Sisukord
Arvamus
Postimees

Siim Kallas: kes on see kõige õigem eurooplane?

4 min lugemist
Siim Kallas FOTO: Sander Ilvest

Endine Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas kirjutab, et mitmekiiruseline Euroopa, milles Eesti oleks kiiremate hulgas, pole paha mõte.

25. märtsil 1957, 60 aastat tagasi kirjutati Roomas alla Euroopa Majandusühenduse loomise lepingule. Rooma lepingule, nagu seda nüüd nimetame. Euroopa Liidu – esialgu Euroopa Majandusühendus, käibekeeles Euroopa ühisturg – lõid kuus riiki, keda peetakse praegugi nn tuumik-Euroopaks.

Ajaloolist kaarti vaadates kattub tuumik-Euroopa Karl Suure Frangi riigiga 9. sajandil ning katab Saksamaa, Prantsusmaa, Madalmaad, Austria ja Põhja-Itaalia, Rooma kaasa arvatud. 1973. aastal võimaldati Euroopa Majandusühendusega lõpuks liituda Ühendkuningriigil. Siis liitusid ühendusega Põhja-Euroopa rahvad ja 2004 liitus Euroopa Liiduga esimene Ida-Euroopa riikide laine, sealhulgas Eesti.

Mõnikord tundub meile, et n-ö päris-Euroopa, see Karl Suure Euroopa, on meile, idaeurooplastele, midagi võlgu. Sellel mõtteviisil on muidugi alust. Aastal 2015 tahtis Kreeka esitada Saksamaale arvet Teise maailmasõja aegsete kuritegude ja tekitatud kahjude eest.

Poola on läbi aegade olnud suurriikide nöökida. 18. sajandil jagasid Preisimaa, Venemaa ja Austria valitsejad Poolat kolm korda, viimasel korral lakkas Poola riik üldse olemast. Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa likvideerisid Poola riigi ja jagasid tema territooriumi koos Poola rahvaga omavahelisel kokkuleppel 1939. aastal. Teherani tippkohtumisel 1943 jäeti see osa Poolast, mille Nõukogude Liit 1939 vallutas, ka pärast sõda Venemaale. Soome, Balti riigid, Ungari, Bulgaaria – kõigil on midagi ebameeldivat meenutada.

Aga meil on meeles, kui väga me kõik, Ida-Euroopa riigid, tahtsime päris-Euroopa osaks saada, kui väga me tahtsime välja saada Ida-Euroopa hallist tsoonist, endise Nõukogude Liidu osast veel enam. See oli teine ajalugu, millest tahtsime lahti saada. Sellepärast, et see tähendas elu kvaliteeti, vabadust, turvalisust. See oli heaolu ja väärtuste poolest totaalne alternatiiv nõukogude maailmale. Et Euroopa Liidus on hea olla, selles polnud vähimatki kahtlust.

Eesti elanike toetus Euroopa Liidule püsib praeguseni stabiilselt kõrge. Kõik teavad kuulsat üleskutset: olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks! See ilmus Noor-Eesti programmilises avalduses 27. veebruaril 1905. Nüüd oleme Euroopa Liidu liikmesmaa, meil on vaba liikumise õigus Euroopa riikidesse, meil on Euroopa raha, me oleme läänemaailma ühises kaitsesüsteemis, mis katab suure osa Euroopat. Nii et olemegi saanud eurooplasteks?

Ärgem kiirustagem järelduste tegemisega. Kas paneme tähele, et Eesti juhid ja ka avaliku arvamuse kujundajad, meie kõik, räägime Euroopast ja Euroopa Liidust kolmandas isikus? «Nemad» seal, «meie» siin. See «nemad-meie»-käsitlus on meil laialt levinud. Kas see tähendab, et valdavalt ei loe meie ise ennast Euroopa osaks?

Kus me oleksime ilma Euroopata? Mahajäänud kolgas ja osa Venemaa mõjusfäärist? Alles hiljuti teatas tuntud Ameerika poliitik Newt Gingrich, et Eesti on Peterburi eeslinn. Minult on välismaal korduvalt imestusega küsitud: kas te saite hariduse eesti keeles? Mitte vene keelas?

Lennart Meri tegi suuri pingutusi, et tõestada nii välismaailmale kui ka oma rahvale kohapeal, et Eesti on osa Euroopast. Kohati tegi ta selleks lausa kaelamurdvaid käike. Kõnes Tartu Ülikoolis 23. veebruaril 1993. aastal ütles ta, et tänu Balti erikorrale ei olnud Eesti sisuliselt Venemaa osa, kuigi oli Vene kubermang. Tervituskõnes Eestis käinud Rooma paavstile ütles president Lennart Meri, et Rooma on alati olnud meiega.

Euroopa Komisjon käis välja kümne aasta tulevikupaberi. Tähelepanu äratas Ida-Euroopas, aga ka mujal viitamine kahekiiruselisele Euroopale. Igaüks on oma õnne lukksepp. Kahekiiruselise Euroopa Liidu tunnistamine on väga hea mõte. Seda enam, et Eesti on kõigis kaugemale arendatud Euroopa projektides (euro, Schengen) pühendunud osaline.

Suurbritannia, Rootsi, Poola hädaldasid ühel rahandusministrite nõukogu istungil, et eurogrupp otsustab asju ilma nendega arvestamata. Jah, öeldi neile selle peale, nii on ja nii saabki olema. Kui tahate kaasa rääkida, ühinege euroga. Nii peab olema ka kahekiiruselise Euroopa teemadega. Need, kes liiguvad kiiremini, ei ole süüdi, et mõni ei jaksa sammu pidada.

6. märtsil toimus Versailles’s nelja Euroopa riigi juhi kohtumine: Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania juhid arutasid Euroopa Liidu tulevikku. Suurt Poolat ei kutsutud… Väiksematest rääkimata. Brittide lahkumine on õhkkonda muutnud. Liikmesriigi võimalik väljaastumine pole enam tabu, mille abil saab väljapressimist harrastada.

Olla rohkem ühendatud Euroopa Liidu osas tähendab rohkem võimalusi, aga ka rohkem koostööd ja kohustusi. Paljud riigid teevad kõvasti lärmi, nõudes suuremast koostööst tekkivaid hüvesid, aga ei soovi kohustuste jagamisel osaleda. Öeldakse, et kahekiiruseline Euroopa peab olema kõigile avatud. Mis mõttes? Kui ühineda sellega (euroga näiteks), siis olgu see võimalus muidugi avatud, aga nendele, kes ei ühine, ei saa olla mingit avatust.

Paljude Euroopa asutuste juhtimist võiks võrrelda väeüksuse juhtimisega, milles osaleb alati võrdsetel alustel 27 kindralit, kellest osa on ebakompetentsed ja kelle peamine eesmärk on segada väeüksuse tegevjuhti. See on üks suure Euroopa Liidu nuhtlus. Kahekiiruselise Euroopa puhul on võimalik seda häda vähemalt vähendada.

Lähema kümne aasta jooksul on vaja ümber korraldada Euroopa Liidu enda rahandus – eelarve moodustamine. Praegune süsteem pole jätkusuutlik. Sinna on sisse kodeeritud palju poliitilisi vastuolusid, mis muutuvad üha teravamaks ja millest üle saamine läheb üha raskemaks.

Hiljuti ühines üks Eesti erakond Euroopa parteide petitsiooniga, et Euroopa Liit peab drastiliselt vähendama erinevusi liikmesriikide elatustasemetes. Seda Euroopa Liit muide teebki, kulutades näiteks ühtekuuluvusfondide kaudu Ida-Euroopa toetamiseks 40 miljardit aastas. Samad parteid räägivad vajadusest lahkuda Euroopa Liidust. Kuhu siis saata kaebekiri? Ühtekuuluvusfondide tulevik on igal juhul üsna segane. Mahajääjate elatustase jääb nende enda mureks.

Peale Euroopa Liidu eelarve (see peab valmis olema lähemate aastate jooksul, enne aastat 2021) on Euroopa Liidu lähituleviku number üks küsimus tõelise julgeolekujõu loomine. Soovitatavalt ühe kindrali juhtimise all! Seda ootavad kodanikud kõige rohkem. Siis võib joone alla tõmmata tuntud ütlemisele, et Euroopa on majanduslik hiiglane, välispoliitiline kääbus ja sõjaline tigu.

Praegu oleme tihti olukorras, kus väga paljud olulised inimesed eelistavad vaikida, arvates, «et küll kõik läheb mööda». Me ei tohi heaks kiita mõtteviisi, et «meist niikuinii midagi ei sõltu, küll suured otsustavad». Paradoksaalsel kombel võib meiesuguse tubli Euroopa Liidu liikme sõna olla just nüüd kaalukam kui stabiilsetel aegadel.

Loodan väga, et tuleb kahekiiruseline Euroopa ja mina olen selle kiirema Euroopa kodanik. Loodame, et Rooma jääb meiega ja meie Roomaga.

Seotud lood
25.03.2017 28.03.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto