Trennis sensei Põllu ehk härra Karatega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Alar Põllu on karatega tegelenud 37 aastat. Tema pühendumist ja oskusi hinnates andis Jaapani karate assotsiatsioon talle õpetajalitsentsi – sellise au osaliseks on väljaspool Jaapanit saanud vaid 90 inimest.

«Kui 1980ndatel karatega alustasin, uurisin ingliskeelsete raamatute kehva kvaliteediga koopiaid. Nüüd õpetavad mind moodsa karate looja Masatoshi Nakayama õpilased – samad mehed, kes need raamatud kirjutasid! Mulle on see unistuse täitumine,» ütleb Põllu.

Ent olgem ausad – kuidas saab käte-jalgadega vehkimine olla kellelegi huvitav? Ja juba peaaegu 40 aastat?! Hallijuukseline sensei Põllu vaatab mulle hetkeks kurbmõtlikult otsa ja asub siis LHV-pensionisamba-müügimeheliku entusiasmiga karate peensusi selgitama.

Põllu sõnul võib karatetrenni jagada laias laastus kolmeks. Esiteks põhiliste löökide-blokkide harjutamine ehk kihon, teiseks katad ehk ammuste meistrite võitlustaktikate, tehnikate ja kombinatsioonide baasilt tekkinud üksikharjutuste seeriaid, ja kolmandaks kumite ehk kahe eelmise proovimine trennikaaslase peal.

Neljapäeva õhtul kella 19 paiku Jakob Westholmi gümnaasiumi võimlasse kogunenud huvilised teevad pärast põhitõdede meenutamist kõige lihtsamat katat – 21 liigutusest koosnevat Heian shodan’it. Algajale meenutab see rahvatantsu moodi koreograafiat, kogenenum silm haarab aga löögi rusikaga otse ette, pöörde pealt alla suunatud bloki, haardest vabanemise, otselöögi ja blokid üles.

Sensei Alar Põllu blokkimist õpetamas. Punane lätakas rinnas on tegelikult Jaapani karate assotsiatsiooni ametlik logo.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Ja sellega jõuamegi esimese põhjuseni, miks karate on Põllu jaoks endiselt huvitav: «Neid üles suunatud blokke võib võtta ka löögina vastu vastase lõugu. Ja kui tal peast kinni võtta, siis võib sama soojaga kaela kahekorra väänata. Jaapani 70–80-aastased taadid panevad sellist asja lõdvalt,» hõiskab Põllu, nägu naerul.

Westholmi võimlas kaheksakümneseid pole – treenijad on ühe erandiga maksimaalselt keskealised. Seljas valged ürbid ja vöökohta ümbritsemas miski, mis kaitseväelasele tähistaks auastet, võitlevad nad nähtamatu vastasega, treenides lihasmälu.

Sure või surnuks

Trennikaaslaste liigutusi jälgides hakkan mõistma, et kata peab olema konkreetselt lõpetatud, ent samas tantsisklevalt vaba, aeglaselt nobe ja justkui lõtv, aga tegelikult hoopis plastiline. «Katad on ligi 400 aastat vanad ja nendes liigutustes ning olekus on mingi kooskõla ja harmoonia. Kui vaatan oma õpetajaid tegutsemas, siis on see nii ilus, et sure või surnuks,» õhkab Põllu sellise ilmega, et tal on ilmselgelt tõsi taga.

Ja nii me seal võimlas blokime ja lööme ja pöörame. Paljaste jalgade all krudisemas iga bakterofoobi õudusunenäona kõik see, mida ühe kooli võimla põrandalt leida võib ja üldse ei tahaks. Õnneks pole ruumis peegleid, sest vastasel juhul võiksin oma silmaga veenduda, et Põllu mainitud harmoonia ja kooskõla asemel olen ses asjas sama pädev kui õllekõhuga eesti mees, kes on kummaliste asjaolude kokkusattumisel jõudnud teismeliste tütarlaste lindikava rühmas suurele võimlemispeole «Hingelind». Ainsana annab lootust midagigi selgeks saada asjaolu, et uusi katasid pole viimased 150 aastat juurde tehtud, sest olemasolevates on kõik, mis võitluseks vaja, juba olemas.

Paraku on minu lootus pihustumisele määratud: Põllu teatab, et katasid on kokku 26 ja keskmiselt on ühes liigutuste seerias mitte 21, vaid hoopis 35–40 tehnikat, mis teeb üle 900 kombinatsiooni. Pole siis ime, et jaapanlaste sõnul kulub ühe kata õppimiseks kolm aastat! Ja Põllu teatab, et isegi kui ta elu lõpuni karatega tegeleks, jääks osa sellest kunstist talle ikkagi kätesaamatuks.

Fataalne ebamugavus

Õnneks pole mul aega selle üle kaua järele mõelda, sest juba on kätte jõudnud aeg kumiteks ehk kata liigutuste proovimiseks oma trennikaaslase peal. Minu sparringupartneriks satub Teet Raik, kes teenib leiba muusika- ja teatriakadeemia džässmuusika lektorina ja inglihäälset Helin-Mari Arderit kitarril saates.

Trennis on asi ilulemisest aga kaugel: õpitakse siin ju ikkagi vastasele ebamugavuste – mõnikord isegi fataalsete ebamugavuste – tekitamist. Vähemasti selline mulje kipub jääma pealiskaudsele vaatlejale. Ent Raiki võlub ala juures hoopis võitlus iseenda ja oma egoga ning kehaline ja vaimne eneseteostus.

Selle teadmise ja sun dome printsiibiga (loe: löögi lõpetamine 3 cm enne kontakti) varustatult asun Raikile pieteeditundeliselt maksa- ja lõuahaake jagama. Seda tehes koperdan aga pidevalt omaenda jäsemete otsa ning seda sama graatsiliselt kui esimesi samme astuv metskitsebeebi, kelle jalad tahaksid kerega võrreldes hoopis teises suunas minna. Teisisõnu olen iseendale elav põhjendus, miks õpitakse üht katat kolm aastat ja kui oluline on liigutuste treenimine automatismini.

Kuna Raik peab lööke ja blokke mulle pidevalt meeldetuletuseks ette näitama, märkan ka teist erinevust oskaja ja oskmatu vahel: tema vormirõivas – gi – toob iga liigutuse peale kuuldavale agressiiv-konkreetse «sahhi».

Violetse vööga Teet Raik õpetamishoos.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Olles poolteist tundi püstijalu mediteerides katat ja kumited mekkinud, jõuab trenn lõpuni. Erinevalt kikkpoksist või jalgrattaga sõitmisest olukorras, kus olen juba enne kodust väljumist tööle hiljaks jäänud, pole minu otsaesisel ühtegi higipiiska ja see paneb mind kahtlema selle meetodi treeningutõhususes.

Aga erinevalt siinkirjutajast, kes uimas kogu trenni läbi lödi makaroni kombel, tegi sensei Põllu harjutused läbi täie jõuga. Minu küsimusele vastates rehmab ta esmalt valge froteerätikuga oma otsaesise kuivaks ja teatab empaatiliselt: «Kui vaatan praegu trennis käivaid poisse ja mõtlen ajale, mil nad minu trenni tulid, siis kõik nad on aja jooksul muutunud – üks ülekaalulisena trenni tulnud noormees on tänaseks kaotanud 13 kilogrammi. Me oleme natuke nagu programmeeritavad masinad, aga kui me ei programmeeri end ise, siis teeb seda keegi teine. Näiteks mõni reklaam, mis soovitab süüa kartulikrõpse.»

Karate – milleks?

Põllu sõnul püüab ta oma hoolealuste puhul mõista, kas asi on lihtsalt mõnude jahtimises ja inimese ainuke rõõm on õhtusöök. «Nagu ütles Mati Alaver: «Ega trennis ei võeta alla. Alla võetakse söögilauas!» Seega pead sa end ikka kontrollima, et sa lihtsalt ei söö nii palju ja oled oma emotsioonidest üle.»

Aga mis mõtet on õppida tuhandeaastase traditsiooniga võitluskunsti, kui võiks tegeleda spinningu, MyFit Absi, TRXi, kõht-selg-tuhara või bodipumpsimisega? «Mõtet pole, aga võimalus on,» teatab Hiiumaalt pärit Põllu juudi kavalusega ja viib jutu hoopis enesekindluse arendamisele.

«Karate on tulnud läbi sajandite kaugelt Hiinast ja Indiast, jõudnud keskajal Okinawa saarele, arenenud seal käsivõitluseks ja maandunud siis Jaapanisse, et alles pärast Teist maailmasõda levida Euroopasse ja USAsse. Kõik sõjakunstid tulevad ikkagi ülikute õukondadest, sõdurite klassist. Kontaktspordialad tulevad seevastu laadaplatsidelt, sisaldades pigem sõu elemente,» ütleb Põllu.

Küsimusele, mis asi on sõjakunst, vastab ta: «Karate mõte on vastase võitlusvõimetuks tegemine ilma relvadeta, näiteks olukorras, kus sõdur on lahingu käigus kaotanud oma hobuse ja mõõga ning on surmväsinud. Tal on võitluseks ainult käed, aga kuna ta lüüa enam füüsiliselt ei jaksa, siis saab ta võtta vastase käest kinni ja selle kukkudes puruks väänata. Sensei Kawasoe, keda olen ka oma silmaga tegutsemas näinud, on löönud teisele jalaga vastu rinda nii, et vastasel tekkis selja taha verevalum. Ees polnud midagi näha ja roidedki olid terved! Karates on mingi osa müstikat, mida sa lõpuni välja ei raaligi.»

Aga mida siis sensei Põllu trennist arvata? Pehkinud väärtustega läänemaailmas tunduvad tuhandeaastase karate põhimõtted – vastase austamine, võitlus õigluse nimel, alandliku vaimu taotlus, mis väljendub iseäranis suhtumises õpetajasse – veidi rudimentaarsed. Aga kui ma elukogenud inimeste puhul midagi kadestan, siis on see oskus olla, olla ühtaegu tagasihoidlik-aupaklik-viisakas, nagu Arvo Pärt või David Vseviov. Ja mul on tunne, et karate vaimne pool ennekõike midagi sellist arendabki. Muidugi ainult siis, kui on tahtmist sellesse süveneda.

Jalalöök ette ehk mae geri. Nagu taustal näha, tuleb jalg tuua võimalikult enda lähedalt üles ja seejärel lüüa otse ette. Tugijala kand ei tohi liikuda löögijala suunas ja ka pea ei tohi rinnale vajuda.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Tagasi üles