Juhtkiri: vanemahüvitis on vaid üks vahend

Beebi. FOTO: SCANPIX

Vanemahüvitise – tuntud ka kui emapalk – muutused lähtuvad eelkõige lapsevanemate tööturul osalemise vaatest ja ka sugupoolte suurema võrdsuse eesmärgist. Võimalik mõju sündimusele ning laste ja perede heaolule on kaudne.

Iseenesest pole plaanitavate muutuste üldsuund paha. Ometi tuleb siingi rõhutada, et Eesti vajab jõulist ja tarka sündimuspoliitikat. Ja palju erinevaid tegevusi, mis toetavad laste kasvatamist nii, et vanemad saavad ka tööd teha. Niisiis, bürokraatlikus keeles öeldes «töö- ja pereelu senisest parem ühitamine» on vaid üks osa hoopis suuremast pildist ja vanemahüvitis ise vaid üks vahend.

Vanemahüvitise jagamise asjaolusid ja süsteemi jäikust on kritiseeritud vaata et algusest peale. Üks neist oli palga saamise keeld vanemahüvitise ajal, mida, tõsi, on varemgi pisut leevendatud. Teine etteheide puudutab pika järjest töölt eemal olemise mõju naiste karjäärile ja sedakaudu ka soolisele palgalõhele. Neid probleeme püütaksegi lahendada vanemahüvitise jagamist paindlikumaks tehes ja ka isade kodus olemist soodustades.

Kuidas plaanitavad muutused tegelikult inimeste käitumist mõjutavad, näitab tegelikkus. Ka uuringutele toetuvad ennustused on ses asjas ikkagi vaid hinnangulised. Võimalus võtta vanemahüvitis välja jupikaupa, käies vahepeal näiteks mõned kuud tööl, või töötada kodus ja saada raamatupidamisega vigurdamata palka, on teretulnud, aga mõistagi on sellest kasu vaid neil, kelle töö iseloom ja tööandja seda võimaldab. See eeldab ka, et emal-isal on võimalik korraldada laste hoidmine sellel ajal.

Seega ongi vanemahüvitise paindlikumaks muutmine ainult üks vahend, mis saab anda vaid väikest efekti vähestele, kui samal ajal ei tegeleta muu perepoliitikaga ja üldiselt keskkonna lastesõbralikumaks muutmisega. Poliitikutel ei tohi tekkida muljet, et ühe detaili muutmisest piisab. Suuna «rohkem raha kätte» oht ongi, et investeeringud lastesõbralikku avalikku ruumi ja kulud teenustele jäävad unarusse, et nendeks lihtsalt ei jätku raha.

Praegu on lastesaamise eas 1980ndate lõpul sündinud suured aastakäigud. Võib eeldada, et sündide arv kasvab ja loodetavasti mõjutab sündimust positiivselt ka «rohkem raha kätte»-poliitika. Aga kas meil ikka on piisavalt lastesõimekohti ja kas nad asuvad õigetes piirkondades? Kas lapsed saavad ise ja soovitavalt jalgsi minna kooli, trenni ja huviringi, või on emad-isad lihtsalt sunnitud olema lastele taksojuhiks? Sedalaadi küsimusi on veel ja veel.

Kui tahta, et inimesed saaksid hästi hakkama nii lastekasvatamise kui ka töölkäimisega, tuleb tegeleda paljude valdkondadega korraga. Ka vanemahüvitise süsteemi muutmise mõju meeste ja naiste võrdsemale positsioonile tööturul jääb väikeseks, kui muu keskkond seda piisavalt ei toeta.

Seotud lood
09.02.2017 11.02.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto