Sisukord
Arvustused
Postimees
14.03.2017
Eesti Rahvas võib saada õiguse algatada seaduseelnõusid (4) Mälumäng Saksa lennukit ähvardas pommiga vene aktivist (5) Dilbert Male Horoskoop Palju õnne Pikaks ajaks trellide taha Tartu maavanem kaaperdas valla (2) Tallinlaste kulul leht Narva Tagakülg Keelenõukogu kinnitamine jäi venima Eesti lühiuudised Esikülg 14. märts Harlem Globetrotters näitas oma imelisi oskusi Politseis alustab tööd mitukümmend uut koera Majandus Välismajanduse lühid Eesti majanduse lühiuudised Võitluses tuulepargi vastu lähevad käiku eksitavad pildid (12) Kohalikul lehel on varemgi selliseid juhtumeid olnud Täna lõpeb Islandil finantskriis Kv.ee ühtlustab hinnakirja ja lõpetab suurtele kinnisvarafirmadele eeliste tegemise Välismaa Somaalia näljahäda võtab katastroofilisi mõõtmeid (12) Lõuna-Sudaan tõstis sajakordselt humanitaartöötajate töölubade hinda Somaalia korduvate näljahädade küüsis Erdoğan: Holland käitub kui banaanivabariik (2) Välismaa lühiuudised Lukašenka laseb Valgevenel esialgu mõõdukalt protestida Arvamus Taavi Minnik: ahv tuumagranaadiga (4) Erik Roose vastus Indrek Ibrusele: millest ERRi juhikandidaadid ei räägi? Paremast ringhäälingust (7) Juhtkiri: kui kaua me peame seda kannatama, peaminister? (9) Mart Luige vastus Indrek Ibrusele: ERR on kui sotsiaalne ja kultuuriline mört Allar Tankleri vastus Indrek Ibrusele: konkurents ja koostöö, sõda ja rahu Martin Ehala: tunda ussisõnu ja viia Eesti Vikipeediasse (6) Postimees 1929. aastal: Soome ja Eesti mõistku teineteist paremini Kultuur Elu on üks hädaorg, ära surema pead kord Estonia kontserdisaalis toimus Veljo Tormise mälestuskontsert Kultuuri lühid Sport Eesti Meedia asus toetama Kelly Sildarut ja Eesti Suusaliitu Kangert: Taaramäe ajas mind kadedusest roheliseks Väga õnnelik poiss ja liigne muretseja Kaliningradis tulevad MM-mängud sohu rajatud staadionil (2) Tarbija Kas rasedus võib suu hammastest puhtaks pühkida? Tartu Käokiräs, lenda eestlase sõnastikku! Autolavka ei sõida, bussid ei sõida, aga lagunev tee vastab nõuetele (7) Urmas Klaas: pangem pead kokku! Teeme Tartu suuremaks (1) Enriko Talvistu: millele tasuks kulutada 32 miljonit? Rong peatub Kitsekülas, aga mitte Tabiveres (1) Linnakirjanik kutsub üles kohtuma päriselt, küberilmata Välk lõi Tartu taksondusse Meelelahutus Koomiks Sudoku

Elu on üks hädaorg, ära surema pead kord

3 min lugemist
Kristjan Lüüs, Jaanika Tammaru ja Kaarel Targo teatri Must Kast humoorikas uuslavastuses «Peks mõisatallis». FOTO: Maris Savik

Ikka on nii, et kui kaks eestlast kusagil kokku saavad ja üks teiselt küsib, kuidas läheb, siis ei sobi kuidagi öelda: «Hästi!» Ei tundu nagu päris viisakas. Mõtled kiiresti, et nii – tööl on tore, kodus ka kõik korras, lapsedki tublid, no mis ma ütlen talle. Ah jaa, auto läks katki. Ja ilm! Ilm on ju suisa kole – no leidsimegi ühise teema!

Ikka peab pisut halvasti minema, siis on kõik hästi, arusaadav ja turvaline. Iseküsimus, kui palju sellest on päriselt kannatamine, kui palju etiketiküsimus – rahvuslik suhtlemiskoodeks. Miks on kõik kogu aeg nii halvasti ja mis värk eestlastel selle kannatamisega on, uurib teatri Must Kast humoorikas uuslavastuses «Peks mõisatallis». Kolm noort näitlejat Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs saavad pekstud, peksavad ise ja mõistagi kannatavad lavastaja Birgit Landbergi käe all läbi kogu meie tumeda mineviku ja tubli tüki olevikkugi.

«Peks mõisatallis» tekitab huvitava võrdluse vaid päev varem kõrvalmajas Tartu Uues Teatris esietendunud «Praktilise Eesti ajalooga». Kuigi mõlemad vabariigi aastapäevaks ajastatud lavastused vaatavad Eesti rahvuslikule narratiivile huumoriga, ütleb TUT kannatusnarratiivist lahti ja valib teise tee.

Genialistide klubis mängiv Must Kast aga hüppab pea ees eestluse kõige mustematesse laugastesse ja püherdab rõõmsalt selle tuhandeaastases turbakihis. Teos ütleb lahti traditsioonilisest kreedost «Kes kannatab, see kaua elab». Mitte kannatused, vaid viis nendega toime tulla ja õige suhtumine on teatritrupi hinnangul kestma jäämise võti – oskus enese üle naerda. Lavastus pulbitseb mustast huumorist ja võllanaljadest.

Üle-vindi-huumori objektiks sobivad ka kõik need sümbolid, mida traditsiooniliselt pühaks peetakse ning mille üle ilkumine justkui keelatud oleks. Ootamatud lahendused ja pöörded kulumiseni läbijahvatatud teemades mõjuksid ehk võõritavalt ja piinlikultki, kui nende absurdsus ja grotesksus vaatajat veidi abituks ei muudaks. Naerad tahes-tahtmata.

Olgu selleks siis kõhugripis ja pesemata kätega tüütu tüüp Balti ketis või 700-aastase orjaöö katkematu peksuna kujutamine. Kääpa jões omaenese mõõga läbi mõlemad jalad kaotanud Kalevipoeg muutub aga häirekeskusesse helistades selleks meile kõigile tuttavaks vanameheks, kes seletab: pole mul viga midagi, väike kriimustus, ei maksa teil endale minu pärast tüli teha, ma kannatan ära küll, nojah, kui te just siiakanti satute, võite ju läbi tulla. Mõistagi ei tee lavastus tabu ka seksist ja vägivallast ning kõiksugu muudest kõlvatustest, mistõttu alla 16-aastaseid seekord teatrisse ei oodata.

Häbitu huumori kõrval jagub lavastuses ruumi ka tõsisematele teemadele. Ühena aktuaalsematest probleemidest kerkib esile naisküsimus. Pole midagi öelda – klaaslagi on meie toal ja meie ajal ka, kui parafraseerida Juhan Liivi. Teravat kriitikat saab naise käsitlemine iibeprobleemi eest vastutajana.

Ainuke naine laval, Jaanika Tammaru, teeb läbi katkematu raseduste kadalipu ning sünnitab ühe lapse teise järel, kuni viimaks poegade käte vahel kurnatusse sureb. Valusaid hoope jagub ka koduvägivalla teemale, mis on ehk alles tänu president Kaljulaidi aastapäevakõnele ühiskonnas viimaks arvestatavalt fookusesse tõusnud.

Ühtmoodi mõjusad on nii ema-tütre telefonikõne, kus tütar kaebab, et mees on vägivaldseks muutunud, ning ema käsib ära kannatada, kui ka pilt ilusa armastuslaulu saatel kaasat peksvast tegelasest. Teemale paneb punkti Jaanika Tammaru primitiiv-feministlik räpp «Poisid, tulge ehale!», milles naine võtab otsustusohjad oma keha ja saatuse üle taas enese kätte.

Mõtteliseks mõisatalliks on kogu selle suure peksu puhul ruudukujuline turbamullaga täidetud lavapõhi, mida ümbritseb vahetus läheduses igast küljest publik (kunstnik Illimar Vihmar). See muudab kogu tegevuspaiga poksiringiks, millest väsinud, higised ja mullased võitlejad ükshaaval nurkadesse kosuma taanduvad.

Kuigi trupitööna valminud «Peks mõisatallis» on üldiselt intensiivne, segades teatritehnikaid mahukaks ja meeleolukaks popurriiks, esineb puudujääke dramaturgia ja lavastusliku poole pealt. Stseenid kipuvad pinge kaotuseni venima ning piltide tase on ebaühtlane. Head leiud ja vaimukad mõttevälgatused vahelduvad stampmõtlemise ja tüüpkäsitluste ning harjutuslikul tasemel etüüdidega. Hoolimata tublidest näitlejatest jääb üldmulje igatsema paremat struktuuritunnetust, et kättevõidetud pinge ja kontakt publikuga väärikalt lõpuni välja vedada.

Traditsioonilisi vaatenurki eirava «Peksu mõisatallis» on loonud uus põlvkond teatritegijaid. Huviga on oodatud, mida ja kuidas hakkab looma see generatsioon, kes on kogu elu iseseisvas Eestis elanud. Kellel pole vahetut kokkupuudet ega isiklikke mälestusi nõukogude ajast ning kelle muljed pärinevad pigem kooli ajalootunnist kui suguvõsa suulisest pärimusest. Seeläbi on noored vabad ka kõigist tabudest ja konventsioonidest eestluse ainese käsitlemisel. Ootuspäraselt on nende valik taagast lahtiütlemine.

Kristjan Lüüs, Jaanika Tammaru ja Kaarel Targo teatri Must Kast humoorikas uuslavastuses «Peks mõisatallis». FOTO: Maris Savik
Seotud lood
13.03.2017 15.03.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto