Eesti seisukoht: Kriisikoldest lahkumine on punkrisse varjumisest tõhusam

Margo Klaos FOTO: Erakogu

Riigikantselei juures tegutseva elanikkonnakaitse rakkerühma juhi Margo Klaose sõnul arvatakse sageli, et varjumiseks sobivad vaid maa alla ehitatud punkrid, kuid parim lahendus sõjaolukorras on elanikkonna evakueerimine.

Rakkerühm tegeleb inimeste teadlikkuse ja oskustega, kuidas tulla toime kriisiolukorras – näiteks looduskatastroofi, ulatusliku elektrikatkestuse vms korral. Rakkerühm koostab praegu elanikkonnakaitse kontseptsiooni, mis on kavas novembris valitsusele esitada.

«Kontseptsiooni koostamisel otsime lahendusi ka nendele ohtudele, mille vastu peavad inimesed enda kaitsmiseks kuskile varjuma. Mitmete riikide ja kriiside kogemusi arvesse võttes pakume välja lahendused, mis sobivad Eesti inimeste kaitsmiseks ja on meile jõukohased,» ütles Klaos.

Tema hinnangul on elanike evakueerimine konfliktipiirkonnast kindlasti parem lahendus kui püüda neid kaitsta keset sõjamöllu.

«Varjumine on oluline ennekõike siis, kui evakueerida ei ole enam otstarbekas või võimalik. Sellisteks olukordadeks tuleb samuti valmis olla, kuid see ei tähenda tingimata ulatuslikku varjendite ehitamise programmi käivitamist,» rääkis Klaos.

Soomes tuleb rajada varjend igasse rohkem kui 1200-ruutmeetrise pinnaga hoonesse ning kulu jääb hoone omaniku kanda. Klaose sõnul on see üks võimalus ka Eestis.

«Varjendi rajamisega seotud kulu jääb enamikus riikides hoone omaniku kanda. Juhul kui selline kohustus kehtestataks, peab kulu olema vastuvõetav ning saadav kaitse seda väärt,» lausus Klaos.

Kui Eesti peaks otsustama rajada samasuguse süsteemi kui Põhjamaades, võtaks see Klaose hinnangul aega mitu aastakümmet ja maksaks mitu miljardit eurot.

«Uute hoonete rajamine ainult varjumise eesmärgil ei ole mõistlik ega realistlik. Varjumiskohad peaksid tavaolukorras täitma muud otstarvet ning selle peaks läbi mõtlema juba projekteerimisel. Hind sõltub aga sellest, mille eest me varjuda soovime ning millise lahenduse valime. Soome kogemuste põhjal võib varjendi rajamine suurendada hoone maksumust 10–15 protsenti,» rääkis ta.

Klaose sõnul võib üldjuhul olla nõus nii nendega, kes väidavad, et tänapäeva sõjanduses tabatakse sihtmärki paremini ja juhuslikke tsiviilohvreid tuleb ette vähem, kui ka nendega, kelle sõnul rünnatakse tänapäevalgi sihilikult tsiviilelanikke.

«Kahtlemata on sihtmärkide tabamine oluliselt paranenud ning peamiseks sihtmärgiks on objektid, mis vähendavad teise poole sõjalist vastupanu. Paraku ei välista see ohtu tsiviilelanikele. Mitmed relvakonfliktid on näidanud, et hoolimata rahvusvahelistest kokkulepetest, näiteks Genfi konventsioonist, ei ole tsiviilelanike ründamine kuhugi kadunud,» rääkis ta.

Nõukogude ajal rajati Eestisse varjendite süsteem kaitseks NATO tuumarünnaku eest ning arvesse võeti sõjaliselt strateegiliste objektide asukohta. Klaose sõnul kadus pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti siseseisvuse taastamist vajadus varjendisüsteemi säilitada.

«On oluline teada, et tuumavarjendid rajati ennekõike valitsusasutustele ning sõjaliselt olulistele ettevõtetele. Ülejäänud elanikkond pidanuks varjuma keldritesse või muudesse rajatistesse, mis vähendavad radioaktiivse kiirguse toimet. Enamik endisaegsetest varjenditest on nüüd eraomanduses ja nende seisukorda ei ole hinnatud. Ühte külma sõja aegset varjendit on võimalik oma silmaga vaadata, kui külastada Tallinnas Kiek in de Köki muuseumi bastionikäike,» rääkis Klaos.

Riigikantselei kommunikatsioonijuhi Kristiina Tiimuse sõnul on riigil olemas plaan juhuks, kui valitsus oma põhikohas enam tegutseda ei saa. «Täpsemalt sellest mõistagi rääkida ei saa, kuid mingit spetsiaalselt selleks mõeldud rajatist, sealhulgas varjendit, ei ole ning pole ka plaanis rajada,» ütles Tiimus.

Seotud lood
    24.02.2017 27.02.2017
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto