Sisukord
Kultuur
Postimees
24.03.2017
Eesti Nestori tagasivalimisel oli rekordarv protestisedeleid (1) Kurja sõnaga tsiklisõitjate vastu Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Patune Pool niidab hoo pealt kuulsust Horoskoop Pool Pärnumaa omavalitsusjuhtidest sai palgalisa Maavalitsused soovivad enda likvideerimist aasta võrra edasi lükata (1) President kutsus Martin Helmet korrale (2) Audru poldril peatuvad tuhanded haned ja pardid Rahapesu võttis ameti ka Rasmannilt (4) Majandus Šveitsi firma lubab maailma nobedaimat elektriautot Välismajanduse lühid Nordica hakkab SASi heaks lendama Eesti majanduse lühiuudised Baltika astus oma äriga Ida-Euroopast välja Moetööstus muudab ärimudelit Välismaa Valgevene ideaalmaastikul: soovime kõigile nii head elu Berliin tahab rehabiliteerida homoseksuaalsuse eest karistatud Välismaa lühiuudised 24.03.2017 London leinas rünnakuohvreid (1) Arvamus Neeme Korv: Isamaa 0,2 (5) Lugeja kiri: eakad, selg sirgeks! Postimees 1994. aastal: politseiameti endine direktor pole jäägrite peksmises osalenud, kinnitab siseministeerium Juhtkiri: rahva teenrid ja nende palk Imbi Paju: stalinlik võitlev humanism välistas kaastunde küüditatute vastu (13) Erik Salumäe, Lembit Peterson: paavst, Euroopa Liit ja Maarjamaa (3) Andrus Karnau: parlament ja tema häbi (1) Kultuur In Memoriam LEMBIT ULFSAK – 4. juuli 1947 – 22. märts 2017 Lemps Draama mitte päris sinu peas Kohvijoomine ei lõppe kunagi Sport Spordi lühiuudised Kõrgesse mängu sekkuv Kotsar: esiti rollimängija, ideaalis korralik punktitooja Põletavad küsimused Eesti jalgpallikoondise tähtsa valikmängu eel Ühe viske mäng jättis Eesti klubid finaalist välja AK Draama mitte päris sinu peas Tartu Motoexotikal jätkub masinaid isegi lae alla Raadi vanal sõjalennuväljal hakkab laiuma suur päikesepark (1) Priit Pullerits: meie suusatamise päästja leitud Millal passilauas järjekord on – see on täiesti ettearvamatu Saatuslik maalapp ei lase Jõgevale hotelli ehitada (1) Keha väljendab erootikat ja vägivalda Plats puhtaks: vana taksopargi viimased päevad on käes (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Lemps

4 min lugemist
Lembit Ulfsak 2007.aastal teatri aastaauhindadel Kuressaares FOTO: Raigo Pajula

Kõik käib liiga kiiresti. Nagu filmis. Molutamiseks ei ole aega, sa pead kohe tegema. Kui esimesega ei tule, on veel paar võimalust, rohkem mitte. Tuleb edasi minna, sellistest hetkedest elu koosnebki. Film ka. Hiljem, kui hakkad kogu asja kokku panema, on sul see materjal, mis sul on. Kui on õnne olnud, siis on hästi. Lempsil oli.

Kunagi, aastaid tagasi, kui Aarnel läks tuju ära ja ta ütles, et ta ikka ei tee seda filmi, mis oli ammu kokku lepitud, oli mul vesi ahjus. Helistasin ühele sõbrale, kunstnikule, et mis teha. Tema ütles pärast väikest mõtlemisaega, et sellisel juhul on ainult üks võimalus, sa ju tead ise. Tegelikult ma teadsin seda ühte võimalust väga hästi. See oli Lemps. Alguses pakkusin ma talle sedasama filmi režissöörina teha. Ta luges loo läbi ja ütles, et ei viitsi, tõepoolest ei viitsi. Film võtab palju aega ja kulutab närve, see pole enam tema ala. Teiseks ei taha keegi sellist vanameeste filmi vaadata ja kolmandaks, tee ise, sul tuleb välja küll. Kui ta poleks nii öelnud, ei oleks ma vist hakanud ise tegema. Aga tol korral tundsin end kõrvust tõstetuna. Kui Lembit juba nii ütles...

Kakskümmend aastat tagasi oli mul lühifilmi stsenaarium «Isa», kus minu kujutluse järgi pidi mängima ei keegi muu kui Lembit Ulfsak. Ma ei tundnud teda üldse, aga olin kirjutanud kurja arvustuse tema filmi «Lammas all paremas nurgas» kohta. Et pole ikka see. Siis ma püüdsin ta oma lühifilmistsenaariumiga Tartus Vanemuise teatri ees kinni. Draamateater oli parajasti meil külas. Ta vaatas mind nagu sitikat, ütles läbi hammaste, et arvatavasti ta ei tee seda lühifilmi. Praegu ma mõtlen, et isegi hästi läks.

Aga ta mõtles ümber. Vist sellepärast, et ta armastab kino. Tõepoolest armastab. Kui suurt filmi ei saa teha nagu Vene ajal, teeme väikest. Saime kokku ja rääkisime. Vaidlus käis selle üle, et kui loos on ainult isa ja poeg, kas siis peab ema ka näitama, isegi kui tal loos midagi teha pole. Tema arvas, et isegi kui ema elusast peast ei ole, teeme foto mustas raamis, on midagigi. Lõpuks jäi ka foto ära. Aga me vedasime kihla. Tema ütles, et rahvas hakkab ema taga nõudma, mina arvasin et ei. Kino mõttes on ta kahe jalaga maa peal. Mõnikord on see hea, mõnikord mitte. Ma ei ütle, kes kihlveo võitis.

Kohe esimesel võttel läksime tülli. Ta oli just enda arvates kenasti teinud, kui ma pomisesin midagi, et see polnud päris see... Tema käratas, et ta on kõik läbi mõelnud, isa käitub sellisel hetkel just niimoodi. Ma läksin Hõraku rõdule, me filmisime Hõraku korteris telemaja kõrval, ja tegin kaks suitsu järjest. Pühkisin pisarad ära, tulin tuppa tagasi ja tegime tööd edasi. Paar sellist korda oli veel, ta ei hoidnud tagasi, nähvas ära. Aga üldiselt läks asi paremaks. Ta õpetas vaikselt, kuidas oleks õigem teha. Ükskord oli kell kaks öösel ja meie lapsnäitlejal, kes oli umbes seitsmene ja surmväsinud, oli nutt kurgus. Lõpuks ta nuttiski. Lemps viis mu nurga taha ja ütles, et paneme nüüd kaamera käima, praegu saame õige asja kätte, ta ju nutab niikuinii. Tuleb süda kõvaks teha! Ta ei halastanud endale ka. Tegi kätekõverdusi kümme duublit järjest, jooksis treppidest üles ja alla, nii et kõik kartsid, et tal ütleb süda üles. Õnneks ei öelnud. Ta oli siis noor mees, viiekümnene.

Me tegime kaks lühifilmi järjest. Pikapeale andis ta mulle ka tolle «lambaarvustuse» andeks. Põhiline, millega me hakkama ei saanud, oli sisu. Ehk milles asi on? Pärast tõsist vaidlust leppisime kokku, et teeme stseenikaupa. Nii töötas see hästi. Ta oli õnnelik näitleja, ta ei pidanud rügama, jäi vahepeal magama, äratati viis minutit enne võtet üles, kuni grimeerija tööd tegi, vaatas ta dialoogi üle ja tuli. Kui on lugu, kui näitleja saab loogiliselt edasi minna, siis töö lendab. Aeg-ajalt tundus mulle küll, et on täitsa ükspuha, mis temas endas sees toimus. Mida vähem ta tegi, seda parem. Hiljem ekraanilt vaadates tundus kõik super. Vaataja paneb kogu mõtte sinna ise sisse. Vaat see on kunst! Lempsi pealt on näha, kuidas kinonäitlejaks peab sündima, töö sind seal eriti ei päästa. Nagu Usain Bolt. Tööd peab ka muidugi tegema, aga eelkõige pead sa olema Usain Bolt!

Kusjuures Lembit on staar, meie ainuke filmitäht. See pole niisama sõnakõlks. Kui sa oled Venemaal täht, sa oled olnud Paganel «Kapten Granti lastes» ja Ulenspiegel, sa oled olnud jumal, siis tundub Eestisse naasmine pisut ebaõiglane. Ühe kuuendiku planeedi asemel on sul järsku ainult miljon inimest, kes sind ka armastavad, aga seda on ju vähe. Teed teatris tööd, siin-seal maal külalisetendused, aga see pole enam päris see. Ma kujutan ette, et see võis vahepeal tuju rikkuda. Siis istud lihtsalt kodus aias ja grillid. Ma lihtsalt kujutan ette. Kui sa oled olnud otsapidi kosmoses, siis ei taha enam moosiriiuliga Viljandi vahet sõita.

Aga temal vedas veel kord. Ta sai veel ühe elu. Esimene Vene kino elu ja siis «Mandariinid». Tavaliselt ju Oscareid ei saadagi, päriselt, isegi sinna lähedale mitte. Näitlejad näevad seda vaid telekast. Tema käis SEAL ära. Ei tohiks väga nuriseda.

Temaga on hea rääkida läbi telefoni. Vanasti me rääkisime väga palju. Ta helistas, kui oli vana-aasta või sünna või midagi, ja rääkis tund aega järjest. Muidu elust, koerast, kõigest muust, mitte filmist ja teatrist. Kunst teda nii väga ei huvita. Kahju, et ta ei «viitsi» enam režissöörina teha. «Keskea rõõmud» on selline film, et mida kauem sellest mööda läheb, seda parem ta on. Lempsi filmides tunnevad näitlejad end nagu kalad vees. Kark, Klenskaja, Kaljuste, Mihkelson, Kukumägi, Toompere, Lutsepp – vaadake ükspuha millist näitlejat Ulfsaki filmides. Paremini ei saa! Ja lõpuks ta ise omaenda filmis kõrbenud võrkpallitreenerina, kellele Heino Mandri teeb ettepaneku tulla naiskonna etteotsa. Milline stseen! Üle mõistuse hea kino! Ulfsak tegi Eesti filme edasi selle koha pealt, kus see Leida Laiusel pooleli jäi. Kahjuks on see koht tühi.

Mul on kaks olulist ordenit. Esimese sain Lempsilt, see on nimeline Zippo, graveeritud. Teine on Statoili üheeurone Aarnelt. Lempsi oma, kurat, ma kaotasin ära, andku ta mulle andeks! Aga mõttes on see mul igavesti alles. See annab põhjust edasi punnida, kui mõnikord on tunne, et ei viitsi. Aga ma saan tast üha enam aru, kui ta tahab lihtsalt kodus olla. Kino kinoks. Kui asi väga tõsiseks läheb, siis on muud asjad tähtsad. Et sa ei ole üksi. Ta ei olegi. Kui ta vaid kuuleks, kuipalju head tast räägitakse. Ta oli ilus mees.

Seotud lood
23.03.2017 25.03.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto