Postimehe 160. ilmumisaastal on paslik meenutada, mida esinema kutsutud on tähtsaks pidanud, ja vaadata, missugused ettekanded on aktuaalsed ka tänasel päeval.
Kõigepealt teemadest. Juba kuid enne tähtsat lõunat käib Postimehe arvamustoimetuse juht mureliku näoga ringi: vaja on otsustada üldteema ja leida väärikad ettekandjad. Menüüst ja kutsutute nimekirjast rääkimata. Loomulikult ei ole kõik kunagi olnud üksi arvamusjuhi õlgadel, otsused sünnivad vaidlustest ja koosolekutest ei pääse keegi.
Temaatikat lähemalt vaadates hakkab silma kaks ikka ja jälle korduvat rõhuasetust. Kõigepealt Eesti Euroopas: mida me peaksime sinna viima, kuidas oma huve kaitsma, kes meid seal üldse kuulata tahab? Teiseks üldinimlikud teemad, mille keskmeks on küsimus: kuidas juhtida ja arendada Eestit nii, et siin oleks hea elada noortel ja vanadel, naistel ja meestel, eliidil ja väikestel inimestel?
2000. aastal peetud esimese lõunasöögi üldteemaks oli piirid: «Eesti nähtamatud piirid». Tookordne esinejatepaar oli Hardo Pajula ja Linnar Priimägi. Ettekannete tekstide järgi otsustades sai kohe alguse hea tava, mille poole hiljem juba püüeldigi: ettekannete mastaapsus ja tonaalsus võiksid olla erinevad.
Priimägi mõtestas piire suuresti päevakajalistest sündmustest lähtuvalt. Piiride seadmise, kehtestamise, muutmise ja rikkumise näitena tõi ta president Lennart Meri reaktsioonid ja tegutsemise Johannes Kerti juhtumi puhul. Kus vaja, meenutas president reglementi, aga sedasama reglementi rikkudes saab alati toonitada «tervest mõistusest» lähtumise vajalikkust. «Midagi Lennart Meri peas ilmselt liigub, aga mis asi see täpselt on, seda ei tea mitte keegi – isegi mitte riigikogu, isegi mitte kaitseminister, isegi mitte kaitseväe juht.»
Oma sõnavõtu lõpetas ta tõdemusega: «Seadustähe ja «seaduse vaimu», reglemendi ja «terve mõistuse» kokkupõrkes jääb viimaks ikka peale «terve mõistus». Varem või hiljem näitab jumal, et ta on olemas.»
Hardo Pajula kõnes said palju vähem tähelepanu päevakajalised teemad, küll aga hoiatas majandusmehena ta juba tollal arenguühiskondades levinud loteriimajanduse ohtude eest. «Arenguraskustes siplevad riigid on üldjuhul, tulenevalt oma ajaloolisest arengust ja valitsevatest väärtussüsteemidest, loonud ümberjagamist soosivad mängureeglid. Sellises keskkonnas võib majandustegevust võrrelda loteriiga, kus aasta alguses tehakse pakkumised ning aasta jooksul tõmmatakse seadusandlikust loosirattast välja üksikud suurvõidud.
Sedamööda, kuidas majandussubjektide põhitähelepanu keskendub keerlevale loosirattale, jääb tootmislikuks tegevuseks kahjuks järjest vähem aega,» rääkis Pajula tollal. Ka praegu proovivad majandusjõud saada poliitjõududelt endale parimaid ja soodsamaid regulatsioone. Loteriimajanduse ilminguid on tänapäeval eriti tunda valitsuste vahetuste aegu.
Järgmine arvamusliidrite lõuna lasi end natuke üle aastakese oodata, 2003. aasta põletavaim teema nii Eesti kui ka Postimehe jaoks oli loomulikult Euroopa Liit ja referendum. Lõuna üldteema oli «Kas Euroopa Liidus tohib köhida?», ettekandjateks Mihkel Mutt ja Ene Ergma. Segastel asjaoludel ei ole paraku säilinud Ergma ettekande täistekst, on vaid lühike resümee, millest tulevad selgelt välja akadeemiku eluterve skeptitsism ja veendumus, et «ELis tuleb olla sirge seljaga ja vajadusel võidelda selle eest, mis on meile parem».