Sisukord
AK
Postimees
01.04.2017
Eesti Palju õnne Dilbert Male Horoskoop Mälumäng Sevastopoli võitleja (2) EKRE saadik küsis kuluhüvitise eest nõu erakonna aseesimehelt 1.04 Postimehe sisukord 1 Jääkaru või porikaru? Tallinnas tahab õppekeele erandit kolm kooli Kindral Einseln saadeti viimsele teekonnale Tsahkna ei taha PPA lennukulusid kaitse-eelarvest katta Eesti lühiuudised 1.04 Postimehe sisukord 2 Pagulaste purunenud muinasjutt (13) Tagakülg Välismaa Indoneesia tüdrukud peavad läbi tegema sandistava siirderiituse Saksa populiste lõhestavad sisekriis ja sulav toetus (4) Välismaa lühiuudised 01.04. Libauudiseid laiast ilmast Proua Brexit Arvamus EKI keelekool: kiri võib ka luisata (1) Ene Pajula veste: mammi ei näe punasel värvil mingit süüd (3) Edasi 1975. aastal: nädal lõppes, teine algas Kalev Vilgats: Valter Ojakääru pärand Pärnusse? Aimar Altosaar: vananemisrõõm – taevatrepil seisma ei jääda (1) Mihkel Mutt: tõde on järel veel küllalt (12) Juhtkiri: ahneimad ahnemate hulgast (5) Eesti korvpalli valge laev Sevastopoli võitleja (2) Proua Brexit Lennukas roheline (1) Kultuur Filmiarvustus: helesinised amatsoonid ja kiilakas kurjam Kontserdipromootor Eva Palm: See on ikka päris hull bisnis! Tume ja värske Aja auk. Trummar saab kurjaks Sport Võit tõstis Levadia liidriks Eesti korvpalli valge laev Kellele on vaja paarismängu? Mart Seim on EMi eel uudses olukorras Rennisõidu treener: tipptaseme saavutamine on Kelly puhul tundide küsimus AK Mihkel Mutt: tõde on järel veel küllalt (12) Vladimir Sazonov: Saddam Hussein oli Islamiriigi ämmaemand (11) Peeter Langovitsi tagasivaade: punk, Parrik ja kodutud koerad Mis elu see on?! Aimar Altosaar: vananemisrõõm – taevatrepil seisma ei jääda (1) Merilin Piipuu: Muuseum võib muuta sinu elu (1) Enn Vetemaa seni ilmumata intervjuus: kõik ajad on koledad ainult eemalt vaadates Martin Zobel: globaalmuutustest ja elurikkusest. Maa loodus hakkab väsima Vikerkaar loeb. Moralistlikud mõtted Tume ja värske Kontserdipromootor Eva Palm: See on ikka päris hull bisnis! Arter Kuhu minna Horoskoop Filmiarvustus: helesinised amatsoonid ja kiilakas kurjam Männiste Perebänd läheb esimesele suvetuurile Sõiduproov. BMW 5. seeria: Igaüks unistab «viiesest» (2) Kuidas kodustada pilve? Naljakad prillid on moes Steuermann Kristjan Järvi päästab klassikalist muusikat karidest Justin Petrone: täiskasvanute murdeiga Hingesugulane rebasega (2) Pärnu restoranid ärkavad talveunest Meelelahutus Koomiks Sudoku

Merilin Piipuu: Muuseum võib muuta sinu elu

4 min lugemist
Kunstnik Jaanus Samma paneb okupatsioonide muuseumis üles näitust «N.S.F.W. Esimehe Lugu». FOTO: Liis Treimann

Muuseumidest rääkides ei peaks keskenduma võimsatele hoonetele või ekspositsioonidele, vaid pöörama tähelepanu mäluasutuste võimele muuta inimeste elu. Peaksime lennartmerilikult küsima, kuidas saavad muuseumid Eestit vaimult suuremaks muuta. Kuidas ärgitada iseseisvat ja kriitilist mõtlemist? Kuidas seista demokraatliku ühiskonna väärtuste eest? Mulluse muuseumiauhinna «Muuseum kui diskussiooni käivitaja» nominendi okupatsioonide muuseumi kogemusest räägib tegevjuht Merilin Piipuu.

Ameerika, Aasia, aga ka Euroopa muuseumid on järjest sagedamini ühiskonna moraalse majaka rollis, olles oluliste muutuste vedajad. Liikumine Black Lives Matter (Mustanahaliste Elud Loevad) on üks mõjukamaid kampaaniaid USAs, mida muuseumid on kunagi juhtinud. Ka Eesti muuseumide roll hakkab muutuma.

Rahvusvaheline muuseumiühing näeb muuseumis inimeste elu muutjat ja rõhub vajadusele suurendada muuseumi sotsiaalset mõju. Ühingu visiooni järgi on iga muuseum, olenemata rahastusest või teemast, võimeline ühiskonda paremaks muutma.

Suutlikkust pakkuda riigile ja selle inimestele olulist väärtust on edukalt tõestanud ka Eesti muuseumid. Meie õnneks on meil muuseume inimese kohta rohkem kui üheski teises Euroopa riigis.

Muuseumi roll muutub

Vaba riigi kodanik ei taha, et ajaloolased või poliitikud ütleksid, kuidas asjad on või olema peaksid. Ta tahab kaasa rääkida, kõneleda oma lugu, seista oma õiguste ja vabaduste eest. See tähendab, et muuseumi roll ei ole enam pelgalt absoluutse ajaloolise tõe edastamine, vaid eri gruppidele diskussioonipinna pakkumine.

Just diskussioon aitab meil paremini mõista inimeste kogemuse erinevust, olgu need kogemused meeldivad või ebameeldivad. Diskussioon viitab siinkohal peale kogemuste vahetamise ka mineviku sidumisele olevikuga. Inimesed tahavad, et ajalugu aitaks neil mõista probleeme, millest kirjutavad tänased ajalehed. Aitaks mõista igapäevaelu.

Arutelu tekitamine ei tähenda kindlasti ajaloosündmuste ja faktide eitamist. Lähiajalugu on enamikus maailma riikides tundlik teema – paljusid lähimineviku sündmusi saab tõlgendada mitmeti, mõnigi neist tekitab osaliste vahel ikka veel konflikte. Konfliktide lahendamine jõupositsioonilt, absoluutset tõde kuulutades, ei anna aga kaugemale vaadates tulemust.

Okupatsioonide muuseumis lähtume seisukohast, et diskussiooni teel lahenduse leidmine on tõhusaim viis jõuda tulemuseni. Diskussioon võib toimuda, aga ei pea tingimata toimuma muuseumi seinte vahel. Tagamaks, et minevikus toimunud sündmused enam kunagi ei kordu, tuleb meil senisest enam pugeda inimeste mõttemaailma. Nagu ütles Eiki Nestor näituse «N.S.F.W. Esimehe Lugu» avamisel: «Saada vabaks riigina ja rahvana ehk saada vabaks okupatsioonist on kergem ülesanne kui saada vabaks sellestsamast okupatsioonist meie arusaamades.»

Kahtlemata oleks väär oletada, et muuseum suudab jääda diskussioonis pelgalt kõrvaltvaatajaks või moderaatoriks, teatavast (kontrollitud) subjektiivsusest pole meilgi pääsu. Tegelikult ei suuda ükski muuseum, ajalooõpik või arhiiv olla pelgalt kärbes seinal. Iga kogumisaktsioon, näituse teemavalik ja lahendus muuseumisaalis on otsus, millele eelnesid valikud. Seega tasub alati küsida, kes neid valikuid teevad, millises kontekstis neid tehakse ning mis on nende valikute eesmärk. Just kriitiliselt mõtlev kodanik, kahtleja, küsija, mitte järgija ja päheõppija, tagab meie riigi ja rahva püsimise.

Väga oluline osa avatud diskussioonis on neil, kes on eri arvamusel. Demokraatlikus ühiskonnas peab kõigil gruppidel olema võimalus arvamust avaldada ning oma uskumuste ja tõekspidamiste eest seista. Kuigi teistsugune arvamus võib tunduda esialgu hirmutav, pannes pead liiva alla peitma, tuleb mõista ning püüda aru saada ka sellest arvamusest. Niikaua kui teatud tõekspidamised on inimeste jaoks olulised, tuleb neid austada ka siis, kui me neid ei jaga.

Vastuoluline aja lugu

Nii mõnigi hääl on hüüdnud, et okupatsioonide muuseum ei peaks tegelema mitme küsimusega, millele oleme viimase aasta jooksul aidanud tähelepanu juhtida. Tõepoolest, lihtsam oleks mitte tegeleda. Lihtsam oleks ajaloost rääkida, esitledes vaid lugusid, mille ajaloolased on meie kooliõpikutesse juba kirja pannud ja läbi analüüsinud.

Näiteks põhjustas möödunud aastal muuseumis avatud kunstnik Jaanus Samma näitus «N.S.F. W. Esimehe Lugu» vastakaid arvamusi. Näitus kõneles homoseksuaalsete meeste represseerimisest Nõukogude Liidus. Mitu inimest väitis, et sellise näituse koht pole okupatsiooni käsitlevas muuseumis.

Näitus käsitles teemat provokatiivselt, tuliselt, kedagi külmaks jätmata. Kas samast teemast oleks saanud rääkida teistmoodi? Kindlasti. Aga ometi ei ole ükski kooliõpik, teadusartikkel või konverents sellest kogemusest meie ajaloos enne Samma näitust kõnelenud. Kunsti võib pidada teerajajaks, mis aitab meil seedida vastuolulisi mälestusi. Ka rahvusvaheline uudisteportaal NBC News kirjutas seda näitust analüüsides, kuidas julge kunst aitab Baltimaades suurendada LGBTQ-kogukonna aktsepteerimist.

Pole olemas absoluutset ajaloolist tõde, vaid igaüks meist loob seda oma tõlgenduse kaudu. Mälestused on alati erinevad, kuid ajaloo kirjutavad üles enamasti võitjad. Seetõttu tuleks ajalugu õppides alati küsida, kes on võitjad. Kellele kuulub hääl, mis kõneleb nii muuseumides, kooliõpikutes kui ka teleekraanil, ning kelle lood jäävad nähtamatuks.

Varju jäänud lugude rääkimine ei tähenda, et kuuldav hääl peaks kuidagi oma tähtsust kaotama. Mitmehäälne laul on ju palju ilusam!

Nähtamatu nähtavaks

Pulitzeri preemia võitnud kunstikriitik Holland Cotter suunab muuseume New York Timesis ilmunud artiklis «Making Museums Moral Again» («Muutes muuseumid taas moraalseks») kõnelema varjus püsivast. Cotter toob näiteks Ameerika Ühendriikide külastatavaima kunstimuuseumi Metropolitan Museum of Art, mille Kreeka, Rooma ega Egiptuse galerii kuraatorid ei pööra tähelepanu ühiskondlik-poliitilistele vastuoludele, mida ekspositsioon endas kannab. Antiikajast pärit esemeid esitletakse kui olulist kultuurisaavutust, mainimata nende seost orjade või eliidi rolliga. Artikli autor suunab muuseumikülastajaid küsima, mis jääb sildilt välja, ning toob vastukaaluks näite ekspositsioonist, mis söandab seda analüüsida.

Kriitik kirjeldab muuseumis avatud ajutist näitust «Kongo: Power and Majesty» («Kongo: võim ja majesteetlikkus»), kus kuraator analüüsib põhjalikult eksponeeritavate esemete lugu, pöörates tähelepanu ka koloniaalsuhetele, aafriklaste ekspluateerimisele, traditsioonide hääbumisele ja teistele valupunktidele, mis näitusel välja pandud tekstiili ja skulptuuride tootmisega kaasnes. Sellise näituse vaataja saab vaadata esemetest kaugemale, asetada need konteksti ning mõista vastuolusid, mis iseloomustavad maailma.

Samasuguseid ühiskondlikke, aga ka moraalseid vastuolusid käsitles eriti teravalt ja otsekoheselt Eestis teatrifestivalil «Talveöö unenägu» etendunud lavastus «Näitus B», kus ühiskonna marginaliseeritud grupid olid pandud klaasi taha teistele vaatamiseks ning analüüsimiseks. Etendus puudutas ebamugavaid ja ohtlikke teemasid, viidates nii koloniaalajastule kui ka rassismile enne ja nüüd.

Etenduse kriitikat lugedes märkame diskussiooni. Osale vaatajatele oli see enneolematu ja puudutav elamus, teised sooviksid selle ära keelata.

Sellises olukorras pole muuseumil kerge tegutseda. Alati oleks lihtsam vaikida. Samas saame üha enam aru, et absoluutset tõde ei ole olemas, see on alati konstrueeritud. Seepärast ei saa ka muuseum rääkida vaid ühte lugu, võitjate lugu. Siltide taga on alati peidus uued ja veelgi põnevamad lood, mis õpetavad meid mõistma mineviku mitmetahulisust ja keerulisust. Mis õpetavad meid küsimusi esitama, analüüsima ja arutlema. Just selline on muuseumi uus roll ühiskonnas.

Paraku, nagu teame, ei toimu muutused üleöö ega teatava vastuseisuta.

Seotud lood
    31.03.2017 03.04.2017
    EELMINE
    JÄRGMINE
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto