Sisukord
AK
Postimees
11.03.2017
Eesti Võitlus e-häälte ja paberhäälte nimel (15) Leedo ennustab Saksa laevaliini jätkamist (1) Palju õnne Mälumäng Horoskoop Dilbert Tagakülg Male Noore jäämõmmi lumemängud Lapsi vedanud buss sõitis põllule Madise näeb Reinsalu eelnõus ohtu demokraatiale Eesti lühiuudised Kodutud tõstetakse osmikutest välja (4) Majandus Vaata, millises poes maksab toit hingehinda (3) Välismaa Kolleegid ei mõista Tuski vastaskandidaadi «surmamissiooni» ELi kõige üksildasem naine (2) Poola tekitatud tormipäevale järgnes Brüsselis sõbralik ühtsuse kinnitamine Välismaa lühiuudised 11.03 Korruptsioon lööb Hispaanias laineid (1) Eksperdid ei tähtsusta Putini vallandamisi üle (1) Arvamus Jevgeni Krištafovitš: Vabaerakond mängis avansi maha ja edutas krahv Draculat (4) Taavi Minnik: pettumus nimega Trump (14) Juhtkiri: e-valimiste aja lühendamine on järjekordne kahetsusväärne rumalus (40) Indrek Ibrus: millest ERRi juhikandidaadid ei räägi (2) EKI keelekool: kõnetama Margus Laidre: aja lugu ja inimese aeg (8) Postimees 1933. aastal: paljastub uus salakuulajate võrk Peeter Langovitsi ajalooline galerii: USA asepresident Al Gore Tallinnas Tarmo Soomere: uudishimu kui vaktsiin tõepõhjata poliitika vastu (9) Kultuur Eesti kultuuri täheatlas: kirjandus identiteedi tunnusena Cortázari suurteos Külma nina igatsus Ühest motiivist Mehis Heinsaare loomingus Aja auk. Segaduse hääl 90-ndate Tartu ime Biit nagu paks rott Kui saad, mida ei taha Läbimurde ootuses. Eesti arhitektuur rahvusvahelisel areenil Sport Spordi lühiuudised Robin Nool ületas 34-aastase rekordi Suurmäng mattus pimedusse EOK: Uibo poleks ka EMi kulla eest raha juurde saanud Henry Sildarul on X-mängudel mitmeid kohustusi Mehhiko ralli algus kujunes korraldajate ämbrisseastumiseks Kas uus taktika päästab Kelly X-mängud? Tallinn Kodutud tõstetakse osmikutest välja (4) AK Ühest motiivist Mehis Heinsaare loomingus Eesti kultuuri täheatlas: kirjandus identiteedi tunnusena Aja auk. Segaduse hääl Külma nina igatsus Biit nagu paks rott 90-ndate Tartu ime EKI keelekool: kõnetama Kui saad, mida ei taha Margus Laidre: aja lugu ja inimese aeg (8) Andres Reimer: transiidiäri laseb vastlaliugu (4) Me elame lugudest, me kestame lugudes (3) Arter Kui sulle ei meeldi talv, pole sa vist lihtsalt tuttav lumelauaga! Sõiduproov. Peugeot 5008: Mahapööre meinstriimi magistraalilt Südamlik seiklus kerge saksa huumoriga Horoskoop Kasvatusteadlane Kristi Vinter: vaimsete häiretega laste arv on drastiliselt kasvanud Peaaegu saksavaba endine Saksa linn Kaliningrad (9) Sõja jalust Eesti IT-ärisse – jah, see on tõsi! (5) Kes olid päriselt «Eesti laulu» võitjad ja kaotajad? USA-Mehhiko ohtlikul piiril pihtide vahel Moekäsud 200 aastat tagasi – lambakintsuvarrukad, sabata kuub ja 50-sentimeetrine talje Kui maamaja ostmine tundub hea mõte Meelelahutus Koomiks Sudoku

Tarmo Soomere: uudishimu kui vaktsiin tõepõhjata poliitika vastu

4 min lugemist
Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Imerohtusid ja võlukepikesi pole faktipõhises maailmas olemas. Küll aga tundub, et sobiv vaktsiin tõepõhjata poliitika ja kallutatuse osaliseks raviks on üles leitud, kirjutab teaduste akadeemia president Tarmo Soomere.

Ajakirja Science kirjastava ühingu AAAS (American Association for the Advancement of Science) aastakoosolekul selle aasta veebruaris demonstreeris Yale Law Schooli psühholoogia ja õigusteaduse professor Dan Kahan, kui oluline ja mitmepalgeline on sellise lihtsa omaduse nagu uudishimu roll inimese arvamuste kujunemises.

Mullu sai suure hulga inimeste lapselik usk nüüdisaegse ühiskonna teadmispõhisusse tõsise löögi. Heaoluühiskonna igapäevase elu korraldusse murdis ehmataval kombel sisse üks tont, mille nimeks pandi tõejärgne või isegi tõepõhjatu ajastu. Kuigi unistustest ärkamine on vahel valus, oligi viimane aeg tõdemiseks, et teadus- või faktipõhisus on äärmiselt habras nähtus, mille püsimajäämine vajab vähemalt toetavaid vitamiine või isegi tõepõhjatuse vastu aitavaid vaktsiine.

Tegelikult oleme viimase saja aasta vältel põhiosas elanudki nn alternatiivsete faktide maailmas. Ühel kuuendikul planeedist sai selline elu standardiks alates 1917. aastast. Kõik faktid, ajaloost rääkimata, olid ju rahvusvahelise imperialismi poolt moonutatud. Sellele sekundeerisid Hitleri aeg Euroopa südames ja veel päris hiljuti probleemid Balkanil, puna-Hiinast või Kambodžast rääkimata.

Arvamuste ja valmis faktide turul on teadlased vaid ühed pakkujaist ning tihti kõige vaiksema häälega. Põhjus selles, et nende pakutud lahendusi piiravad loodusseadused, mistõttu nad imerohtusid ja võlukepikesi müüa ei saa.

Arvamuste ja valmis faktide turul on teadlased vaid ühed pakkujaist ning tihti kõige vaiksema häälega. Põhjus selles, et nende pakutud lahendusi piiravad loodusseadused, mistõttu nad imerohtusid ja võlukepikesi müüa ei saa.

Ilmne paralleel on siin kliimamuutuste interpreteerimisega, kus kipub domineerima otsuste tegemine võrdlemisi lühikese kogemuse alusel. Geoloogilises mastaabis (ehk sadade miljonite aastate lõikes) on jäävaheajad haruldus ja praegu aset leidev soojenemine päris ebatavaline. Veelgi suurem haruldus on aga demokraatlik elukorraldus. Märksa tavapärasem on olnud «alternatiivsete faktide» kasutamine võimule pääsemiseks ja võimul püsimiseks. Eesti lähiajalooski on selle kohta hulk näiteid.

Teadmispagasist ei piisa

Enamasti arvatakse, et korralik teadmispagas on see ravim, mis väldib rumalusi, kujundab mõtlemist ja suunab otsuseid kaine mõistusega harmoneeruvate lahenduste poole. Tegelikult on asjad palju keerukamad. Klassikaline teadushuvi, millele on orienteeritud enamik teaduse populariseerimisest, on suunatud inimestele, kes tarbivad teaduse pakutavaid (valmis)lahendusi. Nemad kasutavad nõnda saadaval olevaid fakte nii oma igapäevases elus kui ka strateegiliste probleemide lahendamisel. Lihtne näide on koolipoiss või tudeng, kes tahab koolis head hinnet saada või ülikoolis mingi aine faktikogumi korralikult omandada, aga ka poliitik või parlamendiliige, kes oma otsustes tahab toetuda teaduse viimasele sõnale. Samas ei pruugi neid huvitada teadusliku protsessi sügavus või lahenduskäikude elegantsus.

Selles kontekstis on eristuvad mõnevõrra teistsuguse orientatsiooniga inimesed. Dan Kahan nimetas neid teadus(uudis)himulikeks (science curiosity). Nemad tunnevad mõnu sellest, kuidas teadus lahendab keerukaid probleeme ja vahel annab lihtsaid selgitusi isegi müstilistele nähtustele. Kuigi siin on täpset piiri raske tõmmata, on nende peamine tähelepanu suunatud faktide ja lahenduste ilule, mitte konkreetsetele rakendusvõimalustele. Selliseid inimesi eristab näiteks, et nad kalduvad eelistama süvitsi minevaid teadussaateid meelelahutusele. Nii muidu teadushuvilised kui ka uudishimulikud on teaduse tarbijad ja faktide kasutajad. Vahe on vaid selles, et ühed rakendavad lõpptulemust, teised naudivad ka protsessi.

Dan Kahani jaoks ootamatult selgus, et selliselt määratletud uudishimupõhiselt mõtlevad inimesed on oma arvamuse kujundamisel ja otsuste tegemisel märksa avatumad kui nende peamiselt faktidele toetuvad kaasteelised. See ei tähenda, et nad oma arvamust sagedamini muudaksid. Pigem vaatavad nad maailma laiemalt, mõtlevad oma seisukohad põhjalikumalt läbi ja tunnetavad sügavamalt võimalikke veealuseid karisid. Nõnda oleks ka loogiline (kuigi see on veel kontrollimata), et sellist tüüpi inimesed on märksa avatumad ja paindlikud ka siis, kui neid tabab teave, mis on vastuolus nende seniste arusaamadega.

See väike erinevus teaduse tarbimise mustris kajastub äärmiselt kontrastselt nüüdisaegse teadusnõustamise mudelite radikaalses muutumises. Arvamuste ja valmis faktide turul on teadlased vaid ühed pakkujaist ning tihti kõige vaiksema häälega. Põhjus selles, et nende pakutud lahendusi piiravad loodusseadused, mistõttu nad imerohtusid ja võlukepikesi müüa ei saa.

Vaktsineerime ka poliitikuid

Euroopa Liidu teadusvolinik Carlos Moedas on sageli rõhutanud, et nii teadlaste roll sellel turul kui ka valitsuse ja parlamendi teadusnõustajate amet on dramaatiliselt muutunud. Lihtsalt küsimustele vastamine ja faktidega vehkimine on minevikuäri. Ideaalis peaks nüüd võitma mitte enam see, kellel on riiulil või e-poes kõige enam fakte, vaid see, kes suudab oma arvamust süvitsi põhjendada ja faktide saamise protsessi lahti seletada. Ka teadusnõustamine on muutunud. See on nüüd ennekõike selgitamine inimestele ja järelduste seostamine vestluspartneri väärtussüsteemiga.

Teaduse tarbimise mustrite erinevus toob sellesse pilti uued nüansid. Kui soovime, et otsuste tegemine meie maal saaks (vähemalt mingis kauges tulevikus) teadmis- ja faktipõhiseks, siis tuleks näiteks poliitikutega suhtlemisel esitada minimaalselt fakte ning selle asemel demonstreerida nende sügavust. Kuna faktid ise ründavad meid laviinina igast küljest, tuleb hakata ülevaateloenguid asendama selgitusega, kuidas on järeldused saadud ning millised on nende usalduspiirid.

Protsessi ilu selgitamise tore kaasnähtus võiks olla selle mõistmise ehitamine, et kõik faktid ei ole samaväärsed. Ülikoolides (eriti doktoriõppes) on selline suhtumine olnud õpetamise alus juba aastasadu. Üldhariduskoolides oleme juba asunud faktide tuupimist tasapisi asendama mõistmisega. Majandusmaastikul ei ole protsesside sisu adumata edu saavutamine kunagi võimalik olnud.

Ka poliitikute ning muude tippotsustajate vaktsineerimine teadus-uudishimu süstimise kaudu peaks ometi olema võimalik. Kui tavaliselt on suured asjad näiliselt korras ja saatan peitub detailides, siis siin on vastupidi. Väikesed detailid võivad (poliitika)maailma kui mitte tõepõhjatusest päästa, siis tundmatuseni muuta. Nimelt selgus, et mida rohkem asjaosalised nautisid teaduse ilu, seda harvem tegid nad puhtpoliitilisi otsuseid. Seda sõltumatult nende poliitilistest eelistustest. Teisisõnu, uusi tuuli riigijuhtimises saaksime oodata siis, kui õpetaksime lastele juba maast madalast (Hando Runneli sõnadega), et mõtelda on mõnus ­sarnaselt sellega, nagu viime neid nautima muusikat, maalikunsti või arhitektuuri.

http://www.sciencemag.org/news/2017/02/curiosity-not-just-knowledge-about-science-influences-public-perceptions-about-vaccines

Kahan, D. M., Landrum, A., Carpenter, K., Helft, L. and Hall Jamieson, K. (2017), Science Curiosity and Political Information Processing. Political Psychology, 38: 179–199. doi:10.1111/pops.12396, http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/pops.12396/full

Seotud lood
    10.03.2017 13.03.2017
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto