Lea Danilson-Järg: vanemahüvitise reform lähtugu vanemate vajadustest

Olemasoleva vanemahüvitiste süsteemi paremaks vormimine ei ole lihtne ülesanne juba ainuüksi seepärast, et selle kasutajaskond on äärmiselt mitmekesine. Ühekorraga kõiki peresid rahuldava teenuse kujundamine oleks suur väljakutse ka kogenud teenusedisaini asjatundjale.

Vanemahüvitise saajate laia skaala ühes otsas on emad, kes sooviksid võimalikult vahetult ja pikalt nii imiku kui väikelapse eest ise hoolitseda ning seejuures minimaalselt palgatöös osaleda. Teises otsas on aga naised, kes tahavad väikelapse eest hoolitsemisest võimalikult rohkem ja kiiremini vabaks saada, olgu siis lapse isa, vanaema-vanaisa või lapsehoidja ja sõime kaasabil.

Kuna senine lahendus on olnud pigem esimeste poole kaldu, on ootuspärane, et muudatuste vajaduse tõstatasid just karjääri pärast muretsevad ja tööle tagasi kiirustavad naised. Üldine seis ei muutuks aga kuigivõrd paremaks, kui ühtede huvid nüüd teiste vastu välja vahetatakse.

Erasektoris algab ja lõpeb teenuste disain kliendi rahulolu väljaselgitamisega. Ainult vajadustele ja ootustele vastav teenus on kvaliteetne. Sama kehtib üldjoontes ka avalike teenuste puhul. Vanemahüvitise kui teenuse kohta seni tagasisidet väga küsitud pole, ammugi ei ole tagasiside hankimine süsteemne.

Ometi ei tohiks e-riigis olla kuigi keeruline ega ka kulukas vanemahüvitist kasutavate emade ja isade arvamuse küsimiseks veebipõhine lahendus luua. Faktilise info baasilt muudatuste kavandamine annaks palju suurema kindluse, et probleemid on tõepoolest seal, kus me arvame neid olevat.

Kuna lapsevanemate tagasisidet pole, jääb muudatuste vajalikkuse hindamine praegu ekspertidele ja arvamusliidritele, kel endal sageli laste kasvatamise kogemus puudub või kel pole plaaniski saada rohkem kui üks-kaks last. Hea näide sellise ekspertnõu kohta oli ETV «Foorumis» esinenud Rainer Kattel, kes oli veendunud, et isapuhkuse kuud tuleks kasvõi sunniviisiliselt sisse viia, kuid tunnistas samas, et ise ta lapsevanem ei ole. Ekspertide nõu kaldub paratamatult nende enda eelistuste ja uskumuste suunas ega suuda asendada otse vanematelt tulnud infot.

Reformi ühe olulise eesmärgina on räägitud ka sündimuse kasvust. Seega tuleks tähelepanu pöörata eriti just nende tagasisidele, kel on või kes sooviks saada rohkem kui kaks last. Arvestades, et pea pooled eesti rahvusest lapsed sünnivad kolme ja enama lapsega peredesse, on nende soovide ja ootuste arvesse võtmine äärmiselt oluline. Selliste perede probleemid ja vajadused võivad oluliselt erineda ühe-kahe lapsega vaid lühikeseks ajaks tööturult kõrvale jäävate naiste omadest.

Kõige enam on poleemikat tekitanud plaan suurendada isade rolli imikute eest hoolitsemisel ning väikelaste kiiremini lastehoidu ja emade tööle suunamine. Laste ja perede arengukava 2012–2020 seab näiteks eesmärgi, et aastaks 2020 peaks 0–2- aastastest lastest käima senise 25 protsendi asemel lastehoius 35 protsenti.

Kui vaadata, mida lapsevanemad ise soovivad, siis küsitluste järgi on enamik Eesti inimesi veendunud, et väikelapse kõige sobivam kasvukeskkond on kodu ning peamine imiku eest hoolitseja peaks olema ema. Arengukava koostamisel pole seda aga millegipärast arvesse võetud. Tundub kahtlane, et plaan inimesi vägisi õnnelikuks teha suudab sündimust suurendada.

Muudatuste vajalikkust põhjendades viidatakse sageli Rootsile, kus on kõrgem naiste tööhõive ja sündimus kui Eestis. Eurostati järgi oli Rootsi 2014. aastal naiste tööhõive poolest 73,1 protsendiga Euroopa Liidus esikohal, aga üsna lähedal talle oli ka Saksamaa (69,5), kus sündimus on üks Euroopa madalamaid. Samas Euroopa kõrgeima sündimusega riigid nagu Iirimaa ja Prantsusmaa on naiste tööhõive osas Eestist hoopis kõvasti maas. Seega ei saa öelda, et naiste tööhõivel ja sündimusel oleks selge seos.

Masuga kaasnes Eestis ootamatu sündimuse kasv. 2007–2010 sündis aastas ligi tuhat last tavapärasest rohkem. Kasvas ka teise ja järgneva lapse sündide osakaal. Need asjaolud viitavad pigem sellele, et sündimus kasvab just siis, kui naistel tekib tööst vaba aega.

Vaadates asja praktilist poolt, siis lapsepuhkuselt tööle naasmine on alati seotud teatud raskustega. Kui need on korra juba läbi tehtud, ei pruugi mõne aasta pärast samade katsumuste uuesti kogemine eriti ahvatlev tunduda ning pigem jätkatakse töötamist, jättes perelisa planeerimata.

Jutud vanemahüvitise reformi positiivsest mõjust sündimusele muutuvad aga eriti hõredaks võrdõiguslikkuse, naiste tööhõive ja karjäärivõimaluste pärast muretsejate enda käitumist vaadates. Näiteks sotside juht, tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ütles Pere ja Kodu mulluses oktoobrinumbris, ajal mil tema abikaasa ootas teist last, oma pere kasvuplaanide kohta nii: «Varsti on komplekt täis ja siis aitab ka. Triinu on nii teotahteline ja aktiivne naine, et tema lukustamine kolmanda lapsega koju oleks ühiskonnale liialt suur kaotus.»

Kõigest paar lauset võivad vahel inimese hoiakute kohta öelda rohkem kui pikad intervjuud ja kõned kokku. Nii võib siitki üksjagu välja lugeda. Vanemahüvitise kontekstis on kõige olulisem see, et rohkem kui kahte last ei pea Ossinovski üleüldse tööga ühitatavaks. Kuna kahest lapsest ei piisa sündimuse suurenemiseks, tekib küsimus, milleks meile vanemahüvitise reformi ikkagi nii väga vaja on?

Kaks last saab enamik naisi ka praegu. Hämmastav on seegi, et võrdõiguslikkuse eest võitleva erakonna juhi arvates saab laste tõttu koju lukustatud just nimelt naine. Enne kui teistele midagi väga tungivalt soovitama hakata, võiks teinekord püüda ise nende juhtnööride järgi elada.

Alanud vanemahüvitise reformist võib targa tegutsemise korral mõndagi head sündida, kuid lapsevanemate suurimad probleemid ja sündimuse pidurid asuvad praegu kindlasti väljaspool vanemahüvitise süsteemi. Aga see on juba üks teine jutt.