Aivar Pohlak: tagasi alguse juurde

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak. FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees

Kui taasiseseisvumisel panime oma toonaste teadmiste valguses paika esimesi strateegilisi samme Eesti jalgpallikultuuri uueks tegemisel, siis arutasime muude teemade hulgas ka spordikoolide võimalikku rolli jalgpalli tulevikuga seoses.

Tellijale Tellijale

Järeldus, mille tegime, oli ühene: võtsime põhimõttelise suuna klubijalgpallile, teades, et meie algus saab olema keeruline, kuid mõistes, et see on ainuke viis pikas perspektiivis edukalt toimida.

Edukuse all pidasime silmas eelkõige vilumusi, mida heas mõttes ettevõttepõhine toimetamine jalgpalliinimestele andma pidi. Räägin praegu eelkõige tulude ja kulude tasakaalu õppimisest, mõistliku majandamisharjumuse tekkimisest ja tegevuspõllu laiendamisest niimoodi, nagu organisatsiooni terviklikuks toimimiseks vajalik.

Põhjustena, miks mitte liikuda spordikoolide süsteemi poole, tõime toona esile selle kui ebaloogilise lõppemise varem või hiljem, samuti ohu langeda mugavustsooni ja tervikliku lähenemise puudumise kõnealuse mudeli juures.

Viimaste nädalate lugusid jalgpalli ja lasteaedade teemal näen just selles valguses: spordikoolide süsteemi mugavustsooni langenud, isemajandamisega mitte kunagi kokku puutunud ja nüüd ootamatult konkurentsist välja langenud inimeste ehmatus on mõistetav, kuid samavõrra ka paratamatu.

Kusjuures sotsiaalselt mõtleva ja tundva inimesena ei ole mul mitte midagi tugimehhanismide vastu, kui need puudutavad lapsi, need mehhanismid peavad aga olema jätkusuutlikud ja loogiliselt toimivad. Või kui need puudutavad inimesi, kellel objektiivsetel põhjustel toimetulekuga raskusi, aga needki peavad olema õiglased ja arusaadavad. Kuid ma olen kategooriliselt tugimehhanismidena toimivate tegevuste vastu, kui nad soodustavad mugavat äraolemist, mis minu kogemuse järgi on munitsipaal-spordikoolides liiga sageli olnud asja sisu.

Mõistagi pole see reegel, kuid just sellise olukorraga puutun praegu kokku ühe omavalitsuse spordi arendamise töögrupi liikmena. Spordikooli reorganiseerimise käigus kogetu meenutab taasiseseisvumise aegu, eriti kui kuulata, kuidas 25 aastat pärast nõukogude võimu kadumist nõukogudeaegse spordisüsteemi «üleaja» toimimisest elatunud treenerid deklareerivad, et nemad ei ole võimelised ei klubi looma ega selles tegutsema.

Ja kui meenutan teisest omavalitsusest pärit teadmist, et üks spordikoolilaps läheb neile maksma kümme korda rohkem kui klubilaps, siis hakkavad selguma ka eespool mainitud võimetuse põhjused.

Tõepoolest, klubi on muuhulgas ka ettevõte, tõsi, kasumit mitte taotlev ettevõte, aga sellegi loomine vajab ettevõtlikkust. Klubi loomine tähendab riski ja vastutust, sest organisatsioon tuleb panna toimima teda ümbritsevas majandusruumis ja seda jätkusuutlikult.

Kusjuures sama loogika alusel toimib suur osa meie ümber olevast elust.

Mis jalgpalli puudutab, siis oleme alati öelnud, et meile ei ole jalgpalli arendamine eesmärk omaette, jalgpall on vaid vahend Eesti ühiskonna ja Eesti elu edendamisel.

Täpselt samamoodi on jalgpalliga lasteaedades. Jalgpallil on tänu organisatsioonilisele suutlikkusele tähtis roll Eesti laste liikumisharjumuse kujundamisel ja me usume, et see on hea ka teistele spordialadele, sest mitte kõik lapsed ei hakka ega peagi hakkama jalgpalluriteks. 

21.02.2017 23.02.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto