Sisukord
Arvamus
Postimees
31.03.2017
Eesti Piirivalveradarid on kuue kuu jooksul korduvalt rikki läinud (5) Kuidas ohvritest tapjad tehti (12) Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Tagakaas Horoskoop Õiguskantsleri endine nõunik mõisteti pedofiiliakuritegude eest vangi Keeleinspektsioon võib koolijuhi tõttu Tallinna haridusametit trahvida Tartu Ülikooli rektorina jätkab Volli Kalm Eesti lühiuudised 31.03 Valitsus jõudis akadeemia kolimisel kompromissini Majandus Välismajanduse lühid Majanduse lühiuudised Transpordiettevõtja: teemaks tõstab ka transporditeenuste hinda Korteriühistu nõuab liikmelt nelja aasta soojaraha (1) Kuld võib taas särama hakata Välismaa Tokyolased naudivad kirsside õitseaega (1) Tsahkna sõnul on Eesti üks tõhusamaid migratsioonikriisis aitajaid Tervishoiureform paljastas lõhe vabariiklaste ridades Konservatiivid rääkisid brittide ja türklasteta kristlikust EList Välismaa lühiuudised 31.03.2017 Arvamus Tiit Tammaru, Raul Eamets: Eesti rändepoliitika uued alused – punktisüsteem ja õpiränne? (5) Ingvar Viin: planeeritav automaks maksuteooria luubi all (8) Toomas Alatalu: keset Euroopat on auk nimega Lääne-Balkan (2) Postimees 1897. aastal: haigusi tuleb tunda Juhtkiri: uut peavalu maksumaksjale Henrik Roonemaa: kuidas usaldada midagi, mida sa ei mõista? (19) Joosep Värk: kolmetäheline roppus (2) Kultuur Arvo Pärdi loomingu pöördepunkt Sport Vene tõstja põrus dopinguga FIFA jagas MM-pääsmed ümber Spordi lühiuudised Veideman kogeb Itaalias melu, mida on raske numbritesse panna 2000 eurot on ka raha Koduse võrkpalli kulminatsioon: samad paarid, veel rohkem intriigi Malejuhi troon lõi tugevalt kõikuma Tartu Küla tahab ära minna, vald ei luba Lõunakeskus ehitab uut mööblimaja Uus jõekohvik kutsub suvel kaldapealsele keha kinnitama (1) Lugu Rutist, kel on õlletehases oma ladu Kappi seisma jäänud riidetükist sai poolteise tunniga värvikirev seelik Meelelahutus Koomiks Sudoku

Ingvar Viin: planeeritav automaks maksuteooria luubi all

3 min lugemist
Ingvar Viin FOTO: Erakogu

Valitsuse plaanitav mootorsõidukite keskkonnalõiv maksuteooria lati alt läbi ei poe, kirjutab endine rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna peaspetsialist Ingvar Viin.

Jüri Ratase valitsus kiitis eelmisel nädalal heaks idee määrata mootorsõidukitele keskkonnalõiv. Lisalõiv peaks hakkama teenima kaht eesmärki: transpordist tekkiva keskkonnamõju vähendamine ja maksuvaba tulu tõstmisest tekkiva eelarveaugu lappimine. Järgnevalt selgitan lugejale, miks on see maksuteooria vaatenurgast käsitletuna puudulikult läbi mõeldud kontseptsioon.

Esiteks on vaieldav, kas see peaks olema lõiv. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et lõiv on maks riigi- või kohtuorgani sooritatud tehingute eest. Lõiv ei ole tasuliik, mida kogutakse rahva käitumise suunamiseks.

Arutelu tekitab ka lõivu suurus. Kuigi see peaks üldjuhul vastama sooritatud tehinguga seotud kulutustele, lubab riigilõivuseadus toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist lähtudes teha kulupõhimõttes ka erandeid. Kas luubi all oleva lõivu puhul saame rääkida rahva kaalukast huvist seda kõrgema määra alusel tasustada, on vägagi vaieldav.

Kas järgmisena võiks siis hakata näiteks abiellumisel tasutava riigilõivu suurust diferentseerima vastavalt pruutpaari kehamassiindeksile eesmärgiga täiendada haigekassa õhukest rahakotti? Kõlab naljakalt, aga praegu kehtestatav keskkonnalõiv on sellega teoreetiliselt üks ühele võrreldav.

Teiseks ei saa nõustuda, et automaks oleks sobivaim vahend fiskaalse eesmärgi saavutamiseks. Maksuteoorias leidub mitmesuguseid makse, mille sätestamise eesmärk ongi pelgalt fiskaalne ehk riigi rahakoti täitmine. Seda on näiteks tulumaks ja varamaksud, aga automaks ei tohiks kohe kindlasti olla kehtestatud vaid tulu teenimise eesmärgil.

Seda teab tegelikult ka valitsus ja selleks ongi hunt lambanahka maskeeritud väitega, et lõivu kehtestamise eesmärk on ka transpordist tekkiva keskkonnamõju vähendamine. Paraku ei toeta selle kontseptsiooni nüansid keskkonnamõju vähendamise eesmärki.

Majandusteooria ütleb, et kui saastaja tekitab ühiskonnale kahju, tuleks see tal tõesti ühiskonnale kinni maksta. Eestis on toimiv kahju tasustamise süsteem juba ammu loodud. Paiksed saasteallikad (nt tehaste põletusahjud jne) maksavad keskkonnatasusid, lähtudes mõõtmisel välja selgitatud keskmisest õhku paisatud saastekogusest, mida on vajadusel suurendatud asukohast lähtuva koefitsiendiga.

Autod kui liikuvad saasteallikad maksavad tasu põletatud koguse pealt. Seda maksu nimetatakse kütuseaktsiisiks ja seda meie riigis (ja nüüd ka Leedus) juba tõsteti. Seega, maksuteooriast lähtudes ei ole praegu probleem saastamise maksustamata jätmine, vaid pigem võimetus diferentseerida saastamist piirkonniti. Võru metsade vahel sõites on kahju ühiskonnale mitu korda väiksem kui pealinna südames ummikus istudes.

Võib teha järelduse, et meil on väga keskkonnasõbralik valitsus, kes leiab, et praegu makstav kütuseaktsiis ei ole siiski piisav kompensatsioon ja iga autoomanik peaks lisaks muutuv­kompensatsioonile (st kompenseerimine vastavalt kasutusele) maksma riigile ka ühekordse baaskompensatsiooni.

Igasugusel baasmaksel (olgu see siis kasvõi ühekordne sisenemis- või kasutustasu) on enamasti üks halb omadus. Nimelt, õiguse omandaja tarbib rohkem, kui optimaalne tasakaalupunkt ette näeb. Lihtsa reaalelulise näitena sobivad siinkohal «söö palju jaksad»-lõunapakkumised, mille valinuna süüakse ilmselgelt rohkem, kui tervislik toitumiskava ette näeks.

Jättes selle negatiivse asjaolu kõrvale ja aktsepteerides valitsuse kehtestatavat automaksu kui ühekordset baaskompensatsiooni, jääb silma kahjuks veel üks mõistetamatu nüanss. Nimelt saavad vanemate (ehk enam õhku saastavate) autode omanikud soodustust kuni 80 protsenti.

Siin jõuamegi tagasi algusesse. Nimelt esitas valitsus algul automaksu kui varamaksu ja väitis, et auto võimsus on piisavas korrelatsioonis auto maksumusega, et seda automaksu määramisel aluseks võtta. Kui tegemist oleks endiselt varamaksuga, oleks selline soodustus mõistetav.

Nagu artikli alguses öeldud, on uus eesmärk siiski keskkonnahoid. Paslik võrdlus oleks seega kontseptsioon, kus keskkonna­ministeerium sätestaks ühtäkki erandi, et paiksed saasteallikad, mis on püstitatud Nõukogude Liidu ajal, saavad õhusaastetasudelt 80-protsendist soodustust.

Kogu seda teooriat reaaleluga sidudes tuleb välja, et Euroopa Liidu ühe vanima autopargiga riik loob olukorra, kus vanema auto ostja maksab salongist autot ostvast inimesest kas kuni 80 protsenti vähem automaksu või pääseb sellest sootuks (kui auto on eelnevalt juba pärast seadusemuudatust omanikku vahetanud) ja võit vanema auto ostust on rahaliselt (mitte protsentuaalselt) seda suurem, mida võimsamat autot inimene osta soovib.

See on täiesti vastupidine eesmärgiga transpordist tekkivat keskkonnamõju vähendada. Valitsuse sõnastatud eesmärk tähendaks, et Eesti peab oma autoparki kindlasti uuendama ja eelkõige just vanad ja võimsad masinad kui kõige saastavamad liiklusest eemaldama.

Kahjuks luubi all olnud keskkonnalõiv maksuteooria tuleproovi ei läbi. Hundil läheb maskeeringuks peale visatud lambakasukas põlema. Ma nõustun valitsuse seisukohaga, et auto kasutamist võiks rohkem tasustada, ja ma mõistan, et see teema on väga nüansirikas ja keeruline.

Seniks kuni hästi toimivat rohelist automaksu välja mõelda ei suudeta ja kui valitsus ilmtingimata soovib autoomanike pealt rohkem riigitulu teenida, soovitaksin maskid eest võtta ja kehtestada automaks traditsioonilise varamaksuna.

Seotud lood
30.03.2017 01.04.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto