Ülo Kaasik: ettevõtjatele on vaja kindlust

Eesti majandus kasvas enne 2008.–2009. aasta majanduskriisi väga kiiresti. Toona tundus, et kui kasv jääb alla 5–6 protsendi, on majanduses juba midagi väga valesti. Kuigi majanduskriis oli sügav, taastus Eesti majanduskasv kohe pärast kriisi ja oli 2011. aastaks jälle üle 7 protsendi. Sealt edasi pole Eesti majandus enam nii kiiresti arenenud. Viimase viie aasta jooksul on majandus kasvanud 2,3 protsenti aastas, kahel viimasel aastal on kasv jäänud alla isegi Euroopa keskmisele ja olnud vaid 1,5 protsendi kanti.

Viimaste aastate tagasihoidliku kasvu taga on mitu põhjust, mis kokkuvõttes on loonud tavatu olukorra: majanduskasv on küll väike, kuid nõudlus töötajate järele suur ja see on omakorda kaasa toonud palkade kiire kasvu. Eesti majandus on väga väike ja avatud ning selle käekäik sõltub paljuski meie peamistest turgudest. Soome majandus on viimastel aastatel olnud seisakus; Vene majandus on nafta odavnemise ja sanktsioonide tõttu olnud languses; nafta hinna langus on mõjunud pärssivalt Eesti põlevkivitööstusele; transiidisektor on olnud pidevas languses tulenevalt Venemaa sadamate võimekuse kasvust.

Nende sektorite ettevõtetel on kindlasti olnud seetõttu raskusi, kuid Eesti majandus on keerulistest oludest hoolimata suutnud kokkuvõttes kasvada. Et peamiselt on kasvanud just siseturu teenindamisele suunatud tööjõumahukad sektorid, on nõudlus töötajate järele olnud viimastel aastatel erakordselt suur. See omakorda on kaasa toonud tootlikkust ületava palgakasvu ning ettevõtete kasumid on vähenenud.

Isegi kui Eesti majanduskasv peaks lähiaastatel kiirenema ja jõudma prognooside hinnangul 3 protsendi lähistele, näitavad pikemaajalised projektsioonid, et senisel teel jätkates peame kümne aasta pärast olema õnnelikud, kui majanduskasv on üle 2 protsendi. Pikaajalisse kasvu panustavad kolme tüüpi tegurid: esiteks inimesed oma teadmiste ja oskustega, teiseks loodusressursid, ettevõtete põhivara ja taristu ning kolmandaks suutlikkus eelnimetatuid võimalikult hästi ära kasutada ehk ideed, juhtimine, tehnoloogia kasutamine jmt.

Eesti elanikkond kahaneb ja vananeb ning meie majandus töötajate arvu suurenemise tõttu ilmselt enam ei kasva, vaid pigem kahaneb. Seda olulisem on seega lahendada küsimus, kuidas parandada olemasolevate inimeste oskusi ja teadmisi. Seisame silmitsi ka küsimusega, kuidas vältida töötajaskonna liiga kiiret vähenemist, mis võib jätta muidu hästi toimivad ettevõtted suurtesse raskustesse.

Kuidas saada sellises olukorras, kus töötajate hulk tasapisi väheneb, majandus kiiremini kasvama? Lähiajal on kõige kriitilisemad küsimused kindlasti tootlikkuse kasv ja ettevõtete konkurentsivõime. Viimastel aastatel on tootlikkuse kasv kiratsenud ja see on viinud palkade kiire kasvu taustal ettevõtete kasumite languseni. Kui ettevõtete kasumid vähenevad edasi, võib majanduse käekäik muutuda veel kehvemaks ning välistatud pole majanduslangus ja tööpuuduse kasv, kuna meie ettevõtted ei ole enam konkurentsivõimelised. Praegu viitavad märgid siiski sellele, et olukord hakkab loodetavasti paranema.

Investeeringud põhivarasse ja taristusse on sellistes tingimustes olulised, eriti kui teame, et Eestis on kapitalimahutused endiselt madalamal tasemel kui rikkamates riikides. Viimastel aastatel on koos ettevõtete kasumite vähenemisega olnud languses ka ettevõtete investeeringud põhivarasse. Eesti Panga analüüsi järgi on just oodatust väiksemad investeeringud hakanud viimasel ajal meie kasvuvõimekust vähendama.

Viimaste aastate investeeringute vähenemine on viinud selleni, et Eesti ettevõtete investeeringute suhe lisandväärtusesse on Euroopa Liidu keskmisest tasemest juba madalam. Arvestades, et me soovime Euroopa Liidu rikkamatele riikidele järele jõuda, ei tohiks selline olukord kesta liiga kaua.

Investeeringuid tehes ei ole küsimus ainult selles, kui palju, vaid ka kuhu investeeritakse. Eesti majanduskasv ulatus mahukate investeeringute najal 2000.–2015. aastal ligi 4 protsendini aastas. Kuid sama kiiresti on kasvanud ka riigid, kus investeeringute tase on olnud tunduvalt madalam. Suuremate investeeringutega saavutatud võrdväärne majanduskasv annab ilmselt tunnistust sellest, et tehtud investeeringud on olnud vähem tootlikud.

Kui küsida ettevõtjate käest, mis on need tegurid, mis eelkõige kasvu (ja investeeringuid) takistavad, toovad nad peamiselt välja väikese nõudluse ja ebakindluse tuleviku suhtes. On isegi üllatav, et mõnevõrra ülekuumenenud tööturg koos kiiresti kasvanud palkadega ja raskusega uusi töötajaid leida ei ole veel kaugeltki nii suur probleem kui 2006.–2007. aasta buumi ajal. Ettevõtjate seas tehtud küsitlused näitavad, et rahastust on praegu lihtne leida: keskpankade väga leebe rahapoliitika ja pankade üldised rahastamistingimused on soodsad ega takista ettevõtete investeerimistegevust.

Vähese nõudluse põhjus on eeldatavasti välisturgudes, kuivõrd sisemajandus on viimastel aastatel tarbimise najal küllaltki kiiresti kasvanud. Mitu Eesti peamist turgu on viimasel ajal kiratsenud ja selles suhtes on ühel väikeriigil raske midagi ette võtta. Uute ja kiiremini kasvavate turgude vallutamiseks ei ole Eesti ettevõtetel piisavalt oskusi või võimalusi. Probleemiks võib olla ka viimastel aastatel vähenenud hinnapõhine konkurentsivõime, sest Eestis tootmine on läinud järjest kallimaks. Väljapääs peitub ennekõike panustamises sellesse, et Eesti ettevõtete toodangut saaks müüa ka muu argumendiga kui hind, sest see on peamine tegur, mille arvelt saaksid majandus ja inimeste sissetulekud tõusta.

Statistika kinnitab, et Eesti ettevõtetel on näiteks põhivaras märksa vähem intellektuaalomandit kui Soome ettevõtetel. Viimane võiks aga just olla see, mis aitaks Eesti ettevõtetel paremini välisturgudel hakkama saada, ilma et peaks pakkuma kõige odavamat toodangut. Sellised muutused ei saa juhtuda väga kiiresti ning seetõttu on oluline vältida hinnapõhise konkurentsivõime edasist kiiret hääbumist.

Et sisenõudlus on viimasel ajal kiiresti kasvanud ja tööturg on pigem ülekuumenenud, ei ole ka valitsusel otstarbekas teha praegu tuludest suuremaid lisakulutusi, mis viiksid siseturule suunatud ettevõtetele täiendavaid tellimusi esitades tööturgu veel rohkem tasakaalust välja. Seda tingimustes, kus Euroopa Liidu abiraha suureneb lähiaastatel juba niigi märkimisväärselt, kuivõrd praegusel rahastusperioodil on seda raha oodatust märksa vähem jõutud kasutata. Selline raha kasutamise hüplikkus võib teatud majandussektoritele halvasti mõjuda.

Muret tekitab valitsuse plaan viia eelarve lähiaastatel struktuursesse puudujääki, kuna see halvendaks tööturu tasakaalu, teeks seetõttu ettevõtetele olukorra raskemaks ning pidurdaks pikemas perspektiivis majanduskasvu.

Ettevõtjate hinnangul on teine peamine kasvu piirav tegur ebakindlus. Suurem ebakindlus tuleviku suhtes pole Eestile ainuomane mure, sest viimase majanduskriisi järel toimunud poliitilised keerised on külvanud segadust igal pool maailmas. Eestis on mure selles, et uuringute järgi on kahanenud ettevõtete kindlus Eesti ettevõtluskeskkonna suhtes. Riias paikneva Stockholmi majanduskooli varimajandusuuringu järgi on nii seadusandluse kui ka maksukeskkonnaga rahulolematute ettevõtjate arv kasvanud peaaegu kaks korda (seadusandlusega rahulolematute arv on kasvanud 2011 aasta 14 protsendilt 27 protsendile 2015 aastal ja maksukeskkonnaga rahulolematute arv samal ajal 30 protsendilt 47 protsendini). Kindlasti peab täpsemalt uurima, mis võib olla nende hinnangute muutuse taga.

Ühe teemana tulevad kohe mõttesse valitsuste igasügisesed kiirkatsed leida eelarvesse raha juurde. Tihti on see tähendanud ka väga kiireid maksupoliitilisi või maksukogumisreeglite muutusi, mida pole ettevõtjatega piisavalt arutatud ja mis on sageli teinud ettevõtjate elu keerulisemaks. Praeguse valitsuse möödunud aasta lõpus tehtud samme ei ole nendesse küsitlustesse sisse arvestatud. Selliste muutuste parem plaanimine koostöös ettevõtjatega aitaks kindlasti niisuguseid ebakõlasid tulevikus vähendada ja loodetavasti luua rohkem kindlustunnet tuleviku suhtes.

Ettevõtetele tuleb anda kindlust tuleviku suhtes ja panustada sellesse, et ettevõtted suurendaksid oma toodangu mittehinnapõhist konkurentsieelist kvaliteedi, unikaalsuse, kasutusmugavuse jmt näol. Samal ajal tuleb kindlasti panustada endiselt ka sellesse, kuidas olemasolevaid tootmisvõimsusi ja inimesi kõige nutikamalt ära kasutada, et ka seeläbi suurendada ettevõtete tootlikkust. Usun, et kui suudame ettevõtjaid toetada nii, et nad tunneksid end kindlamalt ja näeksid tulevikus suuremaid võimalusi, hakkab ka Eesti majandus kiiremini kasvama.