P, 2.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pagulaste purunenud muinasjutt

Anneli Ammas
Pagulaste purunenud muinasjutt
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 13

Argine neljapäeva õhtu. Kell on kuus. Haapsalu viiekorruselise elamu viimase korruse kolmetoalise korteri elutoas on pisike, suurte silmadega pagulasnaine Hala tee tassidesse valanud. Telefon heliseb. Anu, üks kahest Haapsalu pagulaste tugiisikust, tõuseb diivanilt, astub paar sammu eemale ja hakkab eesti keeles rääkima.

Hala vaatab teda ärevalt. Vahepeal räägib tugiisik inglise keeles ja kui kõned on lõppenud, selgub, et selle, septembris Eestisse jõudnud pagulaspere isa, kes elab omaette, ei ole lastele lasteaeda järele läinud. Kuigi ametlikult on linnaametnike juures kokku lepitud kord, mille järgi peaks mees sel päeval nende kolm last enda juurde viima. Vabandusena on mees aga telefonis öelnud, et senised lepingud on lõppenud ja tal ei ole enam kohustust lapsi enda juurde võtta.

Hala silmist paistab ahastus: kuidas nii? «Kuidas ta võib nii teha?» küsib ta lihtsas inglise keeles. Ta hakkab kiiresti jalanõusid jalga ja jopet selga tõmbama. Naist on haaranud pahameel mehe vastu ning kujutluspilt, kuidas tema lapsed viimastena lasteaias ootavad, et keegi neilegi järele tuleks.

Tagasi üles