Anneli Ammas: kes mäletab? Kes maksab? Mis valesti on?

Anneli Ammas FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Mis on viimasel kümmekonnal aastal valesti läinud? Selles mõttes, et me ei taha mäletada, kust me tuleme, ega taha näha, mida me tulevikku endaga kaasa võtame?

25 ja rohkem aastat tagasi taastasime Eesti riigi õigusliku järjepidevuse, ajaloolise mälu põhjal. Ka toona oli neid, kes kujutasid iseend ajaloolise alguspunktina, aga peale jäi sügavam elutunnetus. See, et oldi ja elati ammu enne meid ning kõik jätkub ka pärast meid.

Veel 15 aastat tagasi oli selline mõtteviis enam-vähem alles. Veel tähistasid vallad uhkusega oma mitmesaja aasta vanuste koolide sünnipäevi. Uhkuse asi, kui ajalugu nii selgelt nii kaugele ulatub. Aga siis mäletan, kuidas Tartus ühe ajaloolise kooli 200-aastane ajalugu ühel päeval lihtsalt arhiivi anti ning ajaloolises, 100-aastases koolimajas ajalugu uuesti alustati. Kambja koolis tähistatakse sel kevadel 330 aasta sünnipäeva – kindlasti ei ole see kool kõik need aastad ühes majas tegutsenud ja ka nimi ei ole juba ammu enam Ignatsi Jaagu kool. Aga Kambjas teatakse, et aeg algas ammu enne meid.

Koolide ajaloo katkestamise teema on jätkunud riigigümnaasiumide loomisega. On koole, mis on järjepidevuse säilitanud, aga rohkemgi on neid, mis alustanud nullist peale. Läänemaal läks hoolimata vaidlustest hästi ja järjepidevalt 1918. aastast tegutsenud eestikeelne gümnaasium tähistab Eesti Vabariigiga sama aasta sügisel oma 100. sünnipäeva. Kuigi vahepeal on koolil olnud teine nimi ja gümnaasiume on lühikest aega olnud lausa kaks.

Mis tähtsust sel kõigel on? Mida see tänases päevas, tänase hariduse jagamisel muudab? Aga miks me valmistume Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks? Miks on oluline, et seesama ajaleht, milles seda vanaaja lugu heietan, on järjepanu ilmunud 160 aastat ja kogu Eestil on põhjust selle üle rõõmustada ja seda tähistada? Pole oluline, et ajalehel on olnud mitu nime – keegi ei kahtle, et see on seesama ajaleht, mille papa Jannsen 1857. aastal Pärnus Perno Postimehe nime all käima pani.

Aga just praegu, kui valmistume riigina tähistama 100. sünnipäeva, on käimas haldusreform, mille puhul on taas hirmus sageli unustatud, kust me tuleme ja miks me just selles külas, selles vallas, selles kihelkonnas, selles maakonnas just niisugused oleme. Miks räägime natuke teistsugust keelt, miks kanname teistest erinevaid rahvarõivaid, laulame teistsuguste sõnade ja viisiga laule jne?

Juhtunud pole ilmselt midagi. Millegipärast oleme sattunud elama ajas, kus hetkel, tänasel päeval on mingil põhjusel nii määrav tähtsus, et mälu unub. Nagu «piiks-piiks ja raha tuleb».

Aga võib-olla siiski istuks korraks ja mõtleks, kust ja kuhu. Ja kes maksab tagasi.

14.03.2017 16.03.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto