Sisukord
Arvamus
Postimees
07.03.2017
Eesti Mälumäng Dilbert Male Horoskoop Palju õnne Aasta artistideks kuulutati Maarja Nuut ja Jaak Joala Fotod ja video: Eksponaat mahtus hädavaevu Lennusadama uksest sisse Ohvrile võib õigusabi saamine keerukas olla Tänavu jääb lahendamata 200 000 ravijuhtu (1) Rüütelmaa ei poolda linnas kiiruspiiri langetamist Eesti lennujuhid hakkavad peagi pimelende nägema Meie saame kõige paremini hakkama avatud maailmas Majandus Eesti majanduse lühiuudised Komisjonid vilistavad õiguskantsleri otsuse peale Deutsche Bank pürgib taas Saksa pangaks Välismaa Hollandis ootab ees Rutte ja Wildersi võitlus Prantsuse parempoolsed jätkavad vanaviisi Vene häkkerite tõttu loetakse hääli käsitsi (1) Leedu rikkaima eurosaadiku variäri on paljastatud Välismaa lühiuudised 07.03. Tšehhi teadur: riigis tegutseb umbes 50 desinformatsioonisaiti Arvamus Andra Siibak: fataalsed «seltskonnamängud», peavõiduks surm (2) Lugeja kiri: kurjategijate paremusjärjestus Vastukaja: Rail Balticust saab Eesti tõehetk (11) Ahto Lobjakas: liikumahakkamise valitsus (5) Sandra Niinepuu: massikõrghariduse kaitseks (3) Jürgen Tamme: mälestusmärk tapetud kuningatele Paides? Tänan, ei! (10) Juhtkiri: võitlust perevägivallaga saab võita vaid inimeste peas (2) Postimees 1997. aastal: Helsingis avati Jüri Vilmsi mälestustahvel Kultuur Karuse oleku taga varjas end tundlik natuur Raskemeelne hüvastijätt armastatud kangelasega Sport Spordi lühiuudised Eesti jätkab suure unistuse püüdmist Tagasihoidlik abimees, kelleta Balta ja teised tipud hätta jääksid (1) Veidemani risk jättis Kalev/Cramole alles kaks tervet tagamängijat Tallinn Fotod ja video: Eksponaat mahtus hädavaevu Lennusadama uksest sisse Tarbija Tervise lühid2 Traumatoloog: elu ei ole nagu filmis – see on hullem Tartu Tartust ei saa Euroopasse: Finnair ei taasta suveks loodetud lennuplaani (5) Kaarsilla juures jäisesse vette hüpanud elupäästja pääses napilt uppumisest Turvakodu juhataja: mõni ei taha siit koju minnagi Tulevane Eesti president kasvab laste turvakodus Polpo ja JOP viisid gurmaanidel keele alla Raivo E. Tamm: naeran sageli ja ka nüüdsama Meelelahutus Koomiks Sudoku

Sandra Niinepuu: massikõrghariduse kaitseks

5 min lugemist
Sandra Niinepuu. FOTO: Tairo Lutter/Postimees

Ühest küljest oleme uhked, et juurdepääs haridusele on Eestis väga hea. Teisalt on peaaegu et sõimusõnana kasutusel mõiste massikõrgharidus. Mõeldes, mida ja kuidas õpetada ülikoolis teisiti, saab sellele mõistele anda positiivse sisu – võimalikult palju tarku inimesi, kirjutab Eesti Üliõpilaskondade Liidu volikogu liige Sandra Niinepuu.

TÜ rektor ja rektorikandidaat Volli Kalm ütleb selgelt (PM 30.01.2017), et mida rohkem võimalikult kõrgelt haritud inimesi meil on, seda enam Eesti ühiskond ja majandus võidab. Vähema eest rohkem, nagu Kalm kirjutab, on massikõrghariduse negatiivne tähendus.

Püüda saada vähema eest sama palju või isegi rohkem on peaaegu alati luhtumisele määratud üritus, aga eesmärgi teine pool – rohkem kõrgharitud inimesi – on iseenesest ju väga hea.

Massikõrghariduse taga on õilis idee harituse laienemisest. Selle valgustusajastust pärineva ideaali teostamine tekitab aga kaht tüüpi muret. Öeldakse, et ega haridus lolli riku. Esimene mure on piltlikult öeldes, et äkki ikka rikub küll, ehk mure kõrghariduse kvantiteedi pärast.

Leidub neid, kes leiavad, et kõrghariduse andmine paljudele on igal juhul raiskamine. Otseseks praktiliseks kasuks konverteerimatu kraadi poole püüdlemise võimaldamise asemel tuleks rohkem noori suunata hoopis kindlat ametit õppima. (Argo Rosina mitmed artiklid, nt PM 10.01.2017) Sellest vaatekohast peaks ka ülikoolid rohkem uurima tööandjate soove ja arvestama õppekavade kujundamisel tööturu vajadusi.

Riik peaks aga vastavalt kohandama koolitustellimust, et piirata ülikoolis lihtsalt meeldivate asjade õppimist ilma selge visioonita, kuidas nende abil hiljem ühiskonnale midagi kasulikku tagasi anda (nn hobiõpe).

Rööpad saavad otsa

Mis mulle selles mõttekäigus siiralt meeldib, on idee teiste teenimisest. Individualismi väärtustavas maailmas on see tähenduslikult elatava elu alus hakanud ununema, sest nüüdisaegne individualism kaldub pigem egoismi. Sellises reaalsuses ei tööta aga enam ka idee inimese varasest suunamisest ühtedele rööbastele, kust hiljem ei saa ega ole vajagi kõrvale pöörata.

Esiteks võivad rööpad ühel hetkel ära lõppeda. Näiteks vedurijuhi ametit pole isesõitvate rongide ajastul enam vaja. Teiseks võib inimene rongiaknast välja vaadates avastada, et on veel palju teisi võimalusi, millest ta on ilma jäänud – see tekitab trotsi ja kibestumust.

Selline meelestatus on võimule aidanud autoritaarseid režiime ja viinud rahvaid sõtta. Arusaama, et millegi tegemine teiste heaks on rahuldustpakkuv, peaks kasvatama väärtuste ja hoiakute kujundamise abil. Sellega peab alustama kodust ja ammu enne kõrgkooli.

Suurem valikute arv võivat inimest õnnetumaks teha, kuid paneb teda seda paremini mõistma oma isiklikku vastutust. Vastutustundlikud ja avarapilgulised inimesed aga langetavad tõenäoliselt ühiskonna jaoks tervikuna paremaid otsuseid.

Haridus ja teadus on küllalt universaalsed, et aidata teisi mõista. Kahel eri kultuuriruumist pärit, aga sama haridustasemega inimesel võib üksteisega rohkem rääkida olla kui eri pikkusega kooliteega kunagistel klassivendadel.

Mure, et kui liiga palju inimesi saab heita pilgu üle teadusmaailma läve, mida ju ülikool pakub, ei leidu enam piisavalt neid, kes teeksid ära lihtsama töö, on harituse ideaali kontekstis silmakirjalik ja paljuräägitud inimtöö masinatega asendamise uue revolutsiooni kontekstis samuti asjatu.

Inimeste töötajäämise lahenduseks on just nimelt anda neile piisavalt laiapõhjaline haridus, et rööbaste lõppemine neid kraavi ei viiks, et nad suudaksid õppida ja kohaneda läbi elu.

Ei tasu valida automaatkassa asemel kassapidajaga kassat haletsusest, et muidu jääb õnnetu ju varsti tööta. Inimene kassalindi taga on võimeline ja väärt tegema midagi enamat kui kaupadelt triipkoodi sisselugemine. Haridussüsteemi eesmärk on aidata need võimed välja arendada.

Riigipea annab eeskuju

Mida igaüks paremini teha saab, on julgustada ja toetada teist rohkem õppima, nagu seda on teinud ka näiteks president Kersti Kaljulaid nii sõnades kui ka isikliku eeskujuga.

Kuidas siis saavutada positiivse tähendusega massikõrgharidust? Teist tüüpi mure on, et haridus küll lolli ei riku, aga poolharidus küll – mure kõrghariduse kvaliteedi pärast. Esiteks tuleb vaadata küsimust, kuidas õpetada. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia lahenduste kasutamine selleks, et võimaldada massidele ligipääs varem elitaarseks peetud teadmistele, ei ole ammu enam midagi utoopilist. Online-kõrgharidusplatvormide vahendusel saavad tuhanded MOOCide näol osa Stanfordi, MIT, Berkeley ja teiste maailma tippülikoolide õppejõudude kursustest.

MOOCid üksi kõrgharidust fundamentaalselt ei transfomeerinud ega kaotanud vajadust ülikoolide järele, kus võimalik loengusaali füüsiliselt kohale minna, aga nad näitasid suunda: informatsiooni vastuvõtmiseks saab õpetajaga edukalt kohtuda ka virtuaalruumis. Loomulikult peavad maailmasuuruse auditooriumiga kaasas käima ka veidi teistsugused õpetamis- ja hindamismeetodid.

Kõrgharidussüsteem ei ole seni osanud, suutnud või tahtnud õpet radikaalselt transformeerivaid lahendusi kasutusele võtta. Küsimus ei peaks ülikoolile olema mitte selles, kuidas internetis läbitud MOOCide eest ainepunkte arvestada, vaid kuidas omaenda kursused niimoodi ümber kujundada, et õppejõud ei peaks pidama nädalate kaupa massiloenguid ja lõpuks hindama sadat esseed.

Kuidas hoida kokku aega ja energiat, asendades madala efektiivsusega kontaktõppe vormid virtuaalõppega ja selle asemel võimaldada rohkematele parema kvaliteediga seminare-praktikume-harjutustunde. Võtame tehnoloogia kõrghariduses tõeliselt innovatiivselt kasutusele. Miks ei võiks see olla järgmine peatükk Eesti IKT  eduloos.

Uued harjumused

Kui kõrgkool pakub kvaliteeti, peab õppijal olema motivatsioon ja valmisolek seda vastu võtta. Kurdetakse, et sellisel õppekorraldusel, kus koduülesandeks on loeng läbi vaadata, et siis praktikumis küsimusi küsida ja koos õppejõuga arutada, pole mõtet, sest tudengid ei viitsi ettevalmistavat tööd teha.

See häda tuleneb paljuski harjumusest ja loengute kuulamise kultuurist. Kui tudeng on suutnud hommikul kella kaheksasesse loengusse ilmuda, on tal tunne, et ta on juba kogu maailmale teene teinud, ja äkki jääb midagi kõrva isegi siis, kui kogu aja teise aine kodutöö, Facebooki, 9gagi või mõne mänguga tegeleda.

Tegelikult on selline aeg kõigi osapoolte jaoks raisatud. Uus kultuur ja harjumused aga ei teki niisama, nende kujundamiseks tulebki vaeva näha.

Õppimine-õpetamine on tagasisidestatud protsess. Teatavasti ei saa teadmisi lihtsalt kulbiga pähe panna. Ei saa ikka veel ka juba 18 aasta taguse Matrixi-filmi kombel pähe programmeerida. Õigupoolest on vajadus selle järele ka üha vähenemas.

Olukorras, kus arenenud maailmas peaaegu igaühe pihus on pidevalt seade, mis annab võrgu kaudu ligipääsu põhimõtteliselt kogu maailma teadmistele, on tähtsamaks muutunud informatsioonis orienteerumine, tõe ja vale eristamine, süsteemne mõtlemine.

Selleks omakorda on vaja mitte lihtsalt juhuslikke teadmisi, vaid teadmiste süsteemi, millesse edaspidi uut infot paigutada. Hariduse eesmärk peaks olema inimesele sellise süsteemi andmine.

Masinate võimekus meid teenindada üha kasvab. Ketrusmasinast isesõitva autoni on järjest püütud inimesi vabastada raskest ja nüristavast tööst ning muuta elu paremaks ja mugavamaks. Kuid see ei anna veel vaba ja hästitoimivat õnnelike inimeste ühiskonda.

On vaja arendada inimlikke omadusi ja tugevdada humanistlikke baasväärtusi, nagu väärikus, inimarmastus, kaastunne, vastutustunne, vägivallast hoidumine jne. Võiks rääkida isegi inimlikest baasoskustest: kriitiline mõtlemine, loomingulisus, suhtlemisoskus, koostööoskus, juhtimisvõime, keeleoskused jne. Kõigi nende arendamisega peaks aga tegelema juba alusharidusest peale.

Nagu ka üldteadmised ühiskonna toimimisest, kunstist ja kultuurist, loodusteadustest, majandusest, ajaloost. Ülikool ei eksisteeri vaakumis, vaid on haridussüsteemi kõrgeim aste. Mulle tundub, et kohati peab kõrgkool praegu liiga palju niigi nappi aega ja ressurssi kulutama eelnevates kooliastmetes sisse jäänud aukude tasandamisele. Siinkohal oleks paslik meenutada küsimust, kuhu kaob PISA edu, aga see oleks juba eraldi teema.

Kohati kurdetakse põhi- ja keskhariduse ainekavade ülekoormatuse üle, aga minu arvates on eesmärk anda varakult võimalikult lai pilt maailmast ja tutvustada väga paljusid teadmiste valdkondi ainult positiivne.

Tark inimene, mitte toode ega tootja

Ülikoolis on seejärel aega tegeleda esmalt laiapõhjaliste baasteadmiste andmisega valitud erialal, mis võimaldavad näha ja luua seoseid eri ainevaldkondade vahel, ning lõpuks süvendatuma erialaõppega. Eesti ülikoolides järjest ette võetavad reformid, mille eesmärk on esimese tasandi õpe ümber kujundada selliselt, et esmalt saaks üliõpilane teadmised valitud valdkonnast laiemalt ja seejärel võiks otsustada, mis teda täpsemalt huvitab, et jätkata suurema spetsialiseerumisega, mis võib olla nii akadeemilisema kui rakenduslikuma kallakuga, on seega sammud õiges suunas.

Nii vaadates tundub, et probleemi, nagu oleks ülikool kuidagi ajale jalgu jäänud, sest maailm muutub nii kiiresti, pole olemas. Vastupidi, just klassikaline ülikool vastabki 21. sajandi vajadustele: kasvatab intelligentset, mõtlevat, teadmiste süsteemiga varustatud inimlikku inimest.

Keegi ei tea täpselt, mis saab inimesest, ega tea inimene täpselt, mida tal üha pikeneva eluea jooksul vaja läheb. Seega polegi probleem, et massidest ei saa spetsialiste teha. Ülikooli tulem peaks olema laia silmaringiga humanistlikke baasväärtusi omaks pidav inimene, kes oskab kasutada elu pakutavaid võimalusi, mitte toode ega tootja. Seda võiks ülikool suuta massidele anda.

Seotud lood
06.03.2017 08.03.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto