Sisukord
Jalgpall
Postimees
22.02.2017
Eesti Dilbert Amet palub ettevõtjatest eelpensionäridelt vabandust (1) Palju õnne Male Horoskoop Mälumäng Tagakülg Peaminister: me ei anna Sputnikule intervjuusid (23) Kaitseväe juhataja õlgadele kinnitati kindralipagunid Eesti lühiuudised Laenuori sõna otseses mõttes (7) Majandus VKG peab riigikohtu otsust võiduks Eesti Energia üle Saudi naised teevad finantssektoris edukat karjääri Välismaa KOHALIK VAADE. Leedut mürgitab uus libauudiste laine (2) Mis juhtub ELi kodanikega pärast Brexitit? Euroopa vanim järv saadab välja hädasignaali Välismaa lühiuudised 22.02.2017 Saudi naised teevad finantssektoris edukat karjääri Arvamus Jüri Laurson: esimese Tartu suusamaratoni stardikoht vajab märkimist Juhtkiri: kameeleon Reps (37) Lugeja kiri: kahju minister Repsi piiratud teadmistest (6) Edasi 1987. aastal: seltsimees M. S. Gorbatšovi viibimine Eesti NSV-s Marko Suurmägi: kolime riigikogu Narva! (17) Olev Remsu: kes hoidsid tõrvikut? (1) Jüri Ratas: liitlasväed Eestis kaitsevad Euroopa rahu ja vabadust (6) Ahto Lobjakas: inimene pole loom (34) Kultuur Ugalas uuritakse, kuidas olla hea ema ja sealjuures terve mõistuse juurde jääda Kuidas jagada armastuse sõnumit? (1) Kultuuri lühid Sport Spordi lühiuudised Kes võiks saada naiste koondise peatreeneriks, Rits, Frier või Sõber? Medalinõudlejate relvad: spetsialist, kapten ja distsipliin Esimese eestlasena suuskadel 200 km/h: põlv puruks, aga kihutan ikka edasi (1) Aivar Pohlak: tagasi alguse juurde Tarbija Puust ja punaseks: miks võiks vabariigi aastapäeva toidud ise valmistada? (1) Tartu Karmi loomuga võitleja mängib kodus kassiga Tüli olematu puukuuri pärast Tartu ülikooli raamatukogu avamisest täitub täna 35 aastat Juhtkiri: küllalt, härra minister! Jüri Kõre: saja tuhande linn Tartu ehk kas suurus loeb? (1) Paguluses pallaslane mõtles Eestile Euroopa koolide füüsikapriimused kogunevad Tartusse mõõtu võtma Testime suusarada: ettevaatust Tehvandil end kõrvetamast Meelelahutus Koomiks Sudoku

Aivar Pohlak: tagasi alguse juurde

2 min lugemist
Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak. FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees

Kui taasiseseisvumisel panime oma toonaste teadmiste valguses paika esimesi strateegilisi samme Eesti jalgpallikultuuri uueks tegemisel, siis arutasime muude teemade hulgas ka spordikoolide võimalikku rolli jalgpalli tulevikuga seoses.

Tellijale Tellijale

Järeldus, mille tegime, oli ühene: võtsime põhimõttelise suuna klubijalgpallile, teades, et meie algus saab olema keeruline, kuid mõistes, et see on ainuke viis pikas perspektiivis edukalt toimida.

Edukuse all pidasime silmas eelkõige vilumusi, mida heas mõttes ettevõttepõhine toimetamine jalgpalliinimestele andma pidi. Räägin praegu eelkõige tulude ja kulude tasakaalu õppimisest, mõistliku majandamisharjumuse tekkimisest ja tegevuspõllu laiendamisest niimoodi, nagu organisatsiooni terviklikuks toimimiseks vajalik.

Põhjustena, miks mitte liikuda spordikoolide süsteemi poole, tõime toona esile selle kui ebaloogilise lõppemise varem või hiljem, samuti ohu langeda mugavustsooni ja tervikliku lähenemise puudumise kõnealuse mudeli juures.

Viimaste nädalate lugusid jalgpalli ja lasteaedade teemal näen just selles valguses: spordikoolide süsteemi mugavustsooni langenud, isemajandamisega mitte kunagi kokku puutunud ja nüüd ootamatult konkurentsist välja langenud inimeste ehmatus on mõistetav, kuid samavõrra ka paratamatu.

Kusjuures sotsiaalselt mõtleva ja tundva inimesena ei ole mul mitte midagi tugimehhanismide vastu, kui need puudutavad lapsi, need mehhanismid peavad aga olema jätkusuutlikud ja loogiliselt toimivad. Või kui need puudutavad inimesi, kellel objektiivsetel põhjustel toimetulekuga raskusi, aga needki peavad olema õiglased ja arusaadavad. Kuid ma olen kategooriliselt tugimehhanismidena toimivate tegevuste vastu, kui nad soodustavad mugavat äraolemist, mis minu kogemuse järgi on munitsipaal-spordikoolides liiga sageli olnud asja sisu.

Mõistagi pole see reegel, kuid just sellise olukorraga puutun praegu kokku ühe omavalitsuse spordi arendamise töögrupi liikmena. Spordikooli reorganiseerimise käigus kogetu meenutab taasiseseisvumise aegu, eriti kui kuulata, kuidas 25 aastat pärast nõukogude võimu kadumist nõukogudeaegse spordisüsteemi «üleaja» toimimisest elatunud treenerid deklareerivad, et nemad ei ole võimelised ei klubi looma ega selles tegutsema.

Ja kui meenutan teisest omavalitsusest pärit teadmist, et üks spordikoolilaps läheb neile maksma kümme korda rohkem kui klubilaps, siis hakkavad selguma ka eespool mainitud võimetuse põhjused.

Tõepoolest, klubi on muuhulgas ka ettevõte, tõsi, kasumit mitte taotlev ettevõte, aga sellegi loomine vajab ettevõtlikkust. Klubi loomine tähendab riski ja vastutust, sest organisatsioon tuleb panna toimima teda ümbritsevas majandusruumis ja seda jätkusuutlikult.

Kusjuures sama loogika alusel toimib suur osa meie ümber olevast elust.

Mis jalgpalli puudutab, siis oleme alati öelnud, et meile ei ole jalgpalli arendamine eesmärk omaette, jalgpall on vaid vahend Eesti ühiskonna ja Eesti elu edendamisel.

Täpselt samamoodi on jalgpalliga lasteaedades. Jalgpallil on tänu organisatsioonilisele suutlikkusele tähtis roll Eesti laste liikumisharjumuse kujundamisel ja me usume, et see on hea ka teistele spordialadele, sest mitte kõik lapsed ei hakka ega peagi hakkama jalgpalluriteks. 

21.02.2017 23.02.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto