Sisukord
AK
Postimees
11.02.2017
Eesti Auto hakkab ise abi kutsuma (2) Mälumäng Lasteaed Krõll ei saa ministri määruse alusel toetust Dilbert Male Palju õnne Horoskoop Hahad üha häälekamad Tagakülg Esikülg 11.02 Majandus Sulev Loo lahkub Eesti Raudtee juhi kohalt Majanduse lühiuudised Välismaa Colombia kokakasvatajad kardavad mässuliste lahkumist Trumpi migrandikeeldu tabas tagasilöök Miski on mäda Vene luures Välismaa lühiuudised Arvamus Juhtkiri: presidendile residents Maardusse (14) Rahva sõber Iohannis Hommikumaa tark Kõigi aegade parim Veidra telepere looja Jaak Aaviksoo: kui tõde hääletatakse (49) Edasi 1984. aastal: tartlased leinavad Jaanus Piirsalu: hurraa 1992. aasta valijale! (4) Kultuur Hardo Aasmäe mõtteid neljast kümnendist (1) Jaak Alliku eludraama: vere hääled Jaak Allik vaatab minevikus öeldud-kirjutatud sõnadele tõsiselt otsa Sugrimugri maagilne naturalism Raimo Pullati Tallinna-inventuur Ma parem ei kirjuta Eesti arendas superstaari «Maailma suurim patt on argus!» Aja auk. Seks kui neuroos Hommikumaa tark (1) Sport Tänak näitas head kiirust, boonuseks katsevõit Johaug lubati olümpiale, kuid vaid esialgu Vinge tagasitulek aitas Fed Cupi naiskonnal eesmärgi täita Töötõend prügikastis ja öine reid Tallinn Auto hakkab ise abi kutsuma (2) AK Arvamusliider Madis-Ulf Regi päevik: veidi kahju, et meil enam kommunistlikku parteid pole... (1) Enn Tõugu: masinad on üha targemad, mis edasi saab? (3) Ukraina politoloog: Maidanid käivad Ukrainas kiiresti, muutused mitte nii väga (13) Jaak Aaviksoo: kui tõde hääletatakse (49) Jaak Allik vaatab minevikus öeldud-kirjutatud sõnadele tõsiselt otsa Olümpiamängud kui Kolmanda Reichi apoteoos Raimo Pullati Tallinna-inventuur Jaak Alliku eludraama: vere hääled Sugrimugri maagilne naturalism Ma parem ei kirjuta Eesti arendas superstaari Arter «Baleriin» sütitab nii suuri kui ka väikeseid Kalliskivid ja teised kallid kivid Sõiduproov. Lexus IS: Roheline tee Maraton, mu rõõm ja kannatus Vennatapusõjad Eesti suusaradadel Põhjamaade suurim paadimess meelitab Soome eripäraga Eesti ristsõnameister sihib Cambridge'i Arst, kelle missioon ja seiklus on Kihnus «Sangarite» looja Jaak Kilmi mõtleb filme tehes oma lõbu ja lusti peale Postimehe nädalahoroskoop 11.–17. veebruar Ossipiff – kaunitar mitmekülgse lisavarustusega Meelelahutus Koomiks Sudoku

Arvamusliider Madis-Ulf Regi päevik: veidi kahju, et meil enam kommunistlikku parteid pole...

4 min lugemist
Madis-Ulf Regi FOTO: Erakogu

Mida tegi jaanuari lõpus ja veebruari algul Eesti armastatuim arvamusliider Madis-Ulf Regi? Tundis rõõmu sõber Edgari uue töökoha üle, valu sõber Jaani kaotuse puhul, nautis Eesti kaasaegset filmikunsti ja tundis muret siinse ilukirjanduse tagasihoidlike töövõitude pärast.

30. jaanuar

Sain oma allikatest teada, et Keskerakonna ajaloonõunikuks võeti Edgar. Ja mitte Aadu, Küllo, Rein või kes iganes. Ühest küljest on see muidugi ülimalt kahtlane. Kas ma usuksin «Reformierakonna ajalugu», mille on kirjutanud Siim ise? Või IRLi ajalugu, mille on kirjutanud Mart ise? Kogu lugupidamise juures – ei iial! Mõlema puhul jääksin huviga ootama lisaköidet, mille on kirjutanud sõltumatud uurijad. Kas või needsamad Aadu, Küllo, Rein või kes iganes.

Selles mõttes on kahju, et enam ei ole meil EKPd. Huvitav oleks olnud jälgida, kuidas kommunistid oleksid palganud oma ajaloonõunikuks Vaino Väljase. Võib-olla oleksin Väljase «EKP ajaloo» kujul saanud kätte ka tema memuaarid, mida olen oodanud aastaid ja vist jäängi ootama.

31. jaanuar

Kolm peaministrit andsid allkirja, et Rail Baltic tuleb.

Ei mäleta, et omal ajal, kui raudtee oli Eestis tõeliselt uus asi, oleks selle ümber tehtud nii suurt kära nagu praegu. Eestimaa Kubermangu Teatajas oli lihtsalt väike sõnum nii vene kui ka saksa keeles, kus Eestimaa kuberner andis avalikult teada, et alates 24. oktoobrist 1870 on liiklemine Balti Raudteel Paldiski ja Peterburi vahel lubatud nii reisi- kui kaubarongidele. Ja kogu lugu.

Ja mis eriti tähtis: inimesed olid siis palju lahkemad kui praegu. Raudteest ilmajäänute, näiteks pärnakate nägudel ei olnud kadeduse ja vihkamise varjugi! Nii kirjutas Perno Postimees vahetult enne Balti Raudtee avamist: «Kes seal lähhemal ellawad, sawad sure römoga näggema, kui massin omma essimest reisi hulga wankre rongiga tormates eddasi lähhäb.» Kusjuures «sure römoga» tähendas siis «suure rõõmuga», mitte «sure rõõmuga», nagu näivad soovivat praegused vastased.

3. veebruar

Vanal sõbral Jõerüüdil ilmus raamat «On nagu on». Erinevalt vanast sõbrast Koržetsist, kellel juba ammu ilmus raamat «On nigu on».

Jaagu teost ärgitas lugema juba kaanetekst: «Kõik inimesed peavad päevikut, ainult et selle päeviku nimi on mälu.» Kõlab liiga efektselt, et olla tõsi. Ja nii ongi, sest raamatus endas tunnistab autor: «Ma ei ole päeviku mõttest iialgi aru saanud – kellele seda tegelikult peetakse? Teistele? Siis see pole ju siiras mingil juhul. Endale? Ma ise olen iseenda päevik. Täiega, naha ja karvadega tükkis, nagu öeldakse, iga ajuraku ja iga südamerakuga.»

Tähendab, sina, Jaak, arvad, et ma ei ole mingil juhul siiras? Jah, ma tõesti kirjutan ka arvestusega, et võib tulla varas, või et ma ei jõua päevikut enne surma ära hävitada. Kas ma siis sellepärast kirjutan «teistele»?

Ei. Tegelikult ma kirjutan ainult endale. Aga minu päeviku nimi ei saa olla mälu, sest minu mälu ei ole enam endine. Mida ma täna üles ei kirjuta, seda ma homme tihti enam ei mäleta. Ei mäleta mitte «iga ajurakuga», vaid mitte ühegi ajurakuga! Iga ajurakuga ma mäletan veel ainult lapsepõlve, kõige edaspidisega aga «on nagu on». Loodan, et sinul, Jaak, neid probleeme veel ei ole ega tule.

4. veebruar

Veel üks hoop sõber Edgarile: ERRi tellitud uurimus näitas, et Keskerakond on ikka kõige populaarsem. Nii et olgu esimees kes tahes ja auesimeest ärgu üldse olgugi – midagi ei juhtu! Loodan, et need Edgari lähikondsed, kes temast tõeliselt hoolivad, varjavad seda uudist ja selles sisalduvat mürgist sõnumit vanameistri eest nii kaua kui võimalik.

Päeval Jaan Ruusi matusel. Varjusurmas oli Jaan juba natuke varem, siis kui ta loobus Eesti Ekspressis filme hindamast ja ma tundsin, kuidas mul kindel kinokompass käest kadus. Jaani 4 punkti filmile tähendas, et peab laiskusest võitu saama ja kinno minema. Aga nüüd, kui peaksingi veel kunagi tulevikus filme vaatama, siis toimub see käsikaudu, umbes.

Nii nagu kobavad pimeduses need tänapäeva noored, kes võib-olla isegi tahaksid teada, kuidas ENSVs tegelikult elati, aga kes ei ole lugenud raamatut «Säde filmist». Sõber Enn kirjeldab seda aega nii täpselt ja samas nii emotsionaalselt, et endal hakkab kahju raisatud aastatest. Kui ilmekas on kas või selleaegse kunstinõukogu kirjeldus! Ja üksainus helilindilt maha kirjutatud Jaan Ruusi sõnavõtt aitab kujutada teda elavamana, kui seda suudaks ükski järelehüüe või nekroloog.

6. veebruar

Otsustasin ka lõpuks ajaga kaasa minna ja alates tänasest pidada päevikut meie uues ajakirjanduskeeles. Niisiis: vaatasin täna armastatud kirjaniku Andrus Kivirähki armastatud raamatu «Rehepapp» järgi tehtud armastatud filmi «November», mille on teinud armastatud režissöör Rainer Sarnet, ja kus teiste armastatud näitlejate seas mängib ka armastatud näitleja Arvo Kukumägi.

Aga ei, vaatan praegu, et selles keeles kirjutamine venib liiga pikale.

Mulle «November» tervikuna meeldis, oli palju parem, kui treileri või kogu reklaamikampaania järgi oskasin oodata. Kõige lähemale ime tabamisele jõudis pildilahendus. Ka tundus, et kui raamatuga võrreldes oli aktsente julgelt ümber tõstetud, siis sama respektivabalt oleks võinud läbi kirjutada (filmipärastada) ka dialoogid. Teatavasti on meil näitlejate üleproduktsioon. «November» näitas seda kujukalt – mittenäitlejad teevad sama töö ära enam-vähem sama hästi, ainult et kooliraha võrra odavamalt.

Mis mind häiris? Kõigepealt see, et ma ei suutnud – aga see võib olla ainult minu probleem – tunda kaasa ühelegi tegelasele peale lumememmest krati. Aga veel rohkem häiris see, et seansil, kuhu mina sattusin, olid mitmel koolineiul minu reas ja rida eespool käes nutitelefonid ja neidude sõrmeliigutustest järeldasin, et paralleelselt filmi vaatamisega käis vilgas kirjavahetus.

Ja mul hakkas kahju nende kirjanduse või filmiõpetuse õpetajatest, kes peavad õpilaste kirjanditest lugema eakohase analüüsi asemel mingit katkendlikku muljetamist või siirast imestamist laadis: «Oi, ma ei teadnudki, et Eesti oli aastal 1939 niisugune!» Aga muidugi võib ka olla, et ma olen lihtsalt kade, et minul ei ole enam kedagi, kellele peaksin midagi nii kiiresti südamelt ära rääkima.

Sarnet on kuskil öelnud, et tema «Idiooti» peaks vaatama kolm korda. Mitu korda peaks vaatama «Novembrit»? Minusugune ühe korra veel kindlasti. Et vabaneda esmanägemise «kuidas»-lummusest ja keskenduda sellele, «mida» mulle kõige selle iluga öelda taheti. Ka küsisin endalt, nii nagu pärast igat seanssi või näitust või etendust, kas ma olen nüüd parem inimene kui enne. Ja vastasin järjekordselt ausalt: ei ole! Kuigi ma tean, et kunstniku eesmärk ei peagi olema vaatajat paremaks muuta. Pealegi, mida parem inimene kinno minnes juba on, seda raskem on tal seal veel paremaks saada.

7. veebruar

Kirjandusauhindade kandidaadid tehti avalikuks, aga paistab, et uut «Tõde ja õigust», «Mahtra sõda» või «Libahunti» 2016. aastal ei ilmunud. Nii nagu ka mitmel eelmisel aastal. Või ei leidnud žürii neid üles? Igatahes alla nende pole 21. sajandil mõtet kirjandust teha.

Seotud lood
10.02.2017 13.02.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto