Sisukord
Arvamus
Postimees
11.02.2017
Eesti Auto hakkab ise abi kutsuma (2) Mälumäng Lasteaed Krõll ei saa ministri määruse alusel toetust Dilbert Male Palju õnne Horoskoop Hahad üha häälekamad Tagakülg Esikülg 11.02 Majandus Sulev Loo lahkub Eesti Raudtee juhi kohalt Majanduse lühiuudised Välismaa Colombia kokakasvatajad kardavad mässuliste lahkumist Trumpi migrandikeeldu tabas tagasilöök Miski on mäda Vene luures Välismaa lühiuudised Arvamus Juhtkiri: presidendile residents Maardusse (14) Rahva sõber Iohannis Hommikumaa tark Kõigi aegade parim Veidra telepere looja Jaak Aaviksoo: kui tõde hääletatakse (49) Edasi 1984. aastal: tartlased leinavad Jaanus Piirsalu: hurraa 1992. aasta valijale! (4) Kultuur Hardo Aasmäe mõtteid neljast kümnendist (1) Jaak Alliku eludraama: vere hääled Jaak Allik vaatab minevikus öeldud-kirjutatud sõnadele tõsiselt otsa Sugrimugri maagilne naturalism Raimo Pullati Tallinna-inventuur Ma parem ei kirjuta Eesti arendas superstaari «Maailma suurim patt on argus!» Aja auk. Seks kui neuroos Hommikumaa tark (1) Sport Tänak näitas head kiirust, boonuseks katsevõit Johaug lubati olümpiale, kuid vaid esialgu Vinge tagasitulek aitas Fed Cupi naiskonnal eesmärgi täita Töötõend prügikastis ja öine reid Tallinn Auto hakkab ise abi kutsuma (2) AK Arvamusliider Madis-Ulf Regi päevik: veidi kahju, et meil enam kommunistlikku parteid pole... (1) Enn Tõugu: masinad on üha targemad, mis edasi saab? (3) Ukraina politoloog: Maidanid käivad Ukrainas kiiresti, muutused mitte nii väga (13) Jaak Aaviksoo: kui tõde hääletatakse (49) Jaak Allik vaatab minevikus öeldud-kirjutatud sõnadele tõsiselt otsa Olümpiamängud kui Kolmanda Reichi apoteoos Raimo Pullati Tallinna-inventuur Jaak Alliku eludraama: vere hääled Sugrimugri maagilne naturalism Ma parem ei kirjuta Eesti arendas superstaari Arter «Baleriin» sütitab nii suuri kui ka väikeseid Kalliskivid ja teised kallid kivid Sõiduproov. Lexus IS: Roheline tee Maraton, mu rõõm ja kannatus Vennatapusõjad Eesti suusaradadel Põhjamaade suurim paadimess meelitab Soome eripäraga Eesti ristsõnameister sihib Cambridge'i Arst, kelle missioon ja seiklus on Kihnus «Sangarite» looja Jaak Kilmi mõtleb filme tehes oma lõbu ja lusti peale Postimehe nädalahoroskoop 11.–17. veebruar Ossipiff – kaunitar mitmekülgse lisavarustusega Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Ukraina politoloog: Maidanid käivad Ukrainas kiiresti, muutused mitte nii väga

10 min lugemist
Ukraina dessantväelased jaanuari lõpus positsioonidel Piski külas Donetski külje all, 500 meetrit kurikuulsast lennujaamast, mis sai 2014 aastal kuulsaks kui üks kuulsamaid vastasseisu kohti Donbassi sõjas. Avdijevka all alanud lahingutes ründasid separatistid ka neid, muuhulgas tulistati tankidest, kuid õnneks keegi surma ei saanud. FOTO: Jaanus Piirsalu

Reformid on rahva seas ebapopulaarsed, inimeste elatustase ei tõuse, korrumpeerunud ametnikud on endiselt ametis, kaua kestnud sõda kurnab, poliitikutes on tulnud pettuda, aga uus revolutsioon vaevalt midagi paremaks teeks. Nii kirjeldab Ukraina elu Kiievi üks hinnatumaid politolooge Vladimir Fessenko (58).

Tellijale

-Ukrainas on väga selgelt tunda rahulolematust. Vahet pole, kas rääkida Donbassi sõja veterani, kodanikuaktivisti, vana või noorega. Miks pole inimesed rahul?

Olen teiega nõus. Sotsiaalpoliitiliselt on olukord Ukrainas väga keeruline ja pingeline. Peamine rahulolematuse põhjus on lihtne ning see ühendab kõiki – nii neid, kes osalesid Maidanil, kui ka neid, kes seal ei olnud. See on halvenenud majanduslik olukord. Selle põhjus on omakorda sõda ning suhete katkemine Venemaaga. Kaubavahetus Venemaaga on kolme aastaga kukkunud kolm korda.

Sellele lisaks väga ebapopulaarsed otsused, nagu järsk korterikulude ja gaasihinna tõus. Inimeste pensionid on 1500 grivna (50 eurot) ja palgad 3000–4000 grivna kanti (100–135 eurot) ning siis tuleb sulle kommunaalarve 1500–2000 grivnat (50–68 eurot). See muidugi ärritab inimesi väga.

Veel üks probleem on selles, et pärast võitu Maidanil oodati kiireid muutusi paremusele. Aga muutused on olnud aeglased ja vastuolulised. Kõige parem näide on muidugi korruptsioon. Ma pole nõus nendega, kes väidavad, et praegu on korruptsioon samasugune või isegi kasvanud. President Viktor Janukovõtši ajal oli korruptsioon süsteemne ja organiseeritud – kõik maksid andamit. Nüüd on see palju stiihilisem ja sellest räägitakse rohkem.

Lisaks mängib suuremat rolli kontrast: inimesed on muutunud vaesemaks ning selle tõttu ärritab poliitikute rikkus neid rohkem. Võtame majanduslike huvide deklaratsioonid (esimest korda esitasid riigijuhid, saadikud ja tippametnikud need eelmisel sügisel – J. P.) – vajalik asi, et kontrollida ametnike ja saadikute sissetulekuid. Selgus, et neil on sadu miljoneid grivnasid ning miljoneid dollareid ja eurosid sularahas.

-Kas see tuli ukrainlastele siis üllatusena, et nende poliitikud on rikkad? Kõik ju teavad niigi, mida seal nüüd äkki ärrituda?

Muidugi. Inimesed hääletasid nende poolt, teades väga hästi, et tegemist on miljonäridega. Aga nüüd olid konkreetsed faktid ja see ärritas. Et on saadikuid, kellel on majad nagu lossid või siis kümnete majade viisi kinnisvara, aga sina elad kuskil hruštšovkas või pole sul sedagi. Just see kontrast ärritab.

Võitlus korruptsiooni vastu on muidugi aktiivsem, aga ühtegi tippametnikku pole korruptsiooni pärast vahi alla võetud. (Sügisel ametist lahkunud Ukraina politseiülema Hatia Dekanoidze väitel istub korruptsioonikuriteo eest Ukrainas vangis kõigest kuus inimest – J. P.) Kümmekond parlamendiliiget on küll uurimise all, aga see ei ole piisav.

Ühiskonnas on suur ootus puhastuse järele. Näiteks et kohtunikud vahetataks välja. Aga on Euroopa standardid, mille järgi kohtunikku niisama lahti lasta ei saa. Võid ta ametist minema ajada, aga tema annab hagi Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja suure tõenäosusega võidab. Selliseid näiteid on.

-Sama seis on ju politseireformiga – omal ajal lahti lastud miilitsad lasevad end tööle ennistada uude politseisse.

Õnneks mitte igal pool ning mitte massiliselt. Aga see on ka väga hea näide meie reformide kohta. Reforme on, aga neid viiakse ellu väga vastuoluliselt ja raskelt. Esimene reaktsioon uue politsei, eriti patrullpolitsei tänavale ilmumise järel oli ju väga toetav, aga praegu on juba näha pettumust, sest kõik näevad, et teedel on olukord halvemaks läinud. Inimesed ootavad rohkem karmust – liiklusmiilitsa moodi karmust.

Ühesõnaga reformid on ebapopulaarsed ning inimesed ei näe kuskilt, et nende elatustase tõusma hakkaks, korrumpeerunud ametnikud olid ametis ja on edasi. Lisaks väsimus sõjast ja suur pettumus poliitikutes.

Ukraina poliitika eripära on emotsionaalne tsüklilisus. Kõrged, järsku kerkinud ootused revolutsiooni ja võimuvahetuse ajal. Aga juba aasta pärast on «uute» reiting poole võrra langenud ja rahvas oma valitud presidendis väga pettunud. Nii oli kõigiga: Leonid Kravtšukist kuni Petro Porošenkoni. Sõda ainult tugevdab seda efekti.

Peale poliitikute ei usalda ukrainlased üldse ka riiki. Meie 25-aastase iseseisvuse jooksul on olnud vaid üks kord, kui usaldus (enamiku riigi institutsioonide vastu) ületas usaldamatust. See oli 2005. aasta kevadel, pärast esimest Maidani. Muidugi järgnes kiirelt pettumus.

Praegu on selles mõttes unikaalne olukord, et kui varem pettuti näiteks presidendis, siis usaldati vähemalt mõnda opositsioonipoliitikut. Praegu ei usalda kaks kolmandikku ukrainlasi üldse ühtegi poliitikut: ei võimu, ei opositsiooni. Sellist asja pole varem olnud. Ühelgi Ukraina poliitilisel jõul ei ole praegu 20-protsendilist toetust, vaid ainult kümne protsendi ümber.

-Ukrainlased ei saanud ju olla nii rumalad, et kujutasid ette, et teevad täna Maidani ja homme hakkavad hästi elama?

Ootused olid lihtsalt väga suured. Esimest korda juhtus see muide pärast iseseisvumise saavutamist 1991. aastal, kui valitses illusioon, et piisab NSV Liidust lahkuda, kui juba hakkamegi paremini elama, sest Ukraina on rikas maa. Unustati ära, et naftat ja gaasi tuleb edaspidi sisse osta.

-Nii et Ukrainale on see olukord juba tuttav?

Põhimõtteliselt küll. Ainus asi, et nüüd on veel ka sõda ning me oleme kaotanud territooriumi.

-Taga-Karpaatias Užgorodis ütles üks taksojuht mulle, et kogu Ukraina riik on üks blind trust, kui rääkisime sellest, et Porošenkol võttis kolm aastat aega, et müüa maha tehas Venemaal Lipetskis.

Hästi öeldud! Porošenko on hea näide. Kui aasta tagasi oli ukrainlaste ärrituse märklaud Arseni Jatsenjuk (Maidani-revolutsiooni üks liidreid, Ukraina peaminister 2014. aasta veebruarist kuni 2016. aasta kevadeni – J. P.), kes oli kõige vihatum poliitik, siis nüüd on selleks muutumas Porošenko.

See tehaselugu näitab Porošenko sisemist konflikti. Tema dilemma on selles, et ta on ühel ajal ärimees ja poliitik. Nagu selle lubadusega (lubas presidendivalimiste ajal, et müüb tehase Venemaal – J. P.). Ma olen kindel, et ta oleks presidendiks saanud ka selle lubaduseta. Lubas, aga pärast sai aru, et tal on raske seda täita. Rošen – see tuleb ju tema nimest, see ongi tema nimi. See oleks nagu müüa maha osa oma perekonnast.

Miks ta ei müünud kohe? Porošenkol oli veel 2014. aasta suvel lootus, et Putiniga õnnestub kokku leppida ja sõda lõpetada.

Teine Porošenko vastuolu on selles, et ta on korraga nii uus kui ka vana. Ma arvan, et ta siiralt soovib reforme ja et Ukraina muutuks euroopalikuks riigiks. Aga ta on poliitikuks kujunenud Leonid Kutšma (Ukraina teine president 1994–2005 – J. P.) ajal ning ta teab, et Ukrainas võimu säilitamiseks peab suutma mõjutada kohut, äri, parlamenti, kasutades selleks alati mitte just kõige demokratlikumaid meetodeid. Ta saab väga hästi aru, et kui tema inimene ei hakka juhtima peaprokuratuuri, siis hakkab seda juhtima Julia Tõmošenko või Igor Kolomoiski inimene. Ta kasutab tihti vanu meetodeid.

10.02.2017 13.02.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto