Sisukord
AK
Postimees
25.02.2017
Eesti Galerii: Ameerika sõdurid käisid kinos «1944» vaatamas (2) Mälumäng Mida sai kuupalga eest 90 aastat tagasi? Dilbert Male Horoskoop Palju õnne Tagakülg Selgus jääkaru sugu Tsitaate aastapäevakõnedest 25.02 Nagu Sputnikult kukkunud (6) Vitriini AK osa, 25.02 Eesti lühiuudised 25.02 Vitriini Postimehe osa, 25.02 Vabariigi aastapäeval kõlasid üleskutsed hoida ühtsust NATO kursil täiskindral (1) Majandus Mida sai kuupalga eest 90 aastat tagasi? Välismaa Jaapani hõbekeeled müüvad üksikutele naistele unistusi Iraagi väed jõudsid Mosuli lääneossa Välismaa lühid Arvamus Peeter Langovitsi tagasivaade: kuidas eestlased 20 aastat tagasi esimese avaliku internetipunkti said Marti Aavik: naabrinaise vabadus, las minna? (13) Juhtkiri: Vabariigi aastapäev sisendab lootust (1) Edasi 1990. aastal: intertüdrukud Valdur Mikita: läänemeresoomlase viimane karje (36) Elagu Jaak Prints! (4) Trumpi kuldne valik Exegi mo(nu)mentum Ulmest tegelikkuseks: mida teha puurist valla lastud robotiga? Kultuur Aeg armastada, aeg andestada Eesti kultuuri täheatlas: Looming – meie kirjanduse parlament Maastik kahe tüdruku, kahe poisi ja kuningaga, kass all paremas nurgas Aja auk. Hinge kaleidoskoop Aja auk. Töö marksistlikus tehases Nädala plaadid. Mis tantsima? Meil on homme käikulaskmine Elagu Jaak Prints! (4) Sport Valga/Valka mängijad saatsid kihlveoskandaali tõttu meediale avaliku kirja Kahevõistlus on out, soomlane tahab suusatamist Sildarude kuldse duubli peale tõusid emotsioonid lakke Ujumiskoondise peatreener asus süsteemi reformima AK Peeter Langovitsi tagasivaade: kuidas eestlased 20 aastat tagasi esimese avaliku internetipunkti said Eesti kultuuri täheatlas: Looming – meie kirjanduse parlament Ain Mäesalu: 800 aastat tagasi saavutasid eestlased Otepääl ühe ristisõdade olulisima võidu Maastik kahe tüdruku, kahe poisi ja kuningaga, kass all paremas nurgas Aeg armastada, aeg andestada Aja auk. Töö marksistlikus tehases Aja auk. Hinge kaleidoskoop Nädala plaadid. Mis tantsima? Meil on homme käikulaskmine Valdur Mikita: läänemeresoomlase viimane karje (36) Soomes on varjend majas sama loomulik kui seinad või katus (1) Eesti seisukoht: Kriisikoldest lahkumine on punkrisse varjumisest tõhusam (2) Arter Sõiduproov: Nissan Micra. Ellujäämisõpetus herilase näitel Videomängus maailma loomine. Kirjandus 2.0 Kodu on seal, kus on su süda Noorte luuletajate isamaalised riimid Horoskoop Mis on kleidi all? Gaute Kivistik: Ega võidud õpeta midagi, õpetavad ainult kaotused Tartu noored, kes lähevad otse «Eesti laulu» lavale Miks kodumaised telesarjad on välismaistest popimad? Justin Petrone: ebamugav küsimus (2) Sai pole saatanast! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Ain Mäesalu: 800 aastat tagasi saavutasid eestlased Otepääl ühe ristisõdade olulisima võidu

5 min lugemist

Veebruaris möödub 800 aastat Otepää linnuse piiramislahingust, mis kestis 20 päeva ja milles võis mõlemal poolel kokku osaleda kuni 24 000 sõdalast. Eestlastele olid lahingu tulemused väga olulised, kirjutab arheoloog Ain Mäesalu.

1217. aasta alguseks oli eestlaste muistne vabadusvõitlus kestnud juba üheksa aastat. Kagu-Eesti elanikele oli kõige raskem 1215. aasta suvi, mil sakslased ja lätlased tegid ridamisi laastavaid rüüsteretki Ugandi maakonda. Ugalaste olukord oli lootusetu: abi polnud kusagilt loota ning arvestada tuli ka ida poolt lähtuva ohuga. Seepärast läkitati saadikud Riiga rahu paluma ja läbirääkimiste tulemusena nõustuti ristimisega.

Ugalaste alistumine tekitas suurt pahameelt Pihkvas. Vürst Vladimir mitte ainult ei ähvardanud, vaid tuli 1216. aasta sügisel suure väega Ugandisse, võttis aset Otepää linnusel ja saatis mehed ümbruskonda rüüstama, põletama ja röövima. Ugalaste saadikute palvel läkitati Riiast piiskopimehi ja mõõgavendi, kes koos kogu maakonna eestlastega asusid kindlustama Otepää linnust, kust Vladimir oli juba lahkunud. Nii sai Otepääst sakslaste esimene sõjaline tugipunkt Eesti alal.

1217. aasta kolmekuningapäeval (6. jaanuar) korraldati Otepäält ilmselt ugalaste initsiatiivil sõjakäik Venemaale Novgorodi suunas. Aeg oli sobiv, sest Henriku kroonika järgi olevat venelased sel ajal tegelenud enamasti söömingute ja joomingutega. Ugalased ja sakslased jaotasid väe teedele ja küladesse laiali, tapsid mehi, võtsid naisi vangi, kogusid rohkesti hobuseid ja kariloomi ning pöördusid tasuretkelt röövsaagiga Otepääle tagasi.

Novgorodi leetopissis teatatakse 1217. aasta sündmuste seas aga hoopis leedulaste sõjakäigust Šelonile, kelle vastu läksid novgorodlased, kuid ei saanud neid kätte. Šeloni all mõeldi tõenäoliselt samanimelist jõge või Šeloni viiendikku, mis oli Novgorodimaa Peipsi lähistele ulatunud haldusüksuseks. Nii Eesti kui mitmed Vene ajaloolased leiavad, et leetopissis on eksitud ja tegemist polnud leedulaste, vaid ugalaste ja sakslaste retkega.

Otepää sõjakäiguks valmistumine

1217. aasta paastu ajal (8. veebruar kuni 26. märts) kogusid novgorodlased Henriku kroonika andmetel suure venelaste väe, millega liitus Pihkva vürst Vladimir oma linlastega. Novgorodi leetopissi järgi läks Pihkva Vladimir juba enne «leedulaste» retke Novgorodi, ilmselt sõjakäigule kutsumise ettepanekuga. Vene allikate põhjal tulid novgorodlased Otepää alla vürst Vladimiri ja possadnik Tverdislavi juhtimisel.

Henriku kroonika järgi olevat venelased saatnud käskjalgu üle kogu Eestimaa, et tuldaks piirama sakslasi ja ugalasi Otepääl. Kohale saabusid saarlased, harjulased ja ristitud sakalased.

Ilmselt olid koostöökokkulepped sõlmitud siiski juba varem, sest eestlaste kogunemine, eriti Saaremaalt tulek võttis palju aega. Pealegi läksid eestlased Henriku sõnul venelastele vastu ja piirasid seejärel nendega üheskoos Otepää linnuse ümber. Kohalikest etendasid kõige tähtsamat rolli saarlased, sest kroonika järgnevas kirjelduses samastatakse eestlasi kolmel korral saarlastega. Pole välistatud, et koostöökokkuleppe sõlmimisel venelastega näitasid initsiatiivi üles saarlased, sest nad olid juba 1216. aastal teise Vene vürstiriigi, Polotskiga planeerinud ühisaktsiooni Riia vastu. See jäi aga Polotski vürst Vladimiri äkilise surma tõttu ära.

Otepää linnus paiknes väga järskude nõlvadega künkal, mille lõunapoolse osa ehk pealinnuse kõrgus jalamilt on praegugi 30 meetrit. Ühtlasi oli eelnevalt tugevdatud linnuse kaitserajatisi.

Otepää linnuse piiramine

Henrik märgib linnuse piiramiskirjelduse alguses kohe, et piirajad võitlesid kaitsjatega 17 päeva «ja ei suutnud neile kahju teha, sest linnus oli väga tugev». Jääb mulje, et esialgu ei riskitud tormijooksu ette võtta, sest kroonikas järgneva kirjelduse põhjal paistab, et piiramine piirdus alguses vaid laskerelvadest noolte lennutamisega. Kroonik märgib, et linnust kaitsnud vibulaskjad ja ammukütid haavasid ja tapsid paljusid venelastest. Ühtlasi olevat venelaste vibunooltest saanud haavata «mõningad linnuses».

Henriku järgi käisid venelased samal ajal ümbruskonda rüüstamas, osa vangistatuid tapeti ja nende laibad heideti linnuse jalamil olevasse veekogusse, et kaitsjad ei saaks sealt endale joogivett ammutada. Ilmselt visati need pealinnuse läänejalamist veidi eemal olevasse allikarikkasse lohku, millest voolas välja ojake, mis kulges piki eeslinnuse jalamit ja suubus kirde pool asuvasse Alevijärve. Pole välistatud, et ka järv ise ulatus sel ajal peaaegu eeslinnuse põhjajalamini. Mõningatel andmetel olevat 19. sajandil kohalikud talumehed järvest loode poole kaevatud kraavi abil Alevijärve veetaset alandanud, et maad juurde saada.

Piiramise venides üritati ilmselt linnust rünnata. Henrik kirjeldab seda järgnevalt: «Ja igakord, kui nad oma kombe kohaselt kogu oma hulgaga püüdsid mäe kindlustusse üles ronida, lõid sakslased ja eestlased nad vapralt tagasi; seetõttu said nad seal tunda paljude oma meeste tapmist.» Nõnda kestis piiramine 17 päeva ilma tulemust andmata.

Abivägi Riiast

Riiast läkitati Otepää kaitsjaile abiks 3000 meest: orduvendi, piiskopimehi, ristisõdijaid, liivlasi ja lätlasi. Väe eesotsas olid ordumeister Volquin, Võnnu Bertold ja piiskop Alberti vend Theoderic.

Jõudes Kaagjärve juurde, kohtasid nad linnusest tulnud poisikest, kes võeti teejuhiks. Võib-olla pidi ta näitama kõrvalisemaid teid, et abivägi jõuaks kohale ootamatult. Tõenäoliselt võis poisike ühtlasi jagada linnuse kaitsjate ülesandel teavet piirajate väeüksuste paiknemise kohta ja muidki soovitusi.

Varahommikul jõudiski abivägi Otepääle, kus möödus saarlastest ja ründas venelasi. Ägedas lahingus langenutest märgib Henrik tähtsamaid nimepidi: Constantin, Bertold ja Helyas. Lõpuks õnnestus saabunud abiväel suuri kaotusi kandes linnusesse jõuda. Abiväe linnusesse pagemise õigustuseks märkis Henrik oma kroonika just selles tekstilõigus, et Otepää piirajaid olevat kokku olnud 20 000 meest. Mitu siinset ristisõda põhjalikumalt uurinud ajaloolast ei peagi seda arvu liialduseks.

Vene leetopissides Otepää linnuse piirajate seas teiste maakondade eestlasi ei mainita ja linnuse kaitsjatena nimetatakse üksnes eestlasi ehk tšuude, kes hakkasid «saatma libekeelseid tervitusi, ise aga saatsid sakslaste järele». Ei jutustata ka linnuse aktiivsest piiramisest, räägitakse murega hoopis oma vooridest, mis sisaldasid tõenäoliselt ümbruskonnast kokku röövitud varandusi.

Ühel varahommikul «kui öised valvurid olid juba ära tulnud, aga päevased valvurid polnud veel sinna läinud» olevat voore ootamatult rünnatud, ilmselt siis Riiast tulnud väe poolt, aga «novgorodlased jooksid veetšelt vooride juurde, haarasid sõjariistad ja lõid nad vooride juurest minema; sakslased põgenesid linnuse juurde ja novgorodlased tapsid kaks vojevoodi…». Langenud väejuhtideks peeti ilmselt tähtsaid ordurüütleid Constantini ja Bertoldi.

Sakslaste abivägi pidi Otepää piirajad tõenäoliselt taanduma sundima, aga seda ülesannet ei suudetud täita. Vedas neil, kel õnnestus pääseda linnusesse varjule. Paraku sai linnus nüüd tugevasti ülerahvastatud. Pikaajaline piiramine oli kahandanud nii inimeste kui loomade toidu- ja söödavarud niigi miinimu­mini. Henriku sõnul olevat hobused nälja tõttu koguni üksteisel sabad ära söönud.

Linnuse kaitsjad alistuvad

Kolmandal päeval pärast sakslaste abiväe saabumist algasid läbirääkimised. Nende tulemusi kirjeldab Henrik järgmiselt: «Sakslased aga, kui oli tehtud rahu, tulid koos liivlaste ja lätlastega venelaste ja saarlaste vahelt läbi linnusest alla ja läksid Liivimaale tagasi.»

Ühtlasi lisab ta, et vürst Vladimir kutsus oma väimeest Theoderici rahu kinnitamiseks kaasa Pihkvasse, aga novgorodlased olevat Theoderici tema käest ära kiskunud ja vangina kaasa viinud.

Selgituseks võib lisada, et mõned aastad varem, ilmselt pärast eestlastele võidukat Ümera lahingut 1210. aastal, kui ristisõdijad olid tõsises hädas, õnnestus neil sõlmida Pihkva vürst Vladimiriga sõjaline liit, mille kinnituseks abiellus piiskop Alberti vend Theoderic vürst Vladimiri tütrega. Mõnda aega oli Vladimir Liivimaal isegi sakslaste teenistuses, aga 1214. aastal sai ta uuesti Pihkva vürstiks ja muutus Henriku sõnul Liivimaa kiriku suureks vastaseks.

Novgorodi leetopissis märgitakse Otepääl saavutatu osas, et lisaks kahele tapetud väejuhile võeti kolmas «kätega kinni», kelleks oli ilmselt Theoderic. Sõjasaagina mainitakse ka 700 hobust, aga ilmselt oli röövsaaki rohkemgi.

Näiteks kui 1228. aastal puhkes tüli Pihkva ja Novgorodi vahel, siis leetopisside andmetel heitsid pihkvalased novgorodlastele ette, et need polnud mitmel korral sõjasaaki õiglaselt jaganud: «Teie käisite Kolõvani all, tõite kaasa hõbedat, ise läksite Novgorodi, aga õigust ei teinud, samuti ka Võnnu all, samuti ka Otepääl; selle eest aga nad peksid meie vendi järvel ja mõned neist viisid kaasa, kuna teie tekitasite tüli ja läksite ära.» Siinkohal meenutati ilmselt 1223. aasta Tallinna, 1218. aasta Võnnu ja 1217. aasta Otepää linnuste piiramisi vene vägede poolt ning veel üht eestlastele võidukat lahingut Pihkva või Peipsi järvel, mida on aga raske ajaliselt täpselt paika panna.

Otepää piiramislahingut võib pidada sakslaste suurimaks lüüasaamiseks kogu senises ristisõjas. Tehtud rahu põhjal pidid sakslased lahkuma mitte ainult Otepäält, vaid kogu Eestist ja kaotsi läksid kõik siin seni saavutatud edusammud. Peagi lähetas piiskop Albert oma saadikud Novgorodi ja Sakalasse rahu kinnitama, lisaks palus ta kosta oma venna Theoderici vabastamise eest. Alberti palved lükati tagasi ja ta vend jäeti pantvangina Venemaale veel paariks-kolmeks aastaks. Alles 1220. aastal märgitakse Theoderici taas Liivimaal osalemas sõjakäigul Eestisse.

Eestlased püüdsid Otepääl saavutatud võitu kohe edasi arendada. Tähtsaks peeti liidu säilitamist venelastega ja saadikud läkitati koos rohkete kingitustega Novgorodi. Sealt lubatigi taas appi tulla. Eestlased ise hakkasid samuti vägesid koguma ja peaorganisaatoriks sai Lembitu, kes saatis kutsed kõigisse maakondadesse. Suve lõpul koguneski Sakalasse 6000 eesti sõdalast... Järgnenud olulisi sündmusi tuleks meenutada aga käesoleva aasta septembris, mil Madisepäeva lahingu toimumisest möödub 800 aastat.

Seotud lood
24.02.2017 27.02.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto