Eile Postimehes ilmunud pingerida mullu enim müüdud raamatutest annab hea pildi, mis inimesi tegelikult huvitab. Kirjutan seda ilma iroonia või eneseupitamiseta. Tervis, hingerahu, hea toit ja lapsed on selle nimekirja märksõnad, ning kellele saaks neist huvitumist pahaks panna?
See, et pingereas domineerivad esoteerika- ja kokaraamatud, pole ilmselt kellelegi üllatus, kuid rõõm on näha, et saja müüduima hulgas on ka palju lasteraamatuid. Kui praeguste teismeliste vanemad kurdavad, et nende lapsed ei loe peale sotsiaalmeedia enam midagi, siis ehk läheb titest peale lasteraamatutega harjutatud uuel põlvkonnal paremini. Tõenäoliselt on see küll naiivne arvamus.
Raamatumüügi esisada on oma lugejate nägu ja turumajanduses ei saagi midagi muud olla. Sajast ostetuimast raamatust 34 on kirjastuse Varrak omad ja vähemalt 2015. aasta majandustulemused näitavad, et ettevõte on õigel teel. Mulluseid tulemusi pole veel teada, kuid tunamullu Varrak pea kolmekordistas oma kasumi 2014. aastaga võrreldes. Perekond Maidele kuuluv Varrak tegutseb juba 1991. aastast ja nad ise on meenutanud, kuidas esimestel aastatel kirjastati vaid mõned raamatud hiigeltiraažiga. Nagu nõukajaal kombeks oli.
Samamoodi tabavad nooti Tiina Ristimetsa Pilgrim ja samuti kodumaisele kapitalile kuuluv Koolibri. Varraku 34 raamatu kõrval on Pilgrimil ja Koolibril enim müüdute pingereas vastavalt 11 ja 18 teost. Koolibri spetsialiteet tundub olevat lapsed, Pilgrimil esoteerika ja Varrakul nii ühte kui teist. Korralikus kasumis olid nad vähemalt 2015. aastal kõik. Kogenud kirjastaja tunneb müügihiti ära, pole kahtlustki.
Usun, et nii mõnigi tõsine ja end intelligendiks pidav raamatusõber kippus selle nimekirja peale oigama. Oiata muidugi võib, aga ega kirjastusedki – nagu ükskõik milline teine kasumit teeniv ettevõte – tegele heategevusega. Hea võimalus seda nimekirja muuta on osta kokaraamatute asemel väärtkirjandust. Aga samas, kas kindlasti peab, kui eriti ei taha? Ka popmuusika kuulajaid jääb alati olema rohkem kui ooperihuvilisi.
Teine küsimus on, kas pole asi ehk hoopis selles, et mullu polnud ühtki võimast ilukirjandushitti. Ja ma ei pea silmas «Hallide varjundite» laadset kraami. Kui üle-eelmisel aastal tegi kõigile teistele raamatutele pika puuga ära Rene Bürkland, kelle Hiina meditsiinist kõnelevat teost müüdi 20 507 tükki, siis meenutan, et Andrus Kiviräha vaimustavat allegooriat «Mees, kes teadis ussisõnu» müüdi 2007. aastal 24 000 eksemplari. Seega läheb kodumaisele lugejale korda ka veidi keerulisem teos, kui see on meisterlikult kirjutatud.
