Juba Lahti suusa-MMi esimeste päevade järel sai selgeks, et võistlus on õnnestunud. Soojust, rõõmu ja kaasaelamist rahvast täis suusastaadionil, fännidega palistatud metsaradadel ja suminaga täidetud festivalialal võib rikkuda ainult räige dopinguskandaal. Soomlased on 2001. aasta sinivalge vale meelest pühkinud ning usuvad, et uued kangelased Krista Pärmäkoski ja Iivo Niskanen on puhtad. Muidu poleks laupäeval-pühapäeval 30 000 inimest kohale tulnudki.
Lahtis on MM juba seitsmendat korda ja nii pole ime, et korraldajad teavad, kuidas külaliste elu mugavaks teha. Suusa-MM on tegelikult suurem üritus, kui Eestist tundub, sest 1400 sportlase kõrval nõuavad ruumi ja tähelepanu ka 1000 ajakirjanikku. Viie päeva jooksul ei tekkinud vähemalt Postimehe kaheliikmelisel tiimil mingeid probleeme. Vastupidi, kõik oli lihtne ja loogiline. Ja isegi turvamehed oskasid naeratada.
Soomlased on leidnud kuldse kesktee: kogenumad võrdlesid hiiglaslikku pressikeskust olümpiatel nähtuga, aga sealt staadionile ja hüppemägedeni kõndimiseks kulus ainult paar minutit. Sportlastel oli pisut keerulisem, sest nad majutati enam kui pooletunnise bussisõidu kaugusel asuvasse Vierumäki kompleksi.
Ilmselt pingutavad soomlased saja aasta juubeli puhul topelt, sest publikule jagatakse tasuta vett ja vorstikesi. Eestis oleks millegi niisama andmine ennenägematu. Isegi müüdava kauba hinnad ei löö pahviks. Korraliku prae saab staadioni taga 11–12 euroga, kuulsa vorstikese, soomlaste makkara eest küsitakse 2,50.
Paratamatult tekib võrdlus Eestiga ka laiemalt. Tuleval aastal tähistame samuti sajandat sünnipäeva, aga spordi vallas meil midagi Lahti MMiga võrreldavat ees ootamas pole. Kahevõistluse MK-etapp Otepääl on ala seisukohast kahtlemata erakordne, aga kui palju rahvast seda vaatama tuleb? 1000 inimest? 2000? Äkki pisut rohkem, aga mitte eriti.