Juhtkiri: riigi tegemata töö laste kaitsmisel

Laps ei tohiks vanemate omavaheliste tülide tõttu kannatada. FOTO: Andriy Popov / Panther Media / Scanpix

Riigi läbimõtlematus ja korraldamatus on toonud kaasa selle, et kui (lahutanud) vanemate vahel on äärmuslik tüli ja puudub tahtmine leppida, ei suudeta isegi pikkade aastate jooksul jõuda selge ja täidetava lahenduseni, mis parimal võimalikul moel arvestaks lapse huvisid.

See on eile Postimehes ilmunud artikli «Tüli lapse pärast tekitas hiigelvõla» ja ka tänase lehe jätkuloo kõige tähtsam sõnum kogu ühiskonnale ja eriti otsustajatele. On vaja läbi mõelda, mida teha teistmoodi, ja siis ka päriselt tegutsema asuda. Praegu vaatab eri institutsioonide esindajate selgitustest vastu abitus – justkui tegutsetakse, aga tegelikku lahendust pole. See on probleem, millele osutame.

Ajaleht ei ole nendes lugudes kindlasti valinud ei ema ega isa poolt. Inimlikult on mõistetav, et erineva elukogemuse ja eelhoiakutega lugejad loevad ka objektiivselt võttes neutraalsetest kirjeldustest välja poolevaliku. Ajakirjanik ei saa paraku tuua õiglust maa peale pingelistes (pere)tülides, milles pole lahenduseni jõudnud ei asjaosalised ise ega ka riigi institutsioonid. Saame kirjeldada näiteid ja osutada süsteemi puudustele. Just seda me ka teeme.

Küll aga valime laste õiguste poole. ÜRO lapse õiguste konventsioon ütleb, et lapsel on tema sünnihetkest peale olemas «võimaluse piires ka õigus tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud». Lisaks: konventsiooni «osalisriigid austavad ühest või mõlemast vanemast lahutatud lapse õigust säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt mõlema vanemaga, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus».

Kesksel kohal pole vanemate lepitamine, vaid nende laste õigused. Ka pereterapeute õpetatakse alustama sõnumiga vanematele, et teie omavahelised suhted võivad olla kooselu lõppedes tohutult keerulised, kuid te peate leidma lahenduse, mis oleks parim laste heaolu silmas pidades.

Kahjuks osutavad näited, et praegu riigi pakutavatest õiguslikest vahenditest võivad – vastupidiselt sisulisele eesmärgile – saada lihtsalt relvad vanemate tülis. Üks pool ei täida kohtuotsusega määratud lapsega suhtlemise korda ja teine saab kohtutäituri abiga tekitada rikkumiste eest väga suure üldsummani jõudva sunniraha nõude. Kaebusele vastatakse kaebusega. Mida aga pole, on lapse huvisid arvestav ja tegelikult täidetav lahendus.

Osutame riigi, s.h seadusandja tegemata tööle laste heaolu ja õiguste kaitsel. Osutame ka sellele, et kui kohtuvõim langetab seaduse jõus otsuse, siis tuleb riigil tagada selle täitmine mõistlikul moel. Näitelood ilmestavad, et sunniraha nõuete massilisest väljakirjutamisest ja teistest praegustest vahenditest ei piisa.

Seotud lood
01.03.2017 03.03.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto