Sisukord
Arvustused
Tänane leht
30.03.2017
Eesti Vene kooli juht põrus järjekordses kontrollis Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Tagakülg Horoskoop Eesti lühiuudised Meeksi vald naaseb kadudes juurte juurde Tallinna sisekontroll uurib Meelis Pai tegevust Prantsuse tankid jõudsid Tapale ERR tahab ehitada uue telekompleksi Tõnis Palts võitis Krimmis esimeses geimis Vene sõjaväge (14) Uurimuses tunti huvi, kas mulgid on tõesti lollid (3) Töövõimetuse soovijad andsid arstidele väikseid rahasummasid (1) Rahapesu kriminaalmenetlus seisab Venemaa taga (2) Majandus Veebilehed ahvatlevad kurjategijaid VKG langes ilmselt Vene küberspionaaži ohvriks Majanduse lühiuudised Eesti ettevõte avas tehase Saksamaal Hiinlased investeerivad Teslasse Välismaa Filloni naine sai kaela ametliku süüdistuse Malta tutvustab eurokonservatiividele lõunamaist vaadet PERSOON. Villastest sokkidest loobuja Porošenko rääkis Euroopast ja Janša Sorose vandenõust 44 aastat abielu on läbi Välismaa lühid Arvamus Mare Ainsaar: kas seksuaalsuhe mehe ja naise vahel on õigustatud? (12) Taavi Minnik: Brexit ja populismilaine oleksid võinud jääda ka olemata (7) Igor Taro: miks hävitatakse Eesti maakonnad? (11) Postimees 1933. aastal: Kadrioru lossile ei ehitata mansardkorrust Juhtkiri: arstidega seotud korruptsioon pole vähenenud Hendrik Agur: olümpiakomitee suur töö, et normaalne inimene poleks Eestis defitsiit (2) Kultuur Enesehaletsuse 50 traadihalli varjundit 10 muusikasoovitust tänavuselt Tallinn Music Weekilt Kultuuri lühiuudiseid Sport Spordi lühiuudised Messita jäänud Argentina sattus kuristiku äärele Ameeriklasest kolumnist: Kotsari tähetund on ka Eesti tähetund Usust, Kostjast ja ühisest hingamisest (2) Kalevi hall toob tagasi ilusa mineviku Tarbija Kuidas oli lendamine 20 aastat tagasi? Postimehe lugeja küsib, piloot vastab Teise ilma läinud kõdunevad maa peal Kuulus vanglasaar võlub turiste Reisikülje lühiuudised Tartu Kas Tartu vald matab ERMi magalasse? (12) Politsei otsib süütajat: Hiinalinnas seitsme nädalaga seitse tulekahju ja üks sissepõlenu Tudengid valmistasid teeseenest nahka Alatskivi loss sai uue perenaise Pole need mulgid lollid ühtigi Meelelahutus Koomiks Sudoku

Enesehaletsuse 50 traadihalli varjundit

3 min lugemist
Crowbar Tallinnas Tapperi klubis 28.03.2017. FOTO: Alvar Loog

Ansambel Crowbar – andestage see kategooriaveale ehitatud võrdlus – on fitnessi ning sellega seonduva elukäsitluse vastand. Sest metal-maailmas levinud linnalegendi kohaselt teeb nende muusika kuulaja paksuks ja depressiivseks ning paneb kasvama tema kukla- ja seljakarvad.

Meie publikul oli võimalik seda enese peal kontrollida eile õhtul Tallinna rokiklubis Tapper, kui Crowbar oma järjekorras üheteistkümnenda stuudioalbumi «The Serpent Only Lies» tuuri käigus esimest korda Eestisse sattus.

Mina nägin Crowbari viimati 21 aastat tagasi Helsingis, see oli pidulik ja emotsionaalne kohtumine, justkui tõsikatoliiklase visiit paavsti juurde. Lähtudes teaduslikult väitest, mille kohaselt vahetuvad inimese kehas kõik rakud umbes seitsme aasta jooksul, on sellest sündmusest möödunud justkui kolm eluaega. Minu muusikamaitse pole enam päris sama, Crowbar on vahetanud mitu korda koosseisu ning avaldanud varasemale lisaks kaheksa albumit.

Kuid kontsert tõestas, et tegelikult pole muutunud midagi. Ehkki Crowbari näol on kunagisest underground-bändist saanud vahepeal elav legend, keda kümned uue põlvkonna tipptegijad (sealhulgas peaaegu kõik stoner metal bändid) avalikult oma eeskujuks peavad, mõjub ta laval ikka keldribändina selle sõna kõige paremas mõttes. Sest Crowbar lihtsalt ei kõla ega näe välja nagu suure lava grupp. Muuhulgas avastasin Tapperis, et nad häälestavad siiani ise oma instrumente.

Crowbar on bänd, kelle imago ja muusika on igas mõeldavas mõttes täiesti glamuurivaba. Umbes nagu pakendamata ja brändimata must leib. Ja sellega kaasneb tahmatult mingi siiruse ja isiklikkuse illusioon, millesse mul kuulajana kõik need Crowbari loominguga koosveedetud enam kui veerand sajandit uskuda on meeldinud.

Ansambli maskott-liikmed Kirk Windstein ja Todd Strange, kes kaaluvad kahe peale vähemalt veerand tonni, on hilises keskeas kiilaste pealagede, hallide habemete ja äranutetud silmadega lopsakas ülekaalus vanamehed. Crowbar ei mängi meeskuulajate maskuliinsusvajadusele või naispubliku hormoonidele, vaid annab läbi raskete riffide ning pealetükkivalt pihtimusliku lüürika hääle selle maailma alandatutele ja solvatutele. Lifesblood for the downtrodden.

Ühest vanast «Hellraiseri» filmist meenub tsitaat «what a waste of good suffering» (vabas tõlkes: «milline hulk palju kaotsiläinud kannatusi!»). Crowbar on teinud inimlikest kannatustest oma loomingu peateema, konverteerinud seda ammendamatut looduslikku ressurssi jõudumööda kunstiks. Pelgamata pateetikat ja melodramaatikat, avas Crowbar raskemas rokkmuusikas ühena esimestest ukse «pehmetele» teemadele, andes selles osas ilmselt eeskuju ja julgustust paljudele nu metal ja metalcore ansamblitele, kes tulid pärast neid.

Vastupidiselt romantikutele või emodele ei tegele Crowbar mitte inimlike emotsioonide ülendamisega poeetiliseks või isikluslikuks väärtuseks, vaid pakub kujutlust teadvusest, kuhu teisi tundeid peale kõige tumedamate pole lihtsalt järele jäänud; kompab emotsionaalse agoonia erinevad varjundeid, kogu seda spektrit, mis jääb tumehalli ja süsimusta vahele. Siin pole viha, nagu metal-muusikas traditsiooniliselt, küll aga kaotusvalu ja meelisklemist enesehaletsuses. Immanuel Kant nimetaks seda kõike ilmselt «omasüüliseks emotsionaalseks alaealisuseks».

Sarnaselt näiteks AC/DCga on Crowbar laulnud kogu oma tegutsemisaja vältel ühte ja sedasama laulu. Laenanud varajaselt Black Sabbathilt madala häälestusega kitarrisound’i ja sügavad riffid, varajaselt hardcore’ilt neid kokkutraageldava trummipartii ning koduse New Orleansi kohalikust kultuuritraditsioonist bluusiliku elutunnetuse, jõudis Crowbar ühena esimestest sludge metal’ini, millele nad on kompromissitult truuks jäänud tänaseni.

Crowbari muusika keskmes pole mitte meloodia, rütm, tempo, sound või attitude, vaid riff. Need rifid on aeglased ja massiivsed, igaüks omaette monument, venides nagu üksildase depressiiviku pühapäeva pärastlõuna. Crowbar ei karda klišeesid, vaid on teinud neist oma loomingu isikupärased leitmotiivid. Tõde peitub asjade kordamises, kus mujal.

Kaasaja metal-muusika hilisemate arengute (näiteks drone metalambient black metalfuneral doom metal) valguses mõjub Crowbari sludge – see klassikalise doom’i ja hardcore’i sohilaps – ühtäkki ootamatult särtsaka ja mažoorsena. Sellest vaimust oli kantud ka bändi Tallinna kontsert. See ürgne toorus, mis on Crowbari sel sajandil avaldatud albumitel olnud kohati peidetud stuudioproduktsiooni glasuurikihi alla, vallandus kontserdi helipildis kõrvu silitava liivapaberina. «Walk With Knowledge Wisely» oli minu jaoks õhtu kõrghetk.

Enamik numbritest tulid laval esitamisele oma stuudioversioonist kas palju või väga palju kiiremas versioonis. Ilmselt seepärast, et Windstein ei suuda neid originaali aegluses enam ära laulda. Kõige rohkem – kohati kuni kammerliku moshpit’i tekkimiseni – tõmbasid mõnesajapealist publikut kaasa ansambli algusaastate lood («All I Had (I Gave)», «Conquering» ja «Existence Is Punishment»), kus hardcore kontrastsemate rütmivahelduste näol rohkem esil.

Crowbari riffide rahe all oli minu vaevatud hingel hea. Sedasorti anti-fitness mõjub hästi: kukal ja selg on hakanud senisest veelgi rohkem sügelema, aga meel on hea ja alatoidetud keha ja vaim nõuavad lisa. Kahe nädala pärast esineb Tallinnas Napalm Death.

Kontsert

Crowbar (USA)

28. märtsil klubis Tapper

Seotud lood
29.03.2017 31.03.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto