P, 22.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rein Põdra retro- ja introspektiivsed retked

Rein Veidemann
, TLÜ emeriitprofessor / Postimees
Rein Põdra retro- ja introspektiivsed retked
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rein Põder.
Rein Põder. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

«Minu jaoks on kõige muu kõrval kirjanduses olulised kaks asja – kuidas autor teost alustab ja kuidas ta seda lõpetab.» See praegusaja Eesti ühe viljakaima prosaisti, mituteist romaani, lisaks jutu- ja novellikogusid avaldanud, mitmeid kirjandusauhindu ära teeninud, ise toimetaja ja pikemat aega kirjastuse Eesti Raamat peatoimetajana töötanud Rein Põdra tunnistus pärineb autobiograafilise mälestusteose «Tagasivaatepeeglis» peatükist «Raamatute maailmas». Selles võrreldakse Lennart Meri «Virmaliste väravat» – Põdra meelest Meri parim raamat – Juhan Smuuli «Jäise raamatuga». Viimati mainitud teose algusstseeni kui teose seisukohalt täiesti mittevajaliku oleks Põder rahumeeli välja kärpinud.

Romaanide ja novellide puhul või(nu)ks toimetaja tehagi autorile seesuguse ettepaneku. Keerukam on lugu n-ö piiripealsete teostega, kuhu «Virmaliste väraval» ja «Jäine raamat» kui piltlikult öeldes maailma lõppu, üks Kirdeväila, teine Antarktikasse kandunud reiside kirjeldused kuuluvad. Hoopistükkis näib n-ö sisutoimetamine võimatu mälestuste ja autobiograafiate puhul – aga seda on ka «Tahavaatepeeglis» –, mida asjaomases teoreetilises kirjanduses määratletakse mõnikord põimunud ühisusena – «eluloolised mälestused» (Lebenserrinnerungen).

Kirjandusteadlasest kolleeg Aare Pilv on võtnud käibele «minakirjutuse» mõiste. Nimelt, omaeluloolises (näit Tõnu Õnnepalu, Peeter Mudisti, Jaan Kaplinski, Mihkel Raua, Madis Kõivu jmt tekstid, aga küllap sobib siia lisada ka Jaan Krossi «Kallid kaasteelised») kirjutamises ei pruugi jutustus olla põhiliseks mustriks. Pigem luuakse Pilve sõnul «narratiivsuse abil teatav raamistik, ettevalmistav ja vooderdav sõrestik, mis võimaldab osutada ja välja joonistada spetsiifilise minasuse- või iseduse-taju, mingi figuuri, millesse püüda enda taju oma unikaalsest ise-olekust – ja see figuur ise ei pruugi olla narratiivne». Teisisõnu, välise jutustuse seest koorub autoportree (muide, Põdra raamatu tiitel- ja paaril vahelehelgi on esitatud portreefotod autorist) ning sellest omakorda minakujund.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
AK
Tarbija
Elustiil
Tagasi üles