Sisukord
Tartu Postimees
Postimees
28.03.2017
Eesti Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Tagakülg Horoskoop Eesti lühiuudised Roheliste uueks juhiks valiti Züleyxa Izmailova EKRE jätkab jonni (2) Marie Underit mälestati esimest korda Rahumäel Soomlaste hüljatud majad teevad Martna valla murelikuks (1) Riik ägab rämpskinnisvara all (6) Hobuseid ohustab viirus Majandus Minski tankistid panevad mehed mängima Helmes maksab Minskis suuremat netopalka kui Tallinnas Välismaa Kreml süüdistas protestijaid provokatsioonis Peruu elab kriisiolukorras Välismaa lühid Merkel jäi Saarimaal alistamatuks (1) Arvamus Jaanus Piirsalu: Kremli ootamatud uued vastased (9) Lugeja kiri: Varasta! Valeta! Susserda! Slikerda! Peta! Ahnitse! (3) Hardo Pajula: närtsivad nartsissid (29) Urmas Sõõrumaa: vajame uut kultuuri – kehakultuuri (11) Juhtkiri: sinu laps, valekaebus ja kohtuniku sõltumatus (25) Postimees 1933. aastal: Marie Under 50-aastane Ahto Lobjakas: pop-up populism ehk võltstõe ajastu (26) Kultuur Anneli Saro: «Rohkem teatrit ei tähenda rohkem kunsti.» Kuidas saab pandipakendist teatripilet? Sport Spordi lühiuudised Imeline Maik-Kalev Kotsar tõusis Tuhkatriinu-loos kandvasse rolli Sildaru võistluste hierarhiast on kõigil oma arusaam (1) Kontaveit parandab füüsist ja mõtleb positiivselt Tarbija Eesti toitumisnõustajate 14 soovitust: kuidas saada elu parimasse vormi (2) Tervisekülje lühiuudised Tartu Vallajuhtide aasta algas palgatõusuga Tartu tagurpidimaja katus sai paika (4) Aparaaditehase kaubatänavas pesitseb vembutav tihane Nõukaaegses lasteraamatus naljakate seiklustega kuulsaks saanud Deniska kirjutab ise raamatuid Kuhu me seda Tartu parkimismaja õigupoolest ehitame? Meelelahutus Koomiks Sudoku

Nõukaaegses lasteraamatus naljakate seiklustega kuulsaks saanud Deniska kirjutab ise raamatuid

5 min lugemist
Moskva kirjanik Deniss Dragunski (66) on muu hulgas gazeta.ru kolumnist, kes ühes selle aasta märtsi alguse postituses võttis vaatluse alla omandijärgsuse kui tõejärgse ühiskonna ühe ilmingu. «Omandijärgsus on kasulik neile, kes varjavad oma tulusid,» selgitab ta intervjuus. FOTO: Natalja Pjetra

Aastal 1977 ehk 40 aastat tagasi ilmus eesti keeles Viktor Dragunski lasteraamat «Deniska jutud», mille koolipoisist peategelane satub tihtipeale naljakatesse sekeldustesse. Praeguseks on Deniskast saanud kirjanik Deniss Dragunski. Et ta on kutsutud mai teiseks nädalaks Tartu kirjandusfestivalile Prima Vista, oli paslik esitada talle küsimusi nii tema enda loomingu kui ka Deniska seikluste kohta.

Vene Vikipeedias on märgitud teie kohta, et olete vene filoloog, politoloog, kirjanik, ajakirjanik ja dramaturg. Kelleks te ennast ise peate? Millised rollid ühiskonnas on teile endale kõige tähtsamad?

Vikipeedias on loetletud tihti kõiki elukutseid, mida keegi on kas või väheke pidanud. Entsüklopeedia vaatevinklist on see muidugi õige, kuid mul on praegu seda kõike enda kohta imelik lugeda. Ma ei ole juba ammu filoloog, dramaturg ja politoloog. Ma olen aastast 2009 – siis ilmus mu esimene raamat – ennekõike kirjanik ja veidike veel ka ajakirjanik.

Internetiväljaande gazeta.ru ühes märtsi alguse kolumnis kirjutasite sellest, et tõejärgse ajakirjanduse ja üleüldise tõejärgsuse kõrval on olemas ka omandijärgsus. Mida see õigupoolest tähendab?

Tõejärgsus on mitte täiesti ausa­­meelsete massiteabevahendite toode, väikeste võltsingute ja valede, fabritseeritud sensatsioonide ja kinnimakstud lugejakirjade kombinatsioon. See loob mingisuguse uue reaalsuse, mille kohta ei saa enam öeldagi, kas see oli või ei olnud – peaasi, et sellest kirjutatakse ajalehtedes ja internetis.

Omandijärgsus on selline olukord, milles tõeline omanik peitub offshore-firmade kettidesse, kui juttu tuleb ärist, ja mingitesse fondidesse või lihtsalt «sõprade» selja taha, kui jutt käib kallihinnalise kinnisvara valdamisest.

Omandijärgsus on kasulik neile, kes varjavad oma tulusid. Aga tavalisele inimesele võib see keerata ette oma halva külje: omandiõigus on mõnikord ümbritsetud nii paljudest piirangutest ja tingimustest, et omanik osutub tegelikult kõigest ajutiseks kasutajaks.

Mulle pakuvad huvi uued tendentsid ühiskonnas või uus pilk vanadele tõekspidamistele.

Aastal 2011 ilmus raamat «Öövik» («Ночник»), milles te olete kirja pannud kõik oma unenäod, mida te nägite 1. jaanuarist 31. detsembrini 2010. Olete selles ilmselt väga avameelne. Kuidas võtsid raamatu vastu teie lähedased ja tuttavad, kes ilmusid osatäitjatena nendesse unenägudesse?

Ma tõesti pelgasin, et keegi solvub või ei jää rahule. Kuid kõik läks imetlusväärselt libedasti, ei olnud mingeid pretensioone ega etteheiteid. Ilmselt mu «osatäitjad» otsustasid, et ma ei saa siin süüdi olla: kui juba ilmusid unenäosse, pole midagi parata.

Minu jutustustes tunnevad mu sõbrad ja tuttavad end sageli ära ning nii mõnigi kord on kergelt solvunud. Ma siis ütlen neile: «Siin on ju teine nimi, vanus, välimus, elukutse – kõik on teistmoodi! Kes võib sind ära tunda peale sinu enda? Aga võibolla sa eksid ja see pole üldsegi sina?» 

Kes kuuluvad teie kõige lähedasemate lähedaste ja kõige tuttavamate tuttavate ringi?

Minu kõige lähedasemad on mu naine ja tütar. Ei ole teisi inimesi, kes mõistaksid mind paremini kui need kaks naist. Kuid muidugi on mul sõpru, kellega ma olen tuttav juba kümneid aastaid, nad on teadlased, poliitikud, ajakirjanikud, toimetajad.

Kirjandusringkondades ma ei ole veel omandanud ammuseid häid sõpru, küllap selle pärast, et ma olen veel «noor kirjanik» – minu esimene raamat ilmus kõigest kaheksa aastat tagasi. Kuid minu uute kolleegide hulgas on suurepäraseid inimesi ja me oleme tasapisi sõbrunenud.

Millised on teie kirjanduslikust loomingust need kolm raamatut, mida te soovitaksite tõlkida eestikeelsetele lugejatele kõigepealt? Miks just need raamatud?

Soovitaksite? Ei, tarvis on teist sõna! Ma tahan ja unistan, et eesti keelde tõlgitakse mu kõige mahukam jutustuste kogumik «Vaade metroosillalt», kus on tervelt 411 lühinovelli, romaan «Põhimõtte asi», kus räägitakse Austria-Ungarist 1914. aastal. Lugu on kirja pandud 15-aastase aristokraadineiu silma läbi. Aga tõlkida võiks ka kirjandusesseede kogumiku «Ära võtta ja piiluda». Need kolm raamatut näitavad mind kolmest küljest: novellisti, romaanikirjaniku ja esseistina.

Deniss Dragunski tahab ja unistab, et tema loomingust jõuaksid eesti lugejate ette eelkõige need kolm raamatut. FOTO: TPM

Kui sageli tuleb teil lugejatega kohtumistel vastata niisugustele küsimustele, mis on seotud teie isa Viktor Dragunski raamatuga «Deniska jutud»?

FOTO: TPM

Mitte harva! Ma kirjutan jutte täiskasvanutele, kuid juhtub, et nendega kohtumistele võtavad lapsevanemad kaasa oma lapsi «elus Deniskat vaatama». Siis tuleb tegutseda kahel rindel, ühtaegu vestelda täiskasvanud ja päris väikeste lugejatega. Peale selle on ka kohtumisi lastega ja siis on ainult küsimused Deniska seikluste kohta.

Deniska-küsimustest ei ole pääsu ka siinses intervjuus. Kui palju on selle 40 aastat tagasi eesti lugejate ette jõudnud raamatu peategelase enamasti naljakate juhtumuste kirjapanekust võetud teie enda elust ja kui palju on need kirjanduslik fiktsioon?

Peaaegu kõik 60 «Deniska juttu» on puhas kirjanduslik väljamõeldis. Kuid see-eest on kõik tegelaskujud reaalsed.

Mis teemadel kavatsete rääkida kohtumistel kirjandussõpradega Tartu rahvusvahelisel kirjandusfestivalil Prima Vista?

Räägin kirjandusajaloost kui poliitilisest projektist, Tšehhovist kui sotsiaalsest mõtlejast, kõnelen isiklikust loomingust. Ja loomulikult kasutan juhust, et tuua isikliku lugupidamise märgiks andam eesti kirjandusele.

Teet Kallase jutustus «Kokkutulek», Enn Vetemaa lühiromaanid, eelkõige tema «Monument», ja Arvo Valtoni jutustused, eriti «Mustamäe armastus» … 1970. aastate alguses, just minu täiskasvanuks kujunemise ajal rabas mind sellise kirjasõna ja mõtete uudsus ja ma olen neile suurepärastele kirjanikele tänulik.

Deniss Dragunski
KOLMAS OKTOOBER

Kolmanda oktoobri hommikul sai Tatjana Sergejevna tundmatult numbrilt SMSi: «Meie hõbejuubel! Suudlen ja armastan ikka.» Mingi jama. Seda enam, et ilma nimeta. Polnud selge, kelle poole üldse pöörduti. Aga ikkagi meeldiv. Kuigi mis hõbejuubel saab siin olla? Tatjana Sergejevna oli nelikümmend kolm, mehele oli ta läinud esimest korda kahekümneselt, täielik pimedus, armastus lõi üle pea – paljas kohv ilma söömata, õhk suitsust sinine, luuletused südaööni – ja kõik. Poolteist aastat hiljem lahutas, nagu oleks põlevast küünist viimasel hetkel välja hüpanud. Teist korda läks mehele kolmekümne kaheselt … nii et see on mingi jama, see tuleb peast visata!

Kindluse mõttes vangutas ta pead ja lahkus magamistoast. Mees oli vannitoas rõõmsalt duši all, puristas valjusti ja ajas laulujoru, ning naisele tundus see korraga labane, pööbellik, lausa matslik. Tatjana Sergejevna läks kööki ja vaatas kalendrit.

Kolmas oktoober. Issand!

Kolmandal oktoobril, esimesel kursusel, oli tal olnud esimene kord – ühe poisiga, neil oli olnud armastus kaheksandast klassist saadik, aga kuidagi ei tulnud välja. Mitte et ta oleks kartnud, või et poiss oleks kartnud – ei. Lihtsalt ei tulnud välja, ja kõik. Aga kolmandal oktoobril tuli välja. Öösel, mingis lehtlas, mahajäetud pioneerilaagris. Siis käisid tudengid veel kartulit võtmas, nende esimene kursus viidi ka, ja see poiss oli ka seal. Sest poiss oli astunud tema pärast samasse instituuti, et olla alati koos temaga – nii ta oli Tatjana Sergejevnale öelnud, et teda nõusse saada. Valetas muidugi. Poiss oli instituuti astunud sellepärast, et tema isa oli prorektor. Poiss oli veel küsinud, et «millal sul, noh, see on?», tema oli öelnud, et «eile lõppes», ja poisil oli olnud hea meel. Kavalpea.

Sellepärast poiss talle enam ei meeldinudki, kuigi neil oli see kestnud veel päris kaua, kuni kolmanda kursuseni, kui Tatjana Sergejevna läks järsku mehele sellele tunnustamata geeniusele, kes nüüdseks on ennast vist juba surnuks joonud.

Ta vaatas aknast välja. Kojamees pühkis kokku kollaseid lehti. Mingi tüüp istus pingil ja sõi õuna.

Talle tuli meelde, et kodus ei ole kohvikoort. Tõmbas sviitri palja ihu peale, hüppas teksadesse, heitis jope õlgadele ja läks välja – pood oli samas majas.

Läks seina äärde, pani iPhone’i müürinukile, nagu oleks see telefoniautomaat, ning valis sõnumi numbri.

«Küll on hea, et sa helistasid!» kostis hääl kuidagi topelt, telefonist ja justkui siitsamast. Ta pöördus ringi. See pingi peal tüüp – see oligi tema. Tatjana Sergejevna lehvitas mehele ja hakkas tema poole minema.

«Ära tule mulle lähemale,» ütles mees telefoni. «Muidu ma kargan sulle kallale ja otse siinsamas, muru peal …»

Naisel hakkas kõhus, rinnus ja jalgades pehme ja soe.

«Küll sa oled ikka …» ütles ta.

«Ma armastan sind,» ütles mees. «Tahad, ma lahutan ära? Ütle ainult «jaa»!»

«Oled sina ikka kavalpea,» ütles Tatjana Sergejevna, ning kõik tõmbus jälle kalgiks ja külmaks.

Kui Tatjana Sergejevna, koorepakk näpus, liftiga üles sõitis, tuli talle meelde, et kurjavaimu lugu, aga oma praeguse mehega oli ta esimest korda ühte heitnud samuti kolmandal oktoobril. Hotelli Hyatt numbritoas Berliinis. Konverentsil, mille teema oli äri sotsiaalne vastutus.

Mees istus köögis ja sudis sõrmega iPadi.

«Täna on kolmas oktoober,» ütles naine. «Lase, ma annan sulle musi.»

«Sul on see päev meeles?» küsis mees liigutatult. Ta istus taburetil, naine embas mehe pead, mees surus näo vastu naise kõhtu.

«No kuidas muidu,» ütles naine.

«Küll oli õudne päev!» ütles mees.

«Miks õudne?» imestas naine.

Mees hakkas rääkima oponentidest ja retsensentidest. Ta pidas silmas oma doktoritöö kaitsmist.

Naine suudles teda lagipähe ja vaatas aknast välja.

Pingil ei olnud enam kedagi.

Tõlkinud Toomas Kall

Seotud lood
27.03.2017 29.03.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto