Sisukord
Arvamus
Postimees
28.03.2017
Eesti Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Tagakülg Horoskoop Eesti lühiuudised Roheliste uueks juhiks valiti Züleyxa Izmailova EKRE jätkab jonni (2) Marie Underit mälestati esimest korda Rahumäel Soomlaste hüljatud majad teevad Martna valla murelikuks (1) Riik ägab rämpskinnisvara all (6) Hobuseid ohustab viirus Majandus Minski tankistid panevad mehed mängima Helmes maksab Minskis suuremat netopalka kui Tallinnas Välismaa Kreml süüdistas protestijaid provokatsioonis Peruu elab kriisiolukorras Välismaa lühid Merkel jäi Saarimaal alistamatuks (1) Arvamus Jaanus Piirsalu: Kremli ootamatud uued vastased (9) Lugeja kiri: Varasta! Valeta! Susserda! Slikerda! Peta! Ahnitse! (3) Hardo Pajula: närtsivad nartsissid (29) Urmas Sõõrumaa: vajame uut kultuuri – kehakultuuri (11) Juhtkiri: sinu laps, valekaebus ja kohtuniku sõltumatus (25) Postimees 1933. aastal: Marie Under 50-aastane Ahto Lobjakas: pop-up populism ehk võltstõe ajastu (26) Kultuur Anneli Saro: «Rohkem teatrit ei tähenda rohkem kunsti.» Kuidas saab pandipakendist teatripilet? Sport Spordi lühiuudised Imeline Maik-Kalev Kotsar tõusis Tuhkatriinu-loos kandvasse rolli Sildaru võistluste hierarhiast on kõigil oma arusaam (1) Kontaveit parandab füüsist ja mõtleb positiivselt Tarbija Eesti toitumisnõustajate 14 soovitust: kuidas saada elu parimasse vormi (2) Tervisekülje lühiuudised Tartu Vallajuhtide aasta algas palgatõusuga Tartu tagurpidimaja katus sai paika (4) Aparaaditehase kaubatänavas pesitseb vembutav tihane Nõukaaegses lasteraamatus naljakate seiklustega kuulsaks saanud Deniska kirjutab ise raamatuid Kuhu me seda Tartu parkimismaja õigupoolest ehitame? Meelelahutus Koomiks Sudoku

Urmas Sõõrumaa: vajame uut kultuuri – kehakultuuri

4 min lugemist
Urmas Sõõrumaa. FOTO: Eero Vabamägi

Et parandada Eesti rahva tervisenäitajaid, tuleb otsustavalt tegutseda ja pihta hakata noortest, sest nemad on meie tulevik, kirjutab Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa.

Eesti inimeste suurim probleem on Eesti meeste tervena elatud aastate vähesus, mis on statistikaameti andmetel keskmiselt 53 aastat. Rootsis ja Norras on see üle 70 aasta. Sellega tuleb midagi ette võtta.

Arenenud riikides on mõistetud, et vaimne ja füüsiline tervis peavad käima käsikäes, need on tihedalt teineteisega seotud. Füüsiline tervis on vaimse võimekuse arendaja ning loob huvi end vaimselt arendada. Ebameeldivad emotsioonid teevad inimese füüsiliselt nõrgaks ja haigustele vastuvõtlikuks.

Me küll tegeleme Eestis liikumisharjumuste arendamisega, kuid väga ühekülgselt. Me ei pea õppima ainult liikuma, vaid peame tegelema kehakultuuriga ning kehalise kasvatusega kompleksselt, õpetades elulisi, elementaarseid oskusi maailmas ja endaga hakkama saamiseks.

Inimese igakülgse arendamisega tuleb algust teha juba koolis. Kehakultuuri juurutamine algab lapsepõlves, mitte 40. eluaastates, kui midagi on juba väga valesti. Noorpensionäridest rahvasportlasi on meil pigem palju. Aga noorsandidest rahvasportlasi?

*Kehakultuuritus on pigem reegel

Kas me oleme kokku arvutanud, kui palju jääb makse laekumata, kuna haiged Eesti mehed töötavad osakoormusega või ei tööta üldse? Me räägime uute töökohtade loomisest, aga peaksime rääkima, kui palju kulub haigustele haigekassa raha, mida ei peaks kuluma, kui tegeleksime rohkem inimeste kehalise kasvatamisega.

Mõningatest asjadest siiski räägime, nt ülekaalulisusest. Meedia reklaamib massiliselt kaalulangetamist spordi abil. Kuid oluline on mõista: sport ei aita kaalu langetada. Kaalu saab ja tulebki normi ajada söögilauas, tervist samuti. Ka söömisharjumused on kehakultuuri osa.

Hea tervise alus on harjumus liikuda ja sporti teha endale sobival viisil. Selleks ei ole vaja võimeid ületavaid pingutusi. Sport ei ole moeasi, see on hügieen. Midagi elementaarset nagu hambapesu. Ilma selleta inimene ei saa, ta ei rasvu mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt.

Iiri psühhoterapeut Stella O’Malley on kirjutanud ka eesti keelde tõlgitud raamatus «Vati sees hoitud lapsed»: «Maailmas, kus ohutus, progress ja areng on kinnisideeks, müüvad turundusmaestrod laste ülekasvatamise kultuuri kui edu võtit, kuid samal ajal ei paranda see ei lapse ega nende vanemate elu, vaid ainult suurendab stressi.»

Lühem tööpäev teeb lapsed rõõmsamaks ja teotahtelisemaks – kui laps jõuab koju, võiks tal olla kõik koolitööd tehtud ning rohkem aega pere ja hobide jaoks. Samal ajal on Eestis palju peresid, kus lapsed ei saagi trenni minna. Ei oleks selleks võimalusi. Me peame need looma.

*Miks on riigigümnaasiumid ilma võimlata?

Ekraanisõltuvus, õppimis- ja käitumisraskused, depressioon, küberkiusamine, toitumishäired ja ülekaalulisus on viimase põlvkonna tavalised valukohad. Suur hulk spetsialiste proovib probleemidele lahendust leida, veel suurem hulk proovib leida põhjusi. Mitmes riigis on loodud riiklikud spordi arengukavad, mis põhinevad põhjalikel uurimustel ja seavad paika edasised arengusuunad. Maailm on probleemiga kursis, kuid ravimit veel leiutatud ei ole.

Eestis oleme unustanud kehakultuuri ja kehalise kasvatuse, kui sõnastame spordiks vaid liikumise. Kehakultuur ja kehaline kasvatus – need sõnad ei tähenda ainult võimlemistunnis normi läbimist. Kehakultuur ja -kasvatus on tervik, mis moodustub liikumis-, toitumis- ja mõtlemisharjumustest.

Meie kultuuriruum areneb sinnapoole, kuhu on varem jõudnud britid, ameeriklased ja nii mõnedki teised: see on kultuur, kus lapsed viiakse kooli autoga, pärast tunde viiakse lapsed trenni autoga ning õues kõndimiseks, rattaga sõitmiseks või mängimiseks-jooksmiseks pole ühelgi lapsel alates lasteaiaeast päevas tundigi aega.

Seda nimetatakse ülekasvatamiseks: lapse eest tehakse ja otsustakse kõik ära, teda veetakse ühest trennist või ringist teise, ilma et ta ise mõtleks, improviseeriks, leiaks lahendusi. Ning olgem ausad, meil on ka palju «sporti», mis on sama palju sport, kui suhkruvõõbaga hommikuhelbed on «tervislikud».

Üle Eesti rajatakse uusi riigigümnaasiume, kuid ilma võimlata. Põhjenduseks asjaolu, et gümnaasiumite rajamiseks saadud toetusraha seab piirangud ruutmeetritele. Kokku hoida on otsustatud spordisaali arvelt.

Õnneks on nii kohalike omavalitsuste kui ka entusiastlike ja aktiivsete inimeste abil Eestis rajatud olulisi spordihooneid – häda on vaid selles, et kooli ajal seisavad need tühjalt ning on sageli vales kohas: kui küla on välja surnud, ei tee seal ka keegi sporti. Rajatised peavad olema seal, kus lapsed saavad sportida kodu ja kooli lähedal, ilma et peaks sinna viidama autoga pärast pikka koolipäeva, ja ilma, et peaks selle eest maksma üüratut kuutasu.

Koolide sportimisvõimalused on vaja tänapäevastada, kuid ära tuleb kasutada ka need võimalused, mis on juba olemas ja on lähedal. Tihti on koolide vahetus läheduses tegelikult olemas saalid või spordirajatised, mis seisavad hommikupoolikuti, kui lastel on kooliaeg, suures osas tühjalt. Head rajatised, mida peaks rohkem kasutama, on näiteks Tallinnas Lasnamäel jäähall, tennisehall, kergejõustiku hall. Koolidest ei käida nendesse piisavalt.

Kirjanik Valdur Mikita, kes ei ole suur spordi eest kõneleja, ütleb, et liikumine looduses on teadvuse kiirendi. Lapse peab esimese asjana õpetama iseendaga toime tulema. Neile tuleb õpetada – ja mitte ainult õpetada, vaid ka eeskujuks olla –, et liikumine, eriti värskes õhus liikumine, mõjub nii rahustavalt kui ka mõttetegevust ergutavalt.

Süsteemsem tegevus peab algama koolist. Meil on vaja luua lastele võimalus tegeleda kehakultuuriga koolipäeva sees. Aktiivselt. Nii, nagu see neile meeldib. Huvitavalt. Koolilaste päev kestab koos kunsti-, muusika- jm ringidega kuni kümme tundi ning pärast seda viiakse lapsed veel trenni. Seda on liiga palju.

*Sport koolis – keskkonnasäästlik ning kaks korda odavam

Eesti Olümpiakomitee plaanib koos kohalike omavalitsustega ettevõtmist, kus koolis või kooli vahetus läheduses olevates rajatistes saavad kokku laps ja atesteeritud treener. Koolipäeva sees. Projekti eesmärk ei ole sundida lapsi tegema asju, mida nad ei saa või ei oska oma ealiste vm iseärasuste tõttu. Kes tahab õppida prantsuse keelt, peab minema kooli, kus seda õpetatakse. Ta peab saama seda teha. Kuid kes tahaks õppida trekisõitu, peaks minema kooli näiteks Piritale.

Sport peab olema kõigile, sõltumata vanemate sissetulekust, kättesaadav – mitte ainult neile, kes saavad vedada oma lapsi pärast kooli veel trenni ja kes saavad pere-eelarvest seda endale lubada. Meil on vaja oluliselt optimeerida laste tühja minevat aega sõitmisele ja ootamisele. Laps peaks saama piisava sportliku koormuse tundide ajal ja koolimajas.

Meie praeguse süsteemi järgi toimub paar korda nädalas kehalise kasvatuse tund, mida teeb küll õppinud inimene, kes valdab ise hästi mõnda ala. Kehalise kasvatuse õpetaja peab õpetama kõike: suusatamist, ujumist, tõkkejooksu ja kaugushüpet, samal ajal kui paljud sportlased ja treenerid istuvad jõude. Ressursid on valesti jaotatud ka treenerite ja õpetajate vahel.

Arvutuste järgi on kooli ajast trenni teha umbes kaks korda odavam just sel ajal tühjalt seisvate rajatiste, jõude istuvate treenerite ja ebaefektiivse logistika tõttu. Kahjuks läbivad lapsevanemad oma järeltulijaid töölt kooli ja trennidesse sõites päevas kümneid kilomeetreid. Sellest loobumine oleks palju keskkonnasäästlikum. Kõik mõttetult kulunud bensiiniliitrid jäävad põletamata ja raha saab kulutada paremini – treenides koolimajas ja n-ö tundide ajal või kohe pärast neid. Lastele jääb võimalus pärast kooli muid tegevusi teha, puhata ja mängida ning lõõgastuda ja hängida.

Seotud lood
27.03.2017 29.03.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto