Taavi Minnik: Eesti poliitikud tegelgu elavate, mitte surnutega

Konstantin Päts FOTO: Internet

Viimasel ajal on meedias palju tähelepanu saanud Konstantin Pätsi ausammas. Jutt ei käi sellest , mille ta ise 1939. aastal pidulikult Tahkurannas avas, vaid sellest, mida veel Toompea lossi aias pole, kuid mida seal sooviksid näha inimesed, kes on aastakümneid asetanud võrdusmärgi Vabadussõja, sõdadevahelise iseseisvusaja ning Pätsi (ja Laidoneri) isiku vahele.

Ei taha vaielda selle üle, kas Päts ja Laidoner olid head või halvad. Selle üle on juba vaieldud kogu Eesti taasiseseisvusaja ning ilmselt jätkuvad need juba marasmiks mandunud vaidlused, kuni inimesed, kellest mõnele on sellest vaidlusest lausa elu mõte saanud, on jäädavalt võtnud horisontaalse asendi.

Küll, aga tuleb seesugustest ausammastest rääkides mõista, et neid ei püstitata ei ajaloolistele isikutele ega ajaloole, vaid õigupoolest ajale, mil nad püsti pannakse. Pätsi monument Tahkurannas on ehk selle ehedaim näide: Pätsi režiim avas seal ausamba sellelesamale ajastule, mis 1934. aasta võimu usurpeerimisega alguse oli saanud. Võimalikku  Pätsi monumendi rajamist Toompeal veavad inimesed, kes on tahtnud temaga taasiseseisvusajal samastuda, ja on täiesti loogiline, et nad seda ausammast soovivad, kuna see oleks ausammas ka neile ja nende ajale, milles nad tegutsesid. Tänapäeval loetakse iseendale ausamba rajamist halvaks tooniks ning seda teevad peamiselt Žirinovski-sugused friigid, avame siis juba parem Pätsi oma. On kõik rahul.

Eesti puhul häirib, et meelsamini tegeletakse surnute ja nende probleemidega kui elavatega, laskudes viljatutesse ja mitte kuhugi viivatesse vaidlustesse, nagu Pätsi isik või vapside rehabiliteerimine. Võib-olla see ongi meie järjest vananeva ja väsiva ühiskonna eripära. Eesti ühiskonna mediaanvanus on juba 43 aastat. Elu teises pooles eelistavadki paljud senisest rohkem tukastada, lihtsalt midagi hamba alla pista, midagi juua ja telekast mingeid nürisid show’sid vahtida.

Samasse kategooriasse, kuhu kuuluvad lumpeni maitse rahuldamiseks välja töötatud telesaated, kuuluvad ka pseudoteemad ja asendustegevused, mida meie poliitikute andetum osa armastab. See on ju palju mugavam kui – maakeeli väljendudes – tegeleda asjaga, vaevata oma pead näiteks keeruliste majandus- või rahvastikuprobleemidega, mis praegu Eesti rahva, kultuuri ja riigi tuleviku seisukohalt on määrava tähtsusega. Parem tegeleda linnahallist ülegalaktikalise konverentsikeskuse kujundamise, burkade keelamise, transgenderite, surnute ja nende probleemide ning muu säärase tiluliluga.

Seotud lood
08.02.2017 10.02.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto