahavad liikuma saada, suusad ja kepid võivad risti minna, olud on kitsad. Kõik tahavad liikuda ja edasi jõuda, stardipauk tõstab osalejate adrenaliini, ning tuleb tunnistada, et viisakus ja tagasihoidlikkus suusasõidu alguses küll voorus ei ole. Mingil hetkel venib suusatajate rivi pikaks ja saab omas tempos liikuma hakata, samal ajal teistel jalus olles või hoopiski neist mööda sõites. Muide, rajal ei teki kunagi küsimust, kas tegu on mehe või naisega, kõik sõltub sõitmisest. Üksteist aastat tagasi küsis Priit Pullerits minult leheloo tarvis, kuidas end naisena suusarajal tunnen. Küsimus oli ootamatu, samas väga filosoofiline, seetõttu mõlgub see mul jätkuvalt meeles, et leida mõistlik vastus. Seni pole leidnud! Küllap tuleb lihtsalt edasi suusatada ning mõtiskleda paaristõugete kõrvale ka sooküsimuse üle.

Olen oma peas jaganud maratonidistantsi joogipunktideks, need on ette teada ja see hoiab motivatsiooni. Enamasti on need iga kümne kilomeetri tagant. Lühidalt kutsutakse joogipunkte ka TPdeks, see tuleb sõnast toidupunkt. Seal pakutakse tavaliselt soola, leiba, hapukurki, banaane, spordijooki, vett, rosinaid. Keegi ei sunni osalejat sööma-jooma, kuid see on soovitav, eriti joomine. Osa sõitjaid võtab oma joogi kaasa, mina seda ei tee, vaid lepin pakutavaga. Vahel on lõpupoolsetele jäänud vaid kesine valik rosinaid ja paar läbikülmunud banaanitükki. Lisaks on mõistlik taskusse pista turgutav energiaamps – müslipulk, glükoositablett või energiageel. Kord Viru maratoni sõites oli väga külm ja edasiliikumine edenes vaevaliselt, mingil hetkel hakkas silmanägemine hägunema ja pilt eest minema. Taskus olnud müsli tõi august välja ja aitas lõpuni.

Suusamaraton FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kiusatus katkestada ja karm lõpp

Suusatamine on kummaline spordiala – ühel ajal võib sul olla nii soe kui ka külm. See tähendab, et kehal on soe, kuid kätel-jalgadel külm. Eelmise aasta Viru maratonilt mäletan, kuidas ühel hetkel olid käed külmad, ikka väga külmad. Lausa nii külmad, et valus oli. Kindad olid käes, lausa kahed kindad, alpakast soojad aluskindad ja peal suusakindad. Kuna too maraton oli olude poolest niikuinii raske, külm tuul ja lahtise lumega rada, siis tekkis kiusatus pooleli jätta. Aga kuidas sa katkestad? Seal keset põldu pole mitte kuhugi minna! Kaassõitja ju teist turjale ei võta ning muud alternatiivset võimalust polegi. Tellida abi päästeameti kaudu, lihtsalt külmetavate käte pärast, oleks ju ka tobe. Nii sõitsingi hambad ristis lihtsalt edasi.

Katkestamismõte aga kimbutas taas, kui saabus koht, kus seda võinuks teha. Võluv härrasmees hüüdis mind nähes, et teine ring algab siit ning TP on saja meetri pärast. Aga ma ei jätnud jonni! Külmunud rosinaid ragistades ja vett peale juues moraal taastus. Paraku katsumused ei lõppenud. Lagedale põllule jõudmine tõi kaasa külma tuule ja kätel hakkas uuesti kohutavalt külm. Mingil hetkel saabus täiesti nüri lõik ehk üks pikk sirge raudtee kõrval. See tundus lõputu ja seal olev lumi oli juba nii pudruks sõidetud, et tekkis paigalsuusatamise tunne. Kuid kõigest saab üle, kui lihtsalt ei jäta järele!

Viru maratoni rada ei ole üldiselt raske, suures osas kulgeb see Mõedaku lähedal põldudel, mis on küll puudutatud Pandivere kõrgustikust. Kuid lõpp, see lõpp ei ole kerge! Viimastel kilomeetritel on kuulda finišikoridorist kõlavat reibast teadustajat. Just siis saabuvad mäed, mis vajavad seda viimast kokkuvõtmist ja ränka ronimist. Laskumised on küll pikad, samas mina lühinägelikuna tunnen nende ees väheke hirmu, sest lihtsalt ei näe piisavalt ette ja seetõttu on vahel raske ennustada, mis järgmisena tuleb ja milline manööver ette võtta.

Lõpusirge on alati magus. See tõstab tuju, kannustab endast viimast välja panema ning toob isegi naeratuse näole. Suuskade alt võtmine on mõnus ja kõndimine nii meeldiv vaheldus tunde kestnud suusaliigutustele. Riietusruumis olin üsna rõõmus naiste vähese osalemise üle. Ruumi oli seal kindlasti lahedamalt kui meestel. Kõik me kirusime üksmeelselt seda sõitu! Samas olime uhked ka. Ikkagi maraton. Sõidetud.

Suusamaraton FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Läki maratonile!

Suusamaratoni puhul on vaja nii vastupidavust kui ka vedamist – kui lund pole, ei tule ka maratoni. Suusafännid leiavad viimase info Estoloppeti sarjas toimuva kohta estoloppet.ee

Selle aasta kuuest etapist jäid kaks esimest – Viru ja Tamsalu-Neeruti maraton – lumepuudusel ära.

Kui ilm soosib, saab end proovile panna veel neljal korral:

11. veebruar – Alutaguse maraton

18. veebruar – Tallinna suusamaraton

26. veebruar – Tartu maraton

4. märts – Haanja maraton

10.02.2017 13.02.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto