Arvamusliidrite lõunajutud: nähtamatutest piiridest ja klähvivatest koertest

Postimehe 160. ilmumisaastal on paslik meenutada, mida esinema kutsutud on tähtsaks pidanud, ja vaadata, missugused ettekanded on aktuaalsed ka tänasel päeval.

Kõigepealt teemadest. Juba kuid enne tähtsat lõunat käib Postimehe arvamustoimetuse juht mureliku näoga ringi: vaja on otsustada üldteema ja leida väärikad ettekandjad. Menüüst ja kutsutute nimekirjast rääkimata. Loomulikult ei ole kõik kunagi olnud üksi arvamusjuhi õlgadel, otsused sünnivad vaidlustest ja koosolekutest ei pääse keegi.

Temaatikat lähemalt vaadates hakkab silma kaks ikka ja jälle korduvat rõhuasetust. Kõigepealt Eesti Euroopas: mida me peaksime sinna viima, kuidas oma huve kaitsma, kes meid seal üldse kuulata tahab? Teiseks üldinimlikud teemad, mille keskmeks on küsimus: kuidas juhtida ja arendada Eestit nii, et siin oleks hea elada noortel ja vanadel, naistel ja meestel, eliidil ja väikestel inimestel?

2000. aastal peetud esimese lõunasöögi üldteemaks oli piirid: «Eesti nähtamatud piirid». Tookordne esinejatepaar oli Hardo Pajula ja Linnar Priimägi. Ettekannete tekstide järgi otsustades sai kohe alguse hea tava, mille poole hiljem juba püüeldigi: ettekannete mastaapsus ja tonaalsus võiksid olla erinevad.

Priimägi mõtestas piire suuresti päevakajalistest sündmustest lähtuvalt. Piiride seadmise, kehtestamise, muutmise ja rikkumise näitena tõi ta president Lennart Meri reaktsioonid ja tegutsemise Johannes Kerti juhtumi puhul. Kus vaja, meenutas president reglementi, aga sedasama reglementi rikkudes saab alati toonitada «tervest mõistusest» lähtumise vajalikkust. «Midagi Lennart Meri peas ilmselt liigub, aga mis asi see täpselt on, seda ei tea mitte keegi – isegi mitte riigikogu, isegi mitte kaitseminister, isegi mitte kaitseväe juht.»

Oma sõnavõtu lõpetas ta tõdemusega: «Seadustähe ja «seaduse vaimu», reglemendi ja «terve mõistuse» kokkupõrkes jääb viimaks ikka peale «terve mõistus». Varem või hiljem näitab jumal, et ta on olemas.»

Hardo Pajula kõnes said palju vähem tähelepanu päevakajalised teemad, küll aga hoiatas majandusmehena ta juba tollal arenguühiskondades levinud loteriimajanduse ohtude eest. «Arenguraskustes siplevad riigid on üldjuhul, tulenevalt oma ajaloolisest arengust ja valitsevatest väärtussüsteemidest, loonud ümberjagamist soosivad mängureeglid. Sellises keskkonnas võib majandustegevust võrrelda loteriiga, kus aasta alguses tehakse pakkumised ning aasta jooksul tõmmatakse seadusandlikust loosirattast välja üksikud suurvõidud.

Sedamööda, kuidas majandussubjektide põhitähelepanu keskendub keerlevale loosirattale, jääb tootmislikuks tegevuseks kahjuks järjest vähem aega,» rääkis Pajula tollal. Ka praegu proovivad majandusjõud saada poliitjõududelt endale parimaid ja soodsamaid regulatsioone. Loteriimajanduse ilminguid on tänapäeval eriti tunda valitsuste vahetuste aegu.

Järgmine arvamusliidrite lõuna lasi end natuke üle aastakese oodata, 2003. aasta põletavaim teema nii Eesti kui ka Postimehe jaoks oli loomulikult Euroopa Liit ja referendum. Lõuna üldteema oli «Kas Euroopa Liidus tohib köhida?», ettekandjateks Mihkel Mutt ja Ene Ergma. Segastel asjaoludel ei ole paraku säilinud Ergma ettekande täistekst, on vaid lühike resümee, millest tulevad selgelt välja akadeemiku eluterve skeptitsism ja veendumus, et «ELis tuleb olla sirge seljaga ja vajadusel võidelda selle eest, mis on meile parem».

Mutt seevastu on alla neelanud toimetuse pakutud pealkirjasööda: «Meie, eestlased, kardame ju, et tuleviku Euroopas tohivad ühed mitte ainult köhida, vaid ka rögastada, põrandale sülitada ja – koguni peeretada, samas kui teistel pole lubatud isegi kombekalt häält puhtaks köhatada, et hakata laulma Beethoveni «Oodi rõõmule», millesse nad sõna-sõnalt usuvad! Ja mõistagi, vaadates umbes pool sajandit tulevikku, oleme mures selle hetke pärast, mil keegi võib hakata koguni sihvkakoori põrandale sülitama.»

Loomeinimese vabadusega esitab Mutt küllap paljude meeles mõlkunud küsimuse: «Ja siin ongi see Suur Köhatus, mille võimaluse puudust me nii hirmsalt kardame. See on meie köhatus lahkumisel kübarat kergitades. Kas me saame sellest värgist välja, kui peaks nihu minema? Oma ajaloost tingituna on see meie jaoks juba ette üks põhiküsimusi.» Teravalt ja vaimukalt leiab Mutt lõpuks, et ei tasu Euroopa Liitu karta: «Ja kui kõik sedasi köhivad, siis ei suuda ka Liechtensteini tankid ja Monaco rohelised baretid meile midagi teha!»

Järgmine Postimehe arvamusliidrite kogunemine oli juba sama, 2003. aasta oktoobris, mõni nädal pärast Eesti euroliitu astumise heaks kiitnud rahvahääletust. Teemagi oli vastav: «Eesti on otsustanud kuuluda Euroopa Liitu ning meie ees on küsimus: kuidas edasi?» Esinejate tandem oli teemale kohaselt esinduslik: Helsingi ülikooli professor Mart Saarma ja president Lennart Meri.

Professor Saarma kõrvutab Eesti arengut Soome omaga, aga osutab ka juba tollal näha olnud probleemile: pärast Euroopaga liitumist võib meid ees oodata ajude äravool. «Andekaid Eesti teadlasi on välisriikides, aga pole näha selgeid samme, et neid üritatakse kodumaale tagasi tuua. Repliike kohvilauas ei saa ju tõsiseks ettevõtmiseks pidada!»

President Meri ettekanne algab ehttemaliku ootamatusega: saabub isegi õigel ajal kohale, sätib ennast kõnelema ja paneb enesestmõistetavalt sigareti ette. Võib ainult kujutleda korraldajate hetkepaanikat: kas suitsuvabas hotellis kuskil üldsegi tuhatoosi on, ega ometigi tuletõrjesignalisatsioon tööle hakka või, mis veel hullem, mis saab siis, kui sprinklerid kastavad saalitäie arvamusliidreid koos presidendiga märjaks.

Kõik laabub ja Meri toob oma suurepärasesse ettekandesse üleeuroopalise mõõtme: «Mis on meil võtta kaasa Euroopa Liitu? Mis on Eesti kogemus, mis võiks Euroopa Liitu huvitada?» Meri soovitab hoida pilku kümme, isegi kakskümmend aastat ettepoole ja olla Euroopas aktiivne. Mitte passiivne eitaja, vaid aktiivne, erinevusi pooldav nõudlik enesekehtestaja. «Eesti puhul tähendab see ka väärtushinnangute korrastamist.»

Samas meenutab ta: «Eesti valis oma majanduse ümberkorraldamiseks kõige liberaalsema, teiste sõnadega kõige järsema nõlva. See järsk nõlv ei ole olnud kõigile jõukohane. Ka sellele tuleb mõelda. Parem natuke varem kui liiga hilja. Kus on meie õige tasakaalupunkt?»

Järgmised kaks arvamusliidrite lõunat toovad teemad Eesti kui riigi oleviku ja tuleviku teemade juurest natuke maisemate, aga mitte vähem eksistentsiaalsete probleemide manu. Dagmar Kutsar ja Siim Kallas rääkisid peremudelist ja selle muutumisest.

Kutsari teaduslik ettekanne näitas selgelt, et idealiseeritud traditsiooniline peremudel ei ole enam ainumõeldav ning «traditsioonilise pereelu hinnaks on aga sugupooltevaheliste võimusuhete tasakaalustamatus, individuaalsete valikute puudumine ning demokraatlikul läbirääkimisel põhinevate otsustuste tegemise võimatus». Kallas osutas juba tollal lääne- ja islamimaailma vastuoludele, tema nägi tulevikuvõimalust just perekonna loodavate väärtuste esiletõusus.

Täpselt kümme aastat tagasi, 2007. aastal toimus tagantjärele vaadates täiesti erakordne Postimehe arvamusliidrite kokkutulek. Esiteks tähistati Postimehe 150. aastapäeva, aga mitte see polnud erakordne, ka teema «Kui kauaks veel Eesti meest» ei olnud niivõrd erakordne. Erakordseks tegi toonase lõuna esinejate valik: üks esineja oli ametis olev president Toomas Hendrik Ilves ja teine toona veel Euroopas töötav praegune president Kersti Kaljulaid.

Ilves ei hakanud loomulikult nii maisel teemal nagu Eesti mees rääkima, tema ettekanne keskendus Eestile Euroopas ning kartusele, et ega me ometigi otsustajate ringist lootuselt välja jää. Välispoliitiliste mõttekäikude seas oli ometigi ka üht-teist prohvetlikku, kui ta ütles, et «illegaalne migratsioon tabab kunagi valusalt ka meid endid».

Kaljulaidi elegantne teemaarendus tabas seevastu täpselt naelapead. Tema inimlik ja täpne diagnoos näitas selgelt, kuidas ühelt poolt edukultus ja teiselt poolt meeleheitlik vajadus rohkem raha teenida ei muserda ega näruta mitte ainult Eesti meest, vaid kogu ühiskonda. Tema toonane mõttekäik «sissetoodud tööjõud on eestluse Trooja hobune» kõlab kontekstist välja tõstetuna intrigeerivalt kümme aastat hiljemgi.

Järgmistel aastatel vaheldusid arvamusliidrite lõunad ajatumate üldinimlike ja rohkem või vähem päevakajaliste teemade vahel. Ingo Normeti tõdemus, et alati ei pea, ei tohigi igas asjas endale arvamust kujundada, peaks olema au sees igal ajal. Kõrgelt haritud tegevpoliitik Jaak Aaviksoo proovis oma ettekandes lahti lammutada aga tema enda igavese risti ja viletsuse: Vabadussõja võidusamba loomise lugu, sinna vahele ja kõrvale mahtusid veel päevapoliitika ning vabaduse piiride ja ohtlikkuse tehnokraatlik dekonstruktsioon.

2009. aasta ettekanded, loomulikult teemal «Kriisi võti – mõistus või tunded», toovad eriti reljeefselt esile artikli algul mainitud ettekannete ja ettekandjate erisuse.

Peaminister Andrus Ansip tundis ennast imehästi, mõtestades kriisi põhjusi ja tulevikku arvude ja päevapoliitiliste otsuste abil, poeet Doris Kareva nägi kriisis seevastu pigem üksikisiku traagikat ja kogu ühiskonda raputavat väärtuste muutumist. Ärapanemise kultuuri ühe päevaga ei muuda, «eetilisi otsuseid on aga võimalik alati, nüüd ja praegu, lähtudes mitte neliaastaku nõudmistest, vaid tulevaste põlvede elu kvaliteedist».

Ruumi puudusel pean paraku nüüd tegema liiga Indrek Tederile, Iivi Anna Massole, Ülle Madisele ja Enn Vetemaale. Sugugi mitte seepärast, et nende ettekanded oleksid kuidagi vähem meenutamist väärt, pigem vastupidi, aga leheruum on kahjuks piiratud. Markeerimaks temaatikat toon välja mõned märksõnad: vananemine tänapäeva ühiskonnas, mida peale hakata poliitilise kultuuriga, kuidas Euroopa Liidus jätkuvalt hakkama saada, kas rohutirtsu või sipelga mentaliteet, rahvuslus avatud Eestis, miks me viriseme.

Virisemisest rääkisid 2014. aastal Jüri Raidla ja Kadri Liik. Viimase ettekanne «Austagem «väikese inimese» väärikust» kõlas toona, aga on ka tagantjärele lugedes praegugi ääretult päevakajaline ja mõtlemapanev. Liik on empaatiline nõrgemate suhtes, proovib näha Eesti häid külgi, aga samas osutab ka teravatele vastuoludele eliidi ja «väikese inimese» vahel. «Eliidil ei pruugi enam olla hingesidet ühiskonnaga, mida nad teenivad. Kui elu muutub raskeks, siis selle asemel et ühiskond raskustest välja juhtida, võivad nad võtta oma raha ja kolida mujale. Pole ime, et ühiskond neid selle tõttu enam ei usalda,» rääkis Liik.

Broilerite ja poliittehnoloogide ajastul, mil pelgalt poliitilise korrektsuse murdmist võetakse väärtusena omaette, meenub ka Liigi soov inimlikustada riigijuhte. «Kas teie näiteks tahaksite ennast valitsema inimest, kes ei ole mitte kunagi sõitnud trammis jänest, varastanud naabri aiast õuna või vales kohas üle tee läinud? Mina ei tahaks. Mina kardan selliseid, nad mõjuvad ohtlike fanaatikutena, kellest võib oodata kõige halvemat.»

Sama elegantselt tõmbab ta piiri, millest poliitik ei tohiks üle minna. «Me kõik eksime ja teeme valearvestusi. See on inimlik. Aga mulle on ebameeldiv, kui eksimuse, ka pisikese taga on selgelt nähtav ebaeetiline või omakasupüüdlik motiiv.»

Üle-eelmisel aastal tõsteti Postimehe arvamusliidrite ette soorollid Richard Villemsi ja Kristiina Ehini esituses. Tegelikult on naiste ja meeste rolle ja positsiooni ning nende muutumist teiste teemade kõrvalteemadena puudutatud ka varasemates lõunaettekannetes. Otsa tegi lahti juba 2005. aastal Dagmar Kutsar, kes näitas, et traditsioonilise perekonna soorollid on tegelikult ebademokraatlikud ning võimusuhted perekonnas ühele poole kaldu.

Soorollide stereotüüpidel peatus 2009. aastal ka Doris Kareva, kes rääkis, et «stereotüüp näeb ette emotsionaalselt käituvat naist ja ratsionaalselt tegutsevat meest. Naine käitub, mees tegutseb. Tegelikkus on siiski teine. Enamasti ei tea inimene isegi ette, kuidas ta senikogematus kriisiolukorras käitub…»

2014. aasta ettekandeid meenutades on paslik kasutada Raul Rebase sõnu: «Richard Villemsi ettekanne Postimehe arvamusliidrite lõunal oli akadeemiline, aga väga vaimukas, samas oli Kristiina Ehini ettekanne Postimehe arvamusliidrite lõunate absoluutne tipp.

Kristiina Ehini ettekanne oli üles ehitatud emotsionaalsele mõjule, et me saaksime aru, kus me eksime. Kõik ta käsitlused, nii eesti naise ajaloolisest rollist kui kooseluseadusest – need olid midagi sellist, mida tavaline inimene ei tee.»

Ehin tõi ettekandes kokku isikliku kimbatuse ja emotsiooni, asetas selle Eesti ühiskonna kõverpeeglisse ning näitas hingekriipivalt selgelt, kuidas ebaõiglane, alandav sooroll on juba sajandeid Eesti naist vägivaldse ja patriarhaalse ühiskonna võimuses hoidnud. Ja see ei ole pahatahtlik väljamõeldis, vaid kirjas paljudes regilauludes, mis kannavad suulist pärimust aastasadade tagant. Näitena toob ta üle Eesti levinud dialooglaulu «Miks ei viinud mind vette?», milles tütar hurjutab ema, et see ta üldse ilmale tõi. «Ta oleks ju pidanud naisena teadma, mis üht tütarlast selles maailmas ees ootab.»

Ehini ettekande teine aktsent on toona inimesi hullutanud kooseluseadusel. Ta ei loe moraali, küll aga näitab pisikeste lugude najal, et «…Eestis on ikka veel häirivalt palju sugupoolte teemalist vaenu ja mõistmatust. Aga seesama vaen väljendub suhtumises armastusse tervikuna».

Erinevalt paljudest varasematest ettekandjatest ei püstita Ehin eesmärke ega anna imperatiivseid ideid, kuidas elu peaks Eestis edasi minema. Ta näitab olukorda ja on igaühe enda asi, kas ja kuidas edasi minna. «Soorollid, mida etendame, on pärit väga ammustest aegadest ja kannavad elutervete väärtuste kõrval kahjuks ka hoiakud, mis ei sobi humaansele inimesele.»

Mullu viskas Postimehe arvamusliidrite lõuna kondi koerte poole: «Miks Eesti koerad on kurjad? Mida me õieti kardame?», ettekandjateks Jüri Allik ja Evelin Võigemast. Alliku teadlasepositsioonilt peetud ettekanne jõudis koerte kodustamisest ja kurjusest ühiskonna verejanu lahkamiseni, resümeerides lõpuks: «Vägivald ei saa kinnitada rassilist, usulist või rahvuslikku ülemuslikkust. Tuleb tegeleda sadismi väljajuurimisega: haiget tehakse vaid selle pärast, et nauditakse teise kannatusi. Igal juhul tuleb vältida vägivalla ideologiseerimist. Ükskõik kui õilis ja üllas on eesmärk, see ei õigusta vägivalda kui selle eesmärgi saavutamise vahendit.»

Võigemast näitas ennast seevastu ema ja naise rollis. Tema ettekande põhisõnum oli kirjas juba pealkirjas «Paneme tule põlema ja näitame, et kapis ei ole kolli», millega ta üritas näidata paljude ühiskonnas valitsevate hirmude põhjendamatust. Hirmud on tihti irratsionaalsed ja paratamatud, aga see ei tähenda, et peakski kõike teistsugust kartma jääma. «Meil oleks aeg ühiskonnana täiskasvanuks saada, oma hirmudele vastu vaadata ja võib-olla siis näha, et paljut polegi vaja karta ja samas võime avastada, et kahe silma vahele on jäänud väga palju sellist, millega oleks kiiremas korras tegeleda vaja.»