K, 18.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ilona Leib: kevadekuulutajad

Ilona Leib
Ilona Leib: kevadekuulutajad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ilona Leib.
Ilona Leib. Foto: Erik Prozes

Mida talv edasi, seda rohkem ootan ma kevade saabumist. Põhiliselt unistan siis, et see polaaröö, mil lähed tööle pimedas ja tuled sealt koju samuti pimedas, lõpeks ükskord ometi ära ja ilmad läheks valgemaks. Märtsis see valgus siis saabub. Julma ja otsekohese, veel ilma koloreerivate ja pehmendavate puulehtedeta valguse kõigele peale paistmine avab silmi ehmataval moel. Tunnistagem, et just kevad on aeg, mil vahepealsete kuudega tulnud või süvenenud kortsud paistavad lõpuks kurvastavalt selgesti silma.

Nii otseses kui ka kaudses tähenduses ujub kevadel kõik lume alt välja. Mis välja tuleb, ei ole pelgalt krookused ja lumikellukesed, vaid ka rämps ja junnid, mis jäävad kevadkoristust ootama.

Kevadised aknad ei vii masendusse üksnes korralikke perenaisi, vaid panevad vabandama ka palju näinud ärimehi. Kevadtöödele mõeldes meenubki mulle esmalt aknapesu. Aknad hakkavad ju ammu enne lapi järele karjuma, kui saab tõsiselt mõelda aiatöödest. Kevad näitab akendele lisaks kätte ka need kohad, mis muidu tundusid päris vastuvõetavas seisukorras, kuid nüüd äkki näed neil kriime või häbitult suurt tolmukihti. Kevad justkui annaks korralduse, et nüüd tuleb kõigel ümbritseval kauniks hakata. Ja suurem osa ümbritsevast tahab selleks tähelepanelikku hoolitsust.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Tallinn
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
AK
Elustiil
Tagasi üles