Sisukord
Arvamus
Postimees
25.03.2017
Eesti Mälumäng Dilbert Male Horoskoop Palju õnne Jõhvi lähedal hukkus kümneaastane tüdruk Kaamel pritsib tatti – järelikult on kevad! Millised maakonnad valimisringkonnaks kokku, millised lahku? Reinsalu otsekaebuste plaani ei kinnitatud Lätist napsu toojad ostivad kliente sotsiaalmeedias Kuus saadikut kasutasid ära kogu kuluhüvitsise Eesti lühiuudised 25.03 EELK peapiiskop Urmas Viilma: kas tehisintelligentsile saab anda jumalikku hingust? (11) Palts: suhtusime uutesse tulijatesse üleolevalt (3) Majandus Millist järelvaatamise teenust kasutada? (2) Välismaa Mulluse terrori ohvrid kritiseerivad Belgia võime Välismaa lühiuudised 25.03 Napsusõbrast ründaja motiivid pole selgunud Antwerpenlased pääsesid ehmatusega EL tähistab sümboolse leppe sünnipäeva Arvamus EKI keelekool: kastist välja Peeter Langovitsi tagasivaade: nii saabus viisavabadus Soomega Postimees 1937. aastal: õpetajad peavad palka ebaõiglaseks Juhtkiri: Euroopa kui kodu, mis väärib hoidmist (1) Tallinna prügine Klondike (1) Ebaloogiline Rehe-peks (3) Kustunud leek (2) Muheda mehe õnnetund Viivi Luik: inimene töötab, vaid nii saab ta olla vaba (6) Jelena Skulskaja: üksmeelselt Macbethi poolt Sigrid Kõiv: kohalikud kombed (1) Kultuur Veider, ilus ja vanaaegne Mudlum Rein Põdra retro- ja introspektiivsed retked Klaasinoaga klassik Meie ajuvaba aju (2) Aja auk. Kaosetund vaimude tänaval Nädala plaat. Maria Fausti kaks nägu Sport Spordi lühiuudised Tagasihoidlik Eesti vs. mängu finaaliks tituleerinud Küpros Tühjaks jäetud vormelitroon ootab pärijat Sildaru on MMiks valmis, kuid kus on konkurendid? Ojametsa edu hind: Facebooki konto ja blond pea Eesti jalgpallikoondis maailma viimases pooleks jagatud pealinnas Tarbija Veebruaris vähenes Eestis mobiiltelefonide müük Lätist napsu toojad ostivad kliente sotsiaalmeedias AK Eesti kultuuri täheatlas: entsüklopeedia – kultuuri küpsustunnistus Veider, ilus ja vanaaegne Mudlum Kas kujund tõstab või langetab? Rein Põdra retro- ja introspektiivsed retked Karl Pajusalu: murded näitavad keele elujõudu Meie ajuvaba aju (2) Klaasinoaga klassik Aja auk. Kaosetund vaimude tänaval Eestile autonoomiat nõudnud meeleavalduse esireas sammus noor abielupaar (3) Eesti riigikaitse taastamine – esimesed sammud (5) Lauri Vahtre: inimesest teeb inimese hea ja kurja eristamine (8) Arter Ira Lember: kui on vabadus, pole muul suurt tähtsust (1) Horoskoop Mida Trump sööb? TFW: Neli vingemat kollektsiooni lähivaates. Mida mõtlevad moeloojad ise? Unusta blond ja brünett - moejuuksed on sinised! Selg sirgeks harjavarrega (1) Ulmetriller «Elu»: naaber Marsilt tuli külla Sõiduproov. Honda Civic: Võidab sport. Mitu korda järjest Kuidas tüdrukutest saavad superkangelased? Tänavuse Eurovisiooni staarid ja tulijad Tulevikuautod ja pöörased tuuningud Genfi autonäituselt Meelelahutus Koomiks Sudoku

Eesti riigikaitse taastamine – esimesed sammud

9 min lugemist

Esimesi mõtteid tulevase iseseisva Eesti riigikaitsest mõlgutati rahvuslikult meelestatud ja sõjalise kaitsevõime taastamisest huvitatud initsiatiivgruppide salajastel nõupidamistel juba 1989. aastal.

Järgmisel aastal mindi sõnadelt üle tegudele. 17. veebruaril tulid Järvakandis salaja kokku 125 meest kõigist Eestimaa paikadest. Koos otsustati taastada Kaitseliit. Sellele valiti kaheksaliikmeline vanematekogu ja kolmeliikmeline ajutine juhatus. Kaitseliidu ülemaks sai selle üks aktiivsemaid asutajaliikmeid Kalle Eller.

Kaitseliidu taasloomisele aitasid tublisti kaasa algatustoimkonna tihe kontakt Eesti valitsusega eksiilis ning viimase tugev toetus. Langetati põhimõtteline otsus järgida rangelt organisatsiooni ajaloolist järjepidevust.

Taasiseseisvunud Eesti esimestel aastatel olid kaitsejõud ülesehituse poolest arenenud kaugemale kui riigi kaitsepoliitika. Selle põhjus oli eelkõige võõrväe viibimine Eestis ja sellest tulenenud rahva ohutunne. Enesekaitsevõimekus oli vaja luua kiiresti, sest sisepoliitiline olukord oli keerukas ja iseseisvus 1990. aastate esimesel poolel väga habras.

Riigikaitse kujundamisel tuli arvestada, et väikese ja piiratud ressursiga riigina pole Eesti võimeline osutama iseseisvat vastupanu või sõdima enda eest kaua aega järjest. Seega on erakordselt tähtis, et meil oleks piisavalt esmase enesekaitse võimet. Seda on vaja nii juhul, kui agressiooni tuleb tõrjuda iseseisvalt, kui ka NATO ja Euroopa Liidu liikmena, kui saame loota neilt õigeaegset tõhusat abi. Igal juhul kulub NATO ja Euroopa Liidu poliitiliseks, majanduslikuks ja sõjaliseks käivitumiseks teatud aeg, mille jooksul peame hakkama saama oma jõududega.

Jäägrite mäss

1991. aasta algul loodi põranda all eksiilvalitsuse peaministri Heinrich Marki ja sõjaminister Jüri Toomepuu eestvedamisel ning viimase alluvuses Rahvuslik Kaitsealgatuskeskus (KAK) eesotsas Kaitseliidu asutajaliikme ja esimese ülema Kalle Elleriga. KAKist pidi saama sõjaväeline keskjuhtimisstruktuur, mille ülesanne olnuks Eesti kaitsesüsteemi väljatöötamine, riigikaitsekontseptsiooni koostamine, selle rakendamine ja kaitsepoliitikaga tegelemine. Kahjuks polnud KAKis ühtki kutselist sõjaväelast ning nii ei leidunud kompetentsi püstitatud ülesannete täitmiseks. Organisatsiooni suur puudus oli ülepolitiseeritus.

Paremäärmusliku maailmavaatega, mitte Toompeal, vaid Stockholmis resideerivale eksiilvalitsusele allunud KAK polnud võimeline tegema koostööd Eesti võimu- ja valitsusorganitega ega ühendama ühiskonda oma riigi kaitse loomiseks. KAKi mõju ja roll jäid selles tühiseks.

Kontseptuaalselt pooldas KAKi juhtkond relvajõudude loomist vabatahtlikkuse ja territoriaalsuse põhimõttel. Peamise kaitsetegevuse vormina nähti partisanisõda.

KAKi algatatud ja korraldatud oli nn jäägrite mäss Paldiskis 1993. aasta suvel. Mässus osales KAKi juhtkonna ja mõningate poliitikute ässitusel selle ainus relvaüksus, 80-meheline Läänemaa jäägrikompanii. See oli taasiseseisvunud Eesti ainuke sõjaväeline väljaastumine põhiseadusliku valitsuse ja riigikorra vastu.

Kummaline oli see, et samasugused paremäärmuslaste mässud toimusid samal ajal Lätis ja Leedus, mis viitab sellele, et neid organiseerisid ebasõbraliku välisriigi eriteenistused.

Vajame oma ohvitsere

Oma sõjaväe loomiseks oli vaja ohvitsere. 1990. aasta teisel poolel sai alguse oluliselt laiapõhjalisem Eesti ohvitseride liikumine. Eesmärk oli ühendada kõik rahvuslikult meelestatud ja iseseisvust toetavad eesti soost sõjaväelased – sõltumata sellest, millises armees nad olid teeninud – Eesti Ohvitseride Liitu ning hakata selle põhjal looma oma relvajõudu.

8. septembril 1991 toimus Eesti ohvitseride esimene kongress. Hoolimata KAKi juhtide ootamatust demaršist, loodi kongressil ohvitseride liit. Kongressi kokkukutsumise algatusgrupi ettekannet võib pidada esimeseks katseks kujundada nägemus iseseisva Eesti kaitsesüsteemist.

Kahjuks polnud kongressi toimumise ajal võimalik ette näha kõiki probleeme ja takistusi, mis ootasid noort riigikaitset ees. Tagantjärele võib öelda, et ettekandjad olid olnud oma sõjaväe loomise asjus liiga optimistlikud ega arvestanud riigi vaimsete ja rahaliste võimalustega.

Omapärasele seisukohale riigi kaitsevõime taastamise suhtes asus novembris 1990 siseministeeriumi valitsemisalas taas loodud Eesti piirivalve juhtkond. Kohe pärast riigi iseseisvuse taastamist tegi see valitsusele ettepaneku nimetada end ümber piirikaitseks ja anda talle nii piirivalve kui ka sõjaväe ülesanded. Õnneks ei läinud riigi tollane juhtkond selle mõttega kaasa, ehkki piirivalve ehitati Soome eeskujul üles riikliku sõjaväestatud organisatsioonina, mis oli ja on Eesti asukohta arvestades igati otstarbekas.

3. septembril 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse asuda viivitamatult taaslooma Eesti kaitsejõudu, mis pidi komplekteeritama üldise kaitseteenistuse kohustuse alusel. Kaitsejõudu juhtis kuni põhiseaduse vastuvõtmiseni kollegiaalselt kaitsenõukogu, mille koosseisu kuulusid ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel, ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis ja peaminister Edgar Savisaar. Otsus nägi ette, et ettevalmistused kaitseministeeriumi moodustamiseks peavad olema tehtud oktoobriks ning ette valmistatakse eelnõu üldise kaitseväeteenistuskohustuse sisseviimiseks.

4. septembril taastati ülemnõukogu presiidiumi otsusega Kaitseliit. Valitsuse määrusega loodi 31. oktoobril kaitsejõudude peastaap kui riigikaitse kõrgem juhtimisorgan. Samal päeval nägi ilmavalgust äsja ametikohale määratud peastaabi ülema esimene käskkiri, 2. detsembril kinnitati kaitsejõudude peastaabi ajutine põhimäärus.

Rahva kaitsetahe madal

Eesti riigikaitse taasloomist ja arengut pärast 1991. aastat mõjutasid seaduste puudumine ja kaitsepoliitika vähene järjekindlus. Noores riigis olid selle taga riigikaitseline ebakompetentsus, poliitilise ja ühiskondliku kokkuleppe puudumine, eri gruppide erinev arusaam rahvuslikest huvidest ja väärtustest, samuti tajuti erinevalt julgeolekukeskkonda.

Kaitseväe loomisel tuli alustada puhtalt lehelt. Selle ülesehitamiseks oli puudu kõik: professionaalne kaader, relvastus, varustus, tehnika ja taristu. Eriliseks probleemiks sai kvalifitseeritud ohvitseride nappus. Kaitsejõudude tolleaegne juhtkond oli seisukohal, et riigikaitse ülesehitusse tuleb kaasata kõik eesti soost sõjaväespetsialistid, sõltumata sellest, missuguste riikide relvajõududes nad on väljaõppe saanud ja teeninud. Määravaks pidasime lojaalsust Eesti riigile, soovi seda teenida ja professionaalset kompetentsust.

Kaitsejõudude peastaabi personaliosakond püüdis 1992. aasta algul välja selgitada, kui palju eestlastest kaadriohvitsere üleüldse teenib eri riikide sõjaväes ja keda neist oleks võimalik kaasata Eesti riigikaitse ülesehitamisse. Kokku saadi 421, sh 16 inimest lääneriikide armeedes. Neist õnnestus töösse kaasa tõmmata vaid mõnikümmend.

Kaitsejõudude ülesehitamist aeglustas oluliselt ühiskonna mõistmatus riigikaitse teemal. Tahet oma sõjavägi luua ilmutas suhteliselt väike osa ühiskonnast, protsessist jäi esialgu kõrvale enamik Eesti intelligentsi.

Poolesaja aasta pikkune Nõukogude okupatsioon ja selle repressioonid olid viinud oma riigikaitse ajaloolise traditsiooni katkemiseni ja rahva kaitsetahte madalseisu. Ühiskond ei uskunud väikeriigi enesekaitse võimalikkusesse, valitsesid 1939. ja 1940. aasta kapitulatsioonist ning sellele järgnenud repressioonidest tingitud alaväärsuskompleks ja nõukogude võimu aastatel juurdunud individualistlik mõttelaad. Vanu haavu ei suutnud oluliselt parandada ka pärast iseseisvuse taastamist rahva seas laialt tuntuks saanud Eesti Vabadussõja ja Soome Talvesõja diametraalselt vastupidine kogemus.

Üldsuse skeptiline suhtumine viis alla noore riigikaitse maine, kängitses rahastust, andekad noored ei tahtnud kaitseväega ühineda. Tagajärgi oli veel. Ajaloolist tõde rikkumata võib öelda, et kaitsejõud taasloodi ja seda arendati esimestel aastatel väikese arvu sõjandusentusiastide fanaatilise ja tihti ennastohverdava tööga.

Relvahanke raskused

Suureks probleemiks osutusid kaitsejõududele relvastuse hankimine ja loodavate üksuste majutamine. Balti riikide kui tol ajal ebastabiilse piirkonna esindajate suhtes kehtis mitteametlik rahvusvaheline relvamüügi embargo. Venemaalt ei saanud Eesti oma sõjaväele mitte ühtki relva. Esimesed käsirelvad, Kalašnikovi automaadid ja kerged tankitõrje granaadiheitjad, osteti Rumeeniast ja Hiinast.

Olulise tähtsusega sündmus kaitseväe varustamisel moodsa relvastusega oli 1993. aastal Iisraelist tehtud relvaost. Eesti kaitsejõud sai endale moodsad käsi- ja tankitõrjerelvad, 81 mm miinipildujad, 106 mm tagasilöögita ja 23 mm õhutõrjesuurtükid, millega saanuks relvastada ühe kerge jalaväediviisi suuruse üksuse.

Kaitseliidu olukord hakkas paranema. Kui 1992. aastal toetas riik seda 4,3 miljoni krooniga, siis 1993. aasta eelarves oli 6500-liikmelise organisatsiooni jaoks juba kümme miljonit krooni.

Keeruliseks osutus loodavate üksuste majutamine. Suur osa sobivatest sõjaväelinnakutest oli kuni 1994. aastani Vene sõjaväe käes, need, mis jäeti maha, tehti lahkumise eel enamasti elamiskõlbmatuks ja nõudsid kapitaalremonti. Nende lammutamisel panid käed külge ka kohalikud elanikud, kes viisid ära kõik väärtusliku.

Eesti riigikaitse taasloomise üks omapära oli see, et Eestil polnud pikka aega kaitseministeeriumi ega ka -ministrit. Nende rolli täitsid esialgu riigikantselei juurde moodustatud riigi ja piirikaitse osakond (juhataja Toomas Puura) ning riigiminister (Raivo Vare, hiljem Uno Veering). Alles aprillis 1992 määrati esimeseks kaitseministriks Ülo Uluots, kes alustas juunis kaitseministeeriumi loomist riigi ja piirikaitse osakonna baasil.

Valitsuse määrusega Kalevi ja Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni loomise kohta 18. märtsist 1992 algas kaitseväe taastamine. Otsustasime esimesed Eesti oma üksused luua ajalooliste nimede all. Kaitsejõudude peastaap oli kaitseväe esimest üksust, Kuperjanovi pataljoni hakanud formeerima Võrus juba detsembris 1991. Samal kuul algasid Tallinnas esimesed kaitseväe ohvitseride väljaõppekursused.

Vabariigi iseseisvuspäeval, 24. veebruaril 1992 toimus pärast üle poole sajandi pikkust vaheaega pealinnas esimene taasloodavate kaitsejõudude paraad. Valitsuse määrusega arvati Kaitseliit 28. aprillil Eesti kaitsejõudude koosseisu, selle ülem allutati kaitsejõudude peastaabi ülemale. Allohvitseride ettevalmistamiseks kaitsejõududele loodi järgmisel aastal, 19. märtsil 1993 kaitseväe lahingukool. Valitsuse määrusega 29. oktoobrist taasmoodustati üksik-sidepataljon. Nendele järgnes veel hulga üksuste loomine.

Valitsuse korraldusega 24. jaanuarist 1992 kutsuti esimesele allohvitseride õppekogunemisele pärast iseseisvuse taastamist kahekuuliseks täiendusõppeks sada reservväelast. Uus, 1992. aastal vastu võetud põhiseadus sätestas Eesti kodanike üldise riigikaitsekohustuse. Valitsus pani kaitsejõudude peastaabile ülesandeks võtta reservväelastena arvele kõik kaitseteenistuskohustuslikud meeskodanikud, mis sai aluseks reservi arvestussüsteemi loomisele.

Kaitseväe esimesed sammud

Septembris alustasid äsja loodud sisekaitse akadeemia (hiljem ümber nimetatud riigikaitse akadeemiaks) koosseisu kuuluvas kaitsekolledžis nelja-aastase õppekava järgi õppetööd esimesed kaitseväe kadetid.

Taasloodavate kaitsejõudude esimesed suuremad – 1100 meest kahest kaitseväe pataljonist ning Kaitseliidu allüksustest – taktikalised õppused toimusid 19.–22. detsembril 1992 Lõuna-Eestis. Järgmise aasta alguseks oli Eesti kaitseväes juba viis väeosa: üksikud Kuperjanovi, Kalevi, Viru, Vahi ja õhukaitse pataljon ning hulk väiksemaid, kompaniisuurusi üksusi.

Esimese kaitseväeteenistuse seaduse kinnitas riigikogu 1994. aastal. Selle alusel kehtestas valitsus 12-kuulise ajateenistuse. Juulis algas ühise Balti rahuvalvepataljoni loomise raames Eesti rahuvalvekompanii formeerimine. Üksust kavatseti kasutada ÜRO rahuvalvevägede koosseisus.

6. veebruaril 1995 riigikogus vastu võetud rahuaja riigikaitse seadusega loodi kaitsejõud lõpuks juriidiliselt. Selle koosseisu arvati kaitsevägi, Kaitseliit ning siseministeeriumi valitsemisala sõjaväeliselt korraldatud asutused ja üksused (piirivalve ja päästeamet).

Üheks riigikaitse ülesehituse valuküsimuseks esimestel aastatel sai riigi pikaajalise julgeolekupoliitika ja sõjalise kaitsedoktriini puudumine. Piltlikult öeldes: ehitataval riigikaitsehoonel polnud aastaid korralikku, riigikogus ja valitsuses kinnitatud ehitusprojekti.

Sellal kui julgeolekupoliitika ja kaitsedoktriini väljatöötamine venis, oli kaitsejõudude peastaap sõjaväe ülesehitamise korraldajana sunnitud esimestel aastatel ise kontseptuaalseid lahendusi otsima. Sellele tööle aitasid algusaastatel kaasa kaitseväe ohvitserid ja hiljem kaitseministeeriumi ametnikud Euroopa maade riigikaitse süvitsi tundma õppimisega ning pidevad konsultatsioonid teiste, sh Soome, Rootsi, Šveitsi ja NATO maade sõjaväelastega.

Töö, mis algas 1991. aastal Eesti kaitsekontseptsiooni koostamisel, hargnes aruteluks järgmise võimaliku kaitsejõudude mudeli ümber.

Kaalumisel oli kutseline sõjavägi (USA, Inglismaa mudel), üldisel sõjaväekohustusel põhinev miilitsa tüüpi sõjavägi (Šveitsi mudel), üldisele sõjaväekohustusele tuginev territoriaalkaitse süsteem (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Austria totaalkaitse mudel), üldisel sõjaväekohustusel põhinev nn klassikalise regulaararmee (Saksamaa, Hiina, Venemaa, Poola jt mudel), ainult vabatahtlikkuse põhimõttele ehk Kaitseliidule üles ehitatud riigikaitse ning Eesti ennesõjaaegse riigikaitse doktriini moderniseeritud vorm.

Valikute hulk vähenes üsna kiiresti ning arutelu jätkus peamiselt üldisel riigikaitse kohustusel põhineva totaalkaitsesüsteemi variantide ümber. Nii valitsuses kui ka kaitsejõudude peastaabis valitses suhteliselt ühtne arusaam, et Eesti kui väikeriigi sõjaline kaitsmine on võimalik ainult juhul, kui agressiooni ärahoidmises ja tõrjumises osaleb kogu riik ja rahvas kõigi nende käsutuses olevate vahenditega, st kui rakendatakse totaalkaitset ja sõjaliselt poolelt territoriaalkaitset.

Rahvusvaheline sõjaline koostöö

Kahepoolne riigikaitseline koostöö Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikidega käivitus kohe pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal. Põhjusi selleks oli mitu, eelkõige vajadus saavutada julgeolekustabiilsus piirkonnas tervikuna ja tagada Eesti julgeolek. Teiseks ehitada üles oma sõjavägi. Kui 20. detsembril 1991 loodi Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (North Atlantic Cooperation Council – NACC), oli Eesti üks selle asutajaliikmetest.

Esimeseks riikidevaheliseks kaitsealaseks koostöö raamlepinguks sai 1992. aasta kevadel Soome kaitseministeeriumiga sõlmitu. See võimaldas Eesti ohvitseridele väljaõppe Soome riigikaitselistes õppeasutustes. Juba sama aasta septembris alustas grupp kadette õpinguid Santahamina kõrgemas sõjakoolis.

Soome on osutanud Eestile mitmekülgset abi nii ohvitseride, allohvitseride ja sõdurite väljaõppena kui ka aineliselt. Viimane on hõlmanud relvade ja laskemoona, laevade, side-, välivarustuse, riietuse ning kaartide omakasupüüdmatut annetamist Eesti kaitsejõududele. Nii tegi 1990. aastate teisel poolel Soome kaitseväe kingitud 105 mm haubitsate komplekt võimalikuks Eesti suurtükiväe taasloomise.

Eriti laiapõhjaline ja viljakas on koostöö olnud väljaõppes, mis on toimunud nii Soomes kui ka Eestis. Esimesed tõeliselt korraliku sõjalise ettevalmistuse saanud Eesti ohvitserid omandasid teadmised Soomes. Kokku on Soome kooli saanud üle 150 Eesti sõjaväelase, neist paljud täidavad praegu kaitsejõududes juhtivaid ametikohti. Õppereisid naabrite juurde aitasid meil mõista, et Eestile on sobiv just Soome territoriaalkaitse põhimõttele üles ehitatud laiapõhjalisele rahva kaitsetahtele tuginev ratsionaalne ja efektiivne kaitsesüsteem.

1992. aastal sõlmiti koostöö raamleping ka Taani, Ukraina, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritanniaga. Neile järgnesid 1995. aastal lepe Ameerika Ühendriikide, Norra, Poola ja Türgiga. Jaanuaris 1995 käivitus Ühendriikide eestvedamisel NATO uus rahvusvaheline sõjalise koostöö programm «Partnerlus rahu nimel» (Partnership for Peace – PfP). Eesti oli neljas riik, kes selle initsiatiiviga ühines. PfP ei olnud enam pelgalt vaadete ja arvamuste vahetamine eri maade esindajate vahel, vaid üleminek riikide otsesele kaitsepoliitilisele koostööle, millele varsti lisandus sõjaline mõõde.

Juba 1995. aasta märtsis esitas Eesti valitsus NATO-le enda nimel esimese partnerlusprogrammi (Individual Partnership for Peace – IPP). See nimetas prioriteetsed koostöövaldkonnad alliansiga ning võimalikud koostööüritused 23 valdkonnas.

Kolmepoolse sõjalise koostööleppe sõlmisid kolm Balti riiki 27. veebruaril 1995. aastal. Selle raames käivitati NATO toetusel neli kaitsekoostöö projekti. Esimene neist, Balti pataljoni (BALTBAT) loomine, algas septembris 1994, sellele järgnesid peatselt BALTRONi ehk miinilaevade ühiseskaadri loomine, BALTNETi kui ühise õhuseire süsteemi ehitamine ning neljandana Balti Kaitsekolledži (Baltic Defense College) loomine Tartus, milles algas õppetöö 1997. aastal.

Balti riikide esimesed ühisõppused leidsid aset Lõuna-Eestis 1994. aasta veebruaris. Eesti mereväe taasloomises mängisid otsustavat rolli Saksa mereväe antud neli miinilaeva, millele lisandus veidi hiljem kaks miinijahtijat.

Iseseisvuse taastamisest möödunud veerandsajandi jooksul on Eesti julgeolekukeskkond tundmatuseni muutnud. Oleme maailma võimsaima kaitseorganisatsiooni NATO täieõiguslik liige. Hoolimata aastate jooksul tehtud vigadest, ebakindlusest ja paigal tammumise tundest, on nullist üles ehitatud riigi kaitsejõud. Meie üksused on rohkearvulistes välismissioonides tõestanud suurepärast väljaõpet ja võimekust ning saavutanud lugupidamise liitlasvägede sõjameeste silmis.

Filosoof Francis Fukuyama unistas üleüldisest rahust ja inimeste muretust elust maakeral pärast külma sõja lõppu. Kahjuks tema ennustus ei täitunud. Maailm ei ole läinud ohutumaks, ka mitte meie regioonis. Pigem vastupidi, on tekkinud arutu hulk suuremaid ja väiksemaid konfliktikoldeid, täiesti uusi ohte, mis haaravad maailma üha laiemalt ning on saanud kõigi rahvaste ühismureks.

Eestlased ei tohi kunagi unustada oma ajaloo traagilisi kogemusi. Liiga vähe on meie rahval selle jooksul olnud vabadust ja iseseisvust. Liiga palju on olnud sõda ja kannatusi. Euroopa Liidu ja NATO, sisuliselt aga kahe tsivilisatsiooni, lääne ja ida piirimail asuva Eesti saatus on pidev valvsus ning kõrge valmisolek kaitsta, relv käes, neid väärtusi, mida meie ja meie liitlased kalliks peavad.

Eestit kaitsevad

Kaitsejõud

  • Eesti riiki kaitsevad kaitsevägi ja Kaitseliit. Kaitsejõude juhib kaitseväe juhataja. Kaitsejõudude tööd plaanib kaitseväe peastaap.

Kaitsevägi

  • Tegevteenistuses olev regulaarvägi, mis on valitsuse alluvuses olev riigivõimu asutus kaitseministeeriumi valitsemisalas. Peamine ülesanne on tagada valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega. Juhtorgan on kaitseväe peastaap.
  • Rahuaegsesse kaitseväkke kuulub umbes 5500 kaitseväelast. Tegevteenistusse võetakse aastas 2500–2750 ajateenijat. Riik saab sõja korral teenistusse kutsuda 270 994 inimest.

Kaitseliit

  • Vabatahtlik Eesti riigikaitseorganisatsioon ja Eesti kaitsejõudude üks osa kaitseministeeriumi valitsemisalas. Kaitseliidu ülem allub kaitseväe juhatajale. Juhtorgan on Kaitseliidu peastaap, juhtimises osalevad vanematekogu ja keskjuhatus.
  • Kaitseliidu koosseisus on umbes 14 000 kaitseliitlast, koos eriorganisatsioonidega üle 22 000 inimese. Kaitseliitlased jagunevad tegev-, toetaja-, au- ja noorliikmeteks. Kaitseliit jaguneb 15 malevaks (enamasti maakonna järgi).

Ants Laaneots (69)

  • kindral
  • 1966–1970 õppis kaardiväe kõrgemas tankivägede koolis Harkivis
  • 1970–1978 teenis 48. tankidiviisis Ukrainas (tankirühma ülem, õppekompanii ülem ja tankipataljoni ülem)
  • 1978–1981 õppis Malinovski-nimelises soomustankivägede akadeemias Moskvas staabitöö ja vägede juhtimise erialal ja omandas kõrgema sõjaväelise hariduse
  • 1981–1982 155. motolaskurdiviisis Ida-Kasahstanis (tankipolgu staabiülem)
  • 1982–1987 78. tankidiviisi staabiülem Kasahstanis (tankipolgu ülem, tankidiviisi staabiülem)
  • 1987–1989 teenis Nõukogude Liidu sõjalise nõustajana Etioopias (jalaväediviisi ülema nõunik, armeekorpuse ülema nõunik)
  • 1989–1991 Tartu sõjakomissariaadi ülem, liitus Eesti kaitseväega pärast selle taastamist
  • 1991–1994 ja 1997–1999 kaitsejõudude peastaabi ülem
  • 1994–1996 ESS Lõuna direktor
  • 1997 kaitseväe peainspektor
  • 1999–2001 Balti Kaitseuuringute Keskuse ülem
  • 2001–2006 oli Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) ülem
  • 2002–2006 Eesti Vabariigi kaitseatašee Venemaal ja Ukrainas
  • 2006–2011 kaitseväe juhataja

Allikas: Vikipeedia

Seotud lood
24.03.2017 27.03.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto