Eesti Nuku- ja Noorsooteatris sel laupäeval esietenduvat muusikali «Libahunt» reklaamitakse kui Eesti esimest ruumilise heliga muusikali, samuti ka vampiirisaaga «Videvik» mõjutustega. «Libahundi» kavasse võtmine just sel aastal pole aga sugugi juhuslik, sest esimest korda jõudis Kitzbergi teos lavalaudadele sada aastat tagasi, 23. oktoobril 1911 teatris Endla, kirjutab Esme Kassak.
Eesti kirjandusklassikasse kuuluv tragöödia «Libahunt» saab muusikali kujul täiesti uue ja kaasaegse tõlgenduse. Ainuüksi muusikali vorm nõuab teistsugust lähenemist. Tegijad on püüdnud teosest välja noppida selle, mis vastavasse formaati hästi sobib ning annab edasi ka tänapäeval olulise sõnumi: mõista ja sallida.
Lavastaja Neeme Kuningas rääkis, et Kitzbergi «Libahunt» on näidendina niivõrd võimas draamamaterjal, huvitavate tegelaste ja traagiliselt arenevate sündmustega, eeldades väga võimsaid näitlejatöid. «Et kõik nii-öelda muusikalireeglite järgi kulgema panna, on üks väga riskantne ettevõtmine. See oli ülimalt põnev ülesanne meile kõigile,» sõnas ta.
Eestimaine lugu
Kuninga sõnul muudab laupäeval esietenduva muusikali erakordseks seegi, et tegemist on igas mõttes eesti looga. «Kõik autorid alates algmaterjalist, Kitzbergist, kuni ka selle loo tänaste tõlgendajateni on eesti päritolu,» lisas ta.
Seni avalikkuse ette paisatud klipid ja tunnuslugu «Lilled juustes» tõotavad põnevat lavalugu ja tugev muusikalitiim ainult toetab seda aimust. Just ainult aimusest saab siinkohal juttu teha, sest nädal enne esietendust korraldatud eksklusiivsel pressiesitlusel lastakse osa saada vaid kahest ja poolest numbrist.
Terminatorz Grupi tantsutrupi kehastatud huntide kaasakiskuv number katkestatakse teadlikult kõige huvitavama koha pealt – et põnevamatest kohtadest ikka etendusel osa saada.
Nädal enne esietendust on lava veel «ehtimata», valgus pole paigas ja mõned kostüümidki lõpetamata, heli see-eest on paljutõotav ja tähelepanu naelutav. Ka nähtud lavakostüümid paistavad võimsad ning nukuteatri kohvikusse sisenedes tekib tunne, nagu oleks hoopis teise maailma sattunud. Proovide vahel on vaja ju keha kinnitada ja kes neid rõivaid jaksab vahepeal ära võtta ja siis jälle selga sättida.
Esietenduseks terveks!
Esitluse sissejuhatuseks märgib ka Kuningas, et tegemist on väga töise momendiga, proovid pooleli ja ees ootamas tubli nädala jagu tööd, ent kõik on kindlalt graafikus. Et ükski moment kaotsi ei läheks, esitatakse ka pressiesitlusel neid numbreid, mis parasjagu harjutamist vajavad.
Erandkorras ei tee häält vaid Hanna-Liina Võsa, kuna on suutnud end ära külmetada ja peab esietenduseks hääle uuesti üles leidma. Haigena proovis pole aga ainult Hanna-Liina, vaid ka «Libahundis» näitlejadebüüti tegev Jaagup Kreemi 10-aastane tütar Annabel väikese Tiinana. Isa on seejuures hoolitsev ja püüab varakult sättida nii, et tütre proov esimeste seas aset leiaks ja laps koju tekkide vahele pääseks.
Kuid mitte ainult külmetused ei kimbuta muusikalirahvast. Esitlusel viibis ka lavastuse esialgne inspitsient, kel õnnestus end ühelt etenduselt proovi rutates vigastada ja peab nüüd mõnda aega karguga käima.
Kui aga üldse keegi proovides tõeliselt ohtu on sattunud, siis teatri avalike suhete juhi Mari Nurga sõnul on need Terminatorz Family tantsijad oma kaelamurdvate trikkidega.
Muusikali üheks kandvaks osaks on mõistagi muusika ise. Üks muusika autoritest Tiit Kikas tunnistas, et peamist inspiratsiooni ei leidnud ta mitte loost endast, vaid hoopis Grete «Stich» Lausi loodud kostüümidest, aga ka osatäitjatest, kui need hakkasid selguma.
Kikas tunnistas, et oli koos teise autori Jaagup Kreemiga alguses päris hädas, kuidas tulla välja raamatu muserdunud meeleolust.
«Üsna raske oli [tekstidesse] sellist helgust ja ilu panna, kui võtta Kitzbergi «Libahunt». Seal on suhteliselt arhailine keel, mida ma mõnes kohas üritasin ka sisse panna, keele soolaks või maitseks. Loodan, et sain sellega hakkama, et ei oleks liiga rusuv, liiga tume ja masendav,» rääkis Kreem.
Grete «Stich» Laus, kelle kuulsamaid töid on olnud ehk stilistika tegemine lauljatar Kerli Kõivule, on kostüümidesse pikkinud erinevaid sümboleid.
Kostüümidest leiab tema sõnul viiteid nii meie traditsioonilisele kui ka maailma rõivastele ja ajastule – kõik, mis rõhutab lugu ennast. Ta pidaski kõige olulisemaks kostüümide abil näidata loo ajatust. Silmapaistvaid kostüüme kiitis omal moel ka Liisi Koikson, seda nii enda kui vaikiva Hanna-Liina Võsa eest.
«Meile Hanna-Liinaga meeldib kõige rohkem selle etenduse juures see, et keegi ei tunne meid ära. Me ei ole meie ise ja see on väga hea. Me üritame siis oma rollides anda ka seda midagi rohkemat kui me ise: me ise ja siis veel peale,» ütles ta ning kutsus kõiki etendusele.