N, 19.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Seks, valed ja vägivald

Joonas Kiik
, filmikriitik
Seks, valed ja vägivald
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rocco Siffredi vaatab tõtt oma muusaga.
Rocco Siffredi vaatab tõtt oma muusaga. Foto: Kaader filmist

Dokumentaalfilm vananevast pornostaarist Rocco Siffredist algab mõnes mõttes pauguga, kuigi mitte selles mõttes. Rocco hääl räägib paar sõna endast, Rocco lubab avalikult ameti maha panna, Rocco filmib ungari näitsikuga sadomaso maiguga seksistseeni. Too stseen võib ehk mõnele šokeeriv tunduda, kuigi on üles võetud igati vaoshoitud, esteetiliselt väljapeetud vormis nagu terve see film.

Säärast anatoomiliselt detailset ja ekstreemset haardkoori, mida Rocco ise on aastakümneid tootnud, siin igatahes ei näe. Õigupoolest ei näe siin niigi palju, kui näiteks Pasolini või Trieri filmides, Noést rääkimata. Vähegi vilunum silm võib end üpris turvaliselt tunda.

Vahest ehk liiga turvaliselt. Filmi algus võib jätta pigem ootuspärase, mitte kuigi paljulubava mulje: Itaalia täkuks kutsutav peategelane kasutab võimalust hoobelda oma lausa üleloomuliku libiidoga tavapärasest teistsuguse publiku ees, filmitegijad on aga leidnud šansi peibutada sedasama publikut seksi ja vägivalla kõditavate teemadega.

Palju ei paranda pidu ka jutt sellest, kuidas pornobisnis on raske ja sel alal töötaja õnn üürike. Hollywood tegi selle meile mängufilmidega, nagu Miloš Formani «Rahvas Larry Flynti vastu» ja Paul Thomas Andersoni «Bugiööd», juba kakskümmend aastat tagasi selgeks.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Tallinn
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
Tartu Postimees
Tagasi üles