Sisukord
Arvamus
Postimees
31.03.2017
Eesti Piirivalveradarid on kuue kuu jooksul korduvalt rikki läinud (5) Kuidas ohvritest tapjad tehti (12) Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Tagakaas Horoskoop Õiguskantsleri endine nõunik mõisteti pedofiiliakuritegude eest vangi Keeleinspektsioon võib koolijuhi tõttu Tallinna haridusametit trahvida Tartu Ülikooli rektorina jätkab Volli Kalm Eesti lühiuudised 31.03 Valitsus jõudis akadeemia kolimisel kompromissini Majandus Välismajanduse lühid Majanduse lühiuudised Transpordiettevõtja: teemaks tõstab ka transporditeenuste hinda Korteriühistu nõuab liikmelt nelja aasta soojaraha (1) Kuld võib taas särama hakata Välismaa Tokyolased naudivad kirsside õitseaega (1) Tsahkna sõnul on Eesti üks tõhusamaid migratsioonikriisis aitajaid Tervishoiureform paljastas lõhe vabariiklaste ridades Konservatiivid rääkisid brittide ja türklasteta kristlikust EList Välismaa lühiuudised 31.03.2017 Arvamus Tiit Tammaru, Raul Eamets: Eesti rändepoliitika uued alused – punktisüsteem ja õpiränne? (5) Ingvar Viin: planeeritav automaks maksuteooria luubi all (8) Toomas Alatalu: keset Euroopat on auk nimega Lääne-Balkan (2) Postimees 1897. aastal: haigusi tuleb tunda Juhtkiri: uut peavalu maksumaksjale Henrik Roonemaa: kuidas usaldada midagi, mida sa ei mõista? (19) Joosep Värk: kolmetäheline roppus (2) Kultuur Arvo Pärdi loomingu pöördepunkt Sport Vene tõstja põrus dopinguga FIFA jagas MM-pääsmed ümber Spordi lühiuudised Veideman kogeb Itaalias melu, mida on raske numbritesse panna 2000 eurot on ka raha Koduse võrkpalli kulminatsioon: samad paarid, veel rohkem intriigi Malejuhi troon lõi tugevalt kõikuma Tartu Küla tahab ära minna, vald ei luba Lõunakeskus ehitab uut mööblimaja Uus jõekohvik kutsub suvel kaldapealsele keha kinnitama (1) Lugu Rutist, kel on õlletehases oma ladu Kappi seisma jäänud riidetükist sai poolteise tunniga värvikirev seelik Meelelahutus Koomiks Sudoku

Toomas Alatalu: keset Euroopat on auk nimega Lääne-Balkan

5 min lugemist
Toomas Alatalu FOTO: HENN SOODLA/PRNPM

Poliitikavaatleja Toomas Alatalu kirjutab viimastest arengutest Balkani poolsaarel.

Lääne-Balkan on Euroopa Liidu poolt kasutusele võetud poliitmõiste tähistamaks neid Balkani poolsaarel olevaid riike, kes alles taotlevad liikmesust või teevad selleks ettevalmistusi. Nendeks on Albaania, Bosnia-Hertsegoviina, Kosovo, Makedoonia, Montenegro, Serbia, kes pärast Bulgaaria ja Rumeenia liitumist Euroopa Liiduga moodustavad veel liitumata ala ELi sees (lõunast raamib seda auku ELi liige Kreeka).

Nagu loodus, nii ei salli ka poliitika tühjust ja märtsi algul toimunud Euroopa Ülemkogu oli sunnitud arutama olukorra teravnemist kõikides Lääne-Balkani riikides. Sest, ja seda tõdeti avalikult, Moskva ei maga!

Sel esmaspäeval viibis Kremlis Serbia peaminister Vucic, kellele Putin soovis edu pühapäeval (2. aprillil) toimuvatel presidendivalimistel. Kuna Vucic lubas jätkata «sõjalist neutraliteeti» ehk siis mitte astuda NATOsse, avalikustati samas Venemaa kingitus Serbiale: kuus MIG29t ja 30 tanki T-72. Kaks nädalat varem oli Vucici kinnitanud Belgradi väisanud ELi välispoliitika juhile Serbia ELiga liitumise soovi.

Ehkki Mogherini kõnet kohalikus parlamendis kattis kõnekoor paremalt tiivalt – «Serbia ja Venemaa. Me ei vaja Euroopat». Eile aga ratifitseeris USA senat Montenegro NATOsse vastuvõtmise lepingu. Obama päevil jäi see tegemata mõjukate senaatorite vastuseisu tõttu. Täna pole kellelegi saladus, et pesuehtsad Vene rahvuslased võtsid osa ja jäid vahele oktoobris toimunud riigipöördekatses eesmärgiga vältida Montenegro liitumist NATOga.

Kremli vastutegevus ELi ja NATOga liitumise kavadele võttis tõsised tuurid üles 2015. aastal ehk siis pärast sündmusi Krimmis ja Novorossija-projekti läbikukkumist Lõuna-Ukrainas ja Transnistrias. Praegu annab see lisaks Serbiale ja Montenegrole endast märku ka Makedoonias. Loetelu läks küll pikaks, ent tasub teada kooslust nimega CEFTA (Central European Free Trade Agreement) ehk siis Kesk-Euroopa vabakaubanduslepe, mis on olnud ettevalmistuskohaks kõigile Ida-Euroopa riikidele enne liitumist ELiga.

Sinna vastuvõetud lahkuvad CEFTAst, ent nimetus «Kesk-Euroopa» on säilinud ja praegu kuuluvad sinna mainitud kuus Balkani riiki ja Moldova. Viimane on ühtaegu hiljem ja hilinemisega eksnõukogulastest moodustatud Idapartnerluse liige, ELi ametliku 7. kandidaatriigina on aga kõikjal kirjas (osalt Balkanil asuv) Türgi, kes peab sõda naabruses ja sõnasõda kogu Euroopaga. Ning just selles, geopoliitikast üle ummistunud alas kalastab praegu ka Kreml, ja mitte edutult – Moldova uus president on kindlalt tema mees. 

Euroopa Ülemkogul üllatas kõiki sellel viimast korda esinenud Suurbritannia peaminister Theresa May, kes kinnitas, et 2018. aasta suveks Londonisse kavandatud WB6 ehk Lääne-Balkani tippkohtumine toimub (eelmised 2014 Berliinis, 2015 Viinis, 2016 Pariisis, 2017 toimub Triestes, Itaalias).

Igal juhul võttis ülemkogu May pakkumise vastu. Ühed näevad selles brittidele n-ö ümbermõtlemise (jäävad ELi?) aja jätmist, teised Londoni-Washingtoni erisidemetest avanevat võimalust Donald Trumpi kaasamiseks mängu. Asi on selles, et WB6 tippkohtumistel on alati osalenud ka Horvaatia ja Sloveenia liidrid. Viimasest on aga pärit Trumpi abikaasa Melania ja tänu sellele kutsutakse Trumpi kohapeal koguni Balkani väimeheks – Balkan’s son-in-law.

Nüüd loodetakse Balkanil jälle Ameerikale, nagu see oli Bill Clintoni algaastail, kui USA sekkumine tegi lõpu kodusõjale Bosnias (Daytoni lepped 1995) ja tagas Horvaatia piirid. USA, õigemini NATO, hilisem, 1999. aasta sekkumine toimus juba Venemaa vastutegevuse tingimustes, milles Briti kindralid vaatasid võtmehetkel läbi sõrmede ja avasid tee Kosovo konflikti praegusele seisule.

26 aastat tagasi, kui Jugoslaavia punaimpeerium lagunes, püüdsid Balkanil juhtohje haarata sealsed sõjaeelsed tegijad Prantsusmaa ja Saksamaa. 1991 suvel olid nad, nagu ka USA toonane president Bush, seisukohal, et Nõukogude Liit ja Jugoslaavia peavad säilima olemasolevates piirides. Pärast putši Moskvas panid Euroopa liidrid 27. augustil 1991 kiiruga kokku nn Badinteri komisjoni, et oma tarkuse põhjal otsustada, millised eks-Jugoslaavia ja eks-NSVLi riigid väärivad iseseisvumist ja millised mitte. Guidelines for Recognition (tunnustamise põhimõtted) said valmis 17. detsembriks 1991, mis tähendas seda, et ekssovetid olid juba käitlemisest pääsenud.

Jugoslaavlaste puurimise esimeseks järelduseks sai, et vaid Sloveenia ja Makedoonia vastavad kõigile omariikluse tunnustele, teised mitte. Järgnenud sündmuste ahel põrmustas Prantsuse, Saksa, Itaalia, Hispaania ja Belgia konstitutsioonikohtute esimeeste tarkuse. Ent kui Sloveenia on juba ammu ELis ja NATOs, siis Makedoonia jätkuvalt eikusagil. Paljus «tänu» mainitud tarkade koostatud lisatingimustele ja suurriikide tavalistele ehk siis väikerahvaste arvel toimuvatele omavahelistele poliitmängudele.

Rahvusvahelise olukorra radikaalne halvenemine 2014. aastal tuletas üsna peatselt meelde Lääne-Balkani riikide poolunustatud seisu nii ELi kui NATOga liitumise suhtes. Aasta hiljem teravnes olukord drastiliselt, kui Lääne-Balkanist sai sadade tuhandete Saksmaale minna üritanud pagulaste läbikäiguhoov.

Mida liitumiseks teha tuli, oli kõigile selge, ent nii mõnigi Brüsseli hoiak oli siin sünnitanud vaid aastakümneid kestnud paigaltammumist. Tuntuimaks näiteks on Makedoonia riigi nime küsimus, milles, nagu aeg on näidanud, käib Kreeka (kui Venemaa Trooja hobuse) mäng üle rahvusvahelise kohtu otsustest ja väljaspool Balkanit laiutatakse vaid käsi.

Pole siis ime, et Bosnia ja Hertsegoviinas etendatakse vastupidist teatrit. Teadupärast sai see riik oma põhiseaduse suurriikidelt, mille juristid panid kirja, et ülemkojas ehk Dom Naroda Bosne i Hercegovinas peab kolmel etnilisel kogukonnal – bosniakkidel, serblastel ja horvaatidel – olema võrdne esindatus. Kümme aastat seda ka järgiti, ent siis leidis kohalik mustlane Dervo Sejdic ja ka juut Jakob Finci, et tegu hoopiski teiste rahvuste diskrimineerimisega. Nad pöördusid rahvusvahelisse kohtusse, kus kaks kaebust ühendati, ja otsustati: Bosnia ja Hertsegoviina põhiseadus tuleb ümber teha. Kohalikud vastu – egas meie seda kirjutanud!

Äsja Saksamaa presidendiks saanud Steinmeier oli üks viimaseid kompromissi pakkujaid – andke vähemalt kirjalik lubadus, et muudate põhiseadust, ja saategi ELi liitumiskõnelustele. Septembris 2016 kutse kõnelustele saadi, ent põhiseadus on endiselt muutmata.

Äsjaviidatud vastupidine järjekord ehk ELi taktikaline taganemine aga tulenes sellest, et tugevdamaks oma positsioone Ukrainas, ruttas Venemaa õhutama ELi ja NATO vastaseid meeleolusid Lääne-Balkani riikides. Veel 2015. aastal võeti mitmes parlamendis ja ühenduses (nende hulka kuulub ka säärane Kremli käepikendus nagu mullu Montenegros loodud Balkani kasakate armee) taas üles idee piirkonna neutraliteedist, mis mõistagi tähendab ei-d NATOga liitumisele.

Praegu kuulub kõnealustest riikidest NATOsse Albaania, ent mullu lõpetas liitumisprotsessi ka teine Aadria mere äärne riik Montenegro, mille sadamaid on siiani kasutanud ka Vene sõjalaevad. Nagu mainitud, toimus seal mullu oktoobris riigipöördekatse, millesse olid segatud ka Vene agendid.

Nüüdseks on selgunud seegi, et riigipöördekatses osalenud kohalikud poliitikud saatsid kirja Trumpi peastrateegile Bannonile palvega loobuda Montenegro liitumisest NATOga. Üks asja pidurdamisega seotud senaator on Dana Rohrabacher, kes mäletatavasti pidas meie ekspresidendile Ilvesele USA Kongressis toimunud kuulamistel terve loengu sellest, milline tegelikult olla Putin ja tema poliitika.

Sama Rohrabacher jõudis k.a jaanuaris teha ettepaneku Makedoonia kui riigi likvideerimiseks, nii et albaanlased liituvad Albaania ja Kosovoga ning muud Bulgaariaga. See tarkus kõlas ajal, mil põgenike Euroopasse sissemurdmise käigus kõige enam muserdatud riik leidis end valimiste järel patiseisust. Makedoonia albaanlastest vähemuse parteid vahetasid ootamatult partnerit ja hakkasid veebruaris toetama seni opositsioonis olnud sotse, kes lubasid albaania keelele riigikeele staatust.

Võimupartei tõi selle peale oma poolehoidjad tänavatele ja vastasseis – kõik räägivad poliitikast, kuid poliitikat ei tehta, sest pole selleks volitatud valitsust – püsib kolmandat kuud..

Kosovos aga ootab valitsuse reformide kava kolmandat aastat mõnegi 11st serblase saadiku toetust – nagu rahvusvaheline kokkulepe ette näeb, –, aga seda ei tule ega tule. Hea seegi, et Trumpi valitsus on selgelt toetanud Kosovo valitsust. Albaanias põrkuvad küll vaid omad, s.t albaanlased, ent ELi välisasjade juhi Mogherini väisangut kasutas üks neist selleks, et näidata oma kontrolli poole pealinna üle ja kinnitada, et nemad 18. juuni parlamendivalimistel ei osale.

Kui veel lisada, et Bosnia ja Hertsegoviina Serbia osa president, Putiniga regulaarselt suhtlev Miroslav Dodik on jaanuarist alates USA mustas nimekirjas keeldumise eest täita Daytoni kokkuleppeid ja lubab korraldada nn lahkumisreferendumi, siis on Lääne-Balkanil ikka kuum supp kokku keedetud küll. Sealjuures on Venemaa kõrval halgusid juurde visatud ka Brüsselist ja Washingtonist.

Vaat et pea korraga saabunud vaikelu lõpp kõikides Lääne-Balkani riikides osutus järjekordseks üllatuseks läänele, kus lihtsalt osatakse asju maha magada. Või loota, et keegi ei tule konkureerima. Venemaa pole aga kunagi oma Balkani-huvi varjanud, seda ka (praeguses) Lääne-Balkanis, ent neid pole ikka ja jälle tõsiselt võetud.

Karm reaalsus on selles, et ikkagi ELil tuleb lahendada kõik vanad ja uued vastasseisud Lääne-Balkanil. Samuti tõrjuda kõik senised ja uued katsed Lääne-Balkani riikide majanduslikku ja poliitilisse isolatsiooni suunamiseks. Auk Euroopa sees tuleb muuta päris- või ühiseuroopalikuks nii ruttu kui võimalik.

Seotud lood
30.03.2017 01.04.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto