Ahto Lobjakas: inimene pole loom

Ahto Lobjakas FOTO: Eero Vabamägi

Pealkirjas öeldud mõte on iseenesestmõistetav nii kristlastele kui post-kristlastele. Post-kristlased oleme me kõik, kes elame õhtumaistes ühiskondades ning võtame tõsiselt nende väärtusi. Küsimus pole loomade alavääristamises, vaid inimeste vääristamises. See ei väljendu mitte liigi, soo või mõne muu hulga tasandil, vaid iga üksiku inimese kaudu. Seaduse, nagu jumala ees, on iga inimene võrdne.

Tellijale Tellijale

Tõejärgse ajastu üheks osaks on saanud bioloogiline reaktsioon. Mida rohkem traditsiooniline ühiskondlik konsensus hajub, seda enam tunnevad loodusteaduste esindajad vajadust meenutada ühiskonnale oma tõde. Nii soovib Tartu Ülikooli loomaökoloogia professor Raivo Mänd (PM 18.02), et «mistahes seadusloomesse ja reeglite väljatöötamisse kaasataks alati ka loodusseaduste süvitsi tundjaid».

Kuid nii postmodernist kui professor Mänd peavad esmalt seadusele kuuletuma. Mõlemad on kodanikud, põhiseadustes kindlaks määratud õigustega, millest peavad lähtuma kõik riigi seadused ja poliitikad, öelgu bioloogia mida tahes. Võimetus seda tajuda osutab loodusteadlase vajakajäämisele ühiskonnateadustes. Kuid viimased polegi päriselt teaduseks tõusnud – põhjusel, et inimene on loomuselt determineerimata olend ega kuulu a priori ühegi teaduse meelevalda.

Nii ühiskond kui temas praktiseeritavad teadused on õhtumaises tsivilisatsioonis (tegelikult igal pool) konstitutsiooniliste põhimõtete meelevallas. Mitte kõik teadused pole lubatud. Tuleneb see lääne ajaloos pika aja jooksul tehtud ühiskondlikest valikutest (tihti sõdade traumeerival vahendusel), milles on sõelale jäänud teatud aluspõhimõtted. Need on praegu kokkuvõtlikult inimese vabadus ja võrdsus.

21.02.2017 23.02.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto