/nginx/o/2017/04/01/6507523t1hdecc.jpg)
Osa Eesti poliitikute tegevust suunavad väga lihtsad, vaat et loomalikud instinktid: rumalus, ahnus ja hirm. Seda kohtab küll igas riigis, kuid meil avalduvad need paraku puhtal ja segamata kujul. Üheks lakmustestiks on kas või see, kuidas mõned riigikogu liikmed käivad ringi kuluhüvitisega, mis on riivanud avalikkuse õiglustunnet juba pikki aastaid ja erinevate parlamendi koosseisude vältel.
Demokraatlikes maades, kus parlamendi liikmel tuleb osaleda riigi tasandil tähtsate otsuste algatamises, läbi töötamises ja vastu võtmises, eeldatakse neilt inimestelt asjatundlikku lähenemist ja keskendumist vaid parlamenditööle, ning see toob paratamatult kaasa rahalisi kulutusi. Seetõttu vaadatakse töö kõrgele tasustamisele ja tekkivate kulude hüvitamisele kui normaalsele nähtusele. Näiteks läheb Ameerikas üks senaator maksumaksjatele aastas maksma keskmiselt rohkem kui miljon dollarit.
On mõistetav, et parlamendiliikme töös tekib vajadus konsulteerida teatud eriala spetsialistidega või tuleb katta kulutused sidele või transpordile. Kuid, nagu näitab praktika, leidub Eestis viimastel aastatel küllalt näiteid, kuidas kulude hüvitamise süsteem tekitab mõnes valituks osutunus kiusatust seda jõhkralt kuritarvitada.
Nii on maksumaksjatele esitatud järjepidevalt arveid kütuse eest, mis eeldaks kuus umbes sama suurt läbisõitu kui keskmisel kaugsõidu autojuhil, aga ka näiteks tühjaks joodud kokakoola pudeli eest. Samuti on kuluhüvitise eest liisitud abikaasale auto, korraldatud valijatele seminare ööklubis ja tehtud muid rumalusi, mille ette lugemine kisuks pikale.
Paradoksaalsel kombel paistavad viimasest riigikogu koosseisust süsteemi lüpsmisega silma EKRE saadikud ehk siis erakond, kes on andnud lubaduse kuluhüvitis kaotada. Selles lubaduses puudub aga siirus, nagu demonstreerib taas EKRE saadiku Arno Silla juhtum – Sild tellis kuluhüvitise eest konsultatsioone oma erakonna aseesimehelt.
Mõneti meenutab EKRE riigikogu liikmete ja kuluhüvitiste vaheline heitlus vanu maale, kus deemonid käivad Antoniust kiusamas. Antonius pani neile katsumustele vaga mehena vastu ja kuulutati pärast surma pühakuks, EKRE-meeste võitlus kiusatusega seni vilja pole kandnud.
Ahnuse, nagu ka rumaluse puhul ei eksisteeri looduslikke piire, sest nende alge on sügaval inimloomuses. Need piirid peab kehtestama ühiskond. On kahetsusväärne, et osa riigikogu liikmeid juhivad selgelt nende ihad, afektid ja instinktid, mitte aga mõistus, mis mängib teisejärgulist rolli, otsides vaid võimalusi nende soovide rahuldamiseks.
