Postimees 1938. aastal: Chamberlain: kollektiivset julgeolekut pole olemas

Londonist, 23. veebr. – Kaks päeva kestnud vaidlused Briti välispoliitika, eriti selle ümberorienteerumise üle, mida toob endaga kaasa Anthony Edeni lahkumine välisasjade sekretäri kohalt, lõppesid teisipäeva õhtul Neville Chamberlaini täieliku võiduga.

Sotsialistide esitatud laitusettepanek lükati tagasi 330 häälega, 168 vastuseismisel. Vaidlused kujunesid paiguti äärmiselt dramaatilisteks. Ennenägemata teravalt arvustasid peaministri tegevust Winston Churchill ja Lloyd George. Kui mõnel pool seni veel hellitati illusioone «kollektiivsest julgeolekust», siis purustas Neville Chamberlaini teine kõne need illusioonid täielikult.

Kas julgeb keegi – hüüdis Ghamberlain – uskuda, et Rahvasteliit, nii nagu ta on konstitueeritud tänapäev, võib anda kollektiivset julgeolekut? Möödunud valimiste ajal oli võimalik loota, et ta võib seda. Mina ise uskusin seda. Aga nüüd ei usu mina seda enam. Kui Rahvasteliit tegelikult ei või pakkuda julgeolekut, siis ei tohi meie petta iseendid ega ka väikesi ja nõrku rahvaid. /…/ Kõne lõpuosas kõneles Chamberlain vastutusest, mis lasub peaministril, kui tal tuleb otsustada küsimus «Kas sa lased oma riigil minna sõtta?». Kui minul lasub selline vastutus, siis ei täidaks mina oma kohust, kui mina mitte ei astuks samme selle küsimuse vältimiseks.

Peaministrile järgnes Kingsley Griffith, kes ütles: Peaministri kõne oli ajalooline, sest selles loobuti poliitikast, milles valitsus läks möödunud üldvalimistele. Ja mina avaldan arvamist, et kui mr. Eden ei oleks lahkunud varemalt, siis ei oleks ta kindlasti jäänud kabineti koosseisu pärast selle kõne kuulamist.

«Rasketest suurtükkidest» kõneles esimesena Winston Chuchill. Pean avameelselt väljendama oma mittenõusolekut peaministri poolt alustatud kursiga ja oma muret selle kursi tagajärgede pärast. /…/ Tulles Edeni lahkumise põhjuste juurde ütles Churchill: Aeg ei ole kohane läbirääkimisteks Itaaliaga – mitte ainult rahu, vaid ka vabaduse seisukohalt, mis on veelgi tähtsam kui rahu.

Churchill kirjeldas Itaalia raskuste pilti ja ütles: ilusa fassaadi taga on olemas küllalt tundemärke, mis näitavad, et Mussolini seisukord on raske. Rahvusvaheline olukord kindlasti tekitab diktaatorile muret. Il Duce vajab hädasti välispoliitilist edu. Ma ei saa aru, miks meie peaksime ruttama teda päästma (elavad kiiduavaldused vastasrinna pinkidelt). /…/

Pean ütlema, et Eden talitas õieti, kui ta lahkus, kuigi mina kardan, et selle lahkumise tagajärjed saavad olema laiaulatuslikud ja kahjulikud. Kogu maailmas, ütles Churchill, Inglismaa sõbrad on hämmastunud, Inglismaa vaenlased rõõmustavad.

Edasi väljendas Churchill tõsist kahtlust Briti poliitika viimase aja tendentsi kohta Saksamaa ja Itaalia suhtes, nii nagu see on leidnud väljendust lord Halifaxi missioonis, ja kahetses kaotatud võimalusi õigusliku korra maksmapanekuks võimu vastu. Need kursid, kardan mina, tekitavad meie sõprade seas segadust ja pillavad laiali moraalsete jõudude reservid.

23.02.1938

22.02.2017 24.02.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto