/nginx/o/2017/04/01/6508561t1ha7b3.jpg)
Tallinn Music Week – suur muusika orgia, kus pakkumine ületab vähemalt kümnekordselt üksikisiku füüsilise vastuvõtuvõime. Reede õhtu, hedonistlike naudingute tipptund. Pilk programmile toob kiire selguse asemel suure segaduse. Lugematud tabeliread täis õnnelubadust: magusad kiusatused, rasked valikud, hirm eksida ja äparduda.
Toon selle olukorra ilmestamiseks sisse raudteejaama ja sõiduplaani metafoori: iga pooltund väljub ligemale kümnelt erinevalt perroonilt erinev rong Nirvaanasse (või siiski hoopis Lollidemaale?). Milline neist rongidest ja perroonidest valida, et hiljem poleks piinavalt kahju ja häbi tühja elatud festivaliõhtu pärast?
Kasutades passiomaniku privileege ning enese seltskondlikest kohusustest vaba seisundit triivisin õhtust allavoolu varahommiku suunas andudes juhusele, orienteerudes lavade ja artistide valikul alateadvuslikest kapriisidest. Nüüd, järgmisel pärastlõunal, kui seda teksti kirjutama asun, olen sunnitud tõdema, et ainuke eelmise õhtu kontsert, kus ma algusest peale kohal olin (puhas juhus muide) ning kuhu lõpuni püsima jäin (sest lahkuda polnud põhjust), oli ansambli Trad.Attack! etteaste Vene kultuurikeskuses. Seega annan oma kolm tilka tinti neile.
/nginx/o/2017/04/01/6508565t1h3165.jpg)
Kõigepealt tundub oluline märkida, et Trad.Attacki! muusika pole päris minu maitse – vana koer enam uusi trikke ei õpi. Kuid Vene kultuurikeskuses läksin etteaste, esitajate karisma ning üldise massipsühhoosi mõjul vooluga kaasa kiiresti ja pöördumatult. Põhjused, miks ma sellel ilma suurema intellektuaalse vastupanuta juhtuda lubasin, on vähemalt minu enese jaoks huvitavad. Neid siinkohal esitades loodan, et need ütlevad rohkem bändi kui minu kohta.
Võrgutustehnikaid, olgu need teadlikud või alateadlikud, on mõistagi lõputult. Kuid kõige paremini töötab vist ikkagi võrgutaja loodud illusioon sellest, et ta on liiga võluv selleks, et evida soovi või vajadust kellegi võrgutamiseks. Ma olen kohanud elus mõnda sellist naist, kel puuduvad isiksuslike ja välimuslike parameetrite järgi igasugused eeldused mulle meeldimiseks, kuid kes on hea stiili- ja taktitundega käitunud nagu maailma kõige ilusam naine (ära palun ainult küsi, hea lugeja, milles see käitumine täpselt seisneb!) ning pannud seeläbi ka mind seda uskuma. Vähemalt mõneks minutiks või tunniks. Sest ilu illusioon on kohati veel magusam kui toores füüsiline ilu ise.
Trad.Attack! tegi seda minuga reede õhtul kolmveerand tunniks Vene kultuurikeskuses. See bänd ei tulnud lavale mitte publiku poolehoidu otsima, vaid võtma. Nad ei püüdnud meeldida, ei kangestunud kahtlustes ja poolikus eneseusus, vaid liikusid, laulsid ja mängisid pille siiras usus ning teadmises, et neid imetletakse, ihaletakse ja armastatakse, sest teisti pole see lihtsalt võimalik. Ja mis peaasi: sellele usule oli neil oma muusika näol ootamatult ja ehmatavalt palju katet.
/nginx/o/2017/04/01/6508569t1h055a.jpg)
Trad.Attack! lepitab tulevikku minevikuga, tehes seda elurõõmsalt ja kompleksivabalt. Bändi muusikas pole mingit viisupõrnitsemist ega arglikku pillikääksutamist, kummardusi traditsioonile või «heale maitsele», siin antakse igast torust tuld. Sandra Sillamaa toru- ja parmupilli, elektroonilise tantsubiidi ning Tõnu Tubli rokitrummide kohtumisel lendab sädemeid. Jalmar Vabarna, kelle akustiline kitarr kontserdi helipildis eriti maksvusele ei pääse, laulab ühes loos duetti oma aastakümnete eest surnud vanaemaga ja see on as funky as it gets. Trad.Attacki! postmodernistlikus sulatusahjus sünnib 21. sajandi teise kümnendi vääriline estraadimuusika. Folk, beats and rock'n'roll.
Trad.Attack! kiirgab (või pigem purskab?) välja visionäärile omast energiat, lapselikku elurõõmu, hullust ja armastust. Justkui mõni vaimse valgustuse välgutabamuse saanud tänavajutlustaja, kellega ei saa tervemõistuslike argumentide toel vaielda. Keda sooviks – oi-oi, kuidas kohati sooviks! – persse saata. Aga ei saa. Ja seda tema süütu silmavaate ja siira naeratuse pärast. Kellest – kui elu ja mõistus armas – tuleks igal intellektuaalil ja snoobil eemale joosta nagu katkutõbisest.
Aga mina pole intellektuaal ega snoob, mina jäin kohale. Sõin bändil peost, tantsisin istmeridade vahel ja küsisin plaksutades juurde. Täpselt nagu kogu ülejäänud saalitäis rahvast. Ning olin sunnitud tõdema, et kohtusin kollektiiviga, kes on ühtaegu sedavõrd kompromissitult kaasaegne, nakatavalt vitaalne, mõõdukalt originaalne ja märkimisväärselt populaarne, kui ei ükski teine rahvusvahelist tähtsust omav Eesti ansambel praegu või eales varem.
Trad.Attack! on vist esimene Eesti bänd läbi ajaloo, kelle kohta ma söendaks väita, et nad on suuremad kui kohalik skeene; et nad vist peaaegu ei vajagi seda kohalikku skeenet. Meil, eestlastel, on kombeks unistada ja mõelda väikeselt ning tegutseda veel väiksemalt. Kuid Trad.Attackil! näib hetkel olevat arrogantsi ja eneseusku, et lüüa uksi jalaga lahti, et panna juurde kui mitte loomingulises originaalsuses ja sügavuses (midaiganes see kellegi jaoks parasjagu tähendab), siis vähemalt mastaabis.
Reede õhtul Vene kultuurikeskuses toimunud Trad.Attacki! kontsert kandis eneses suurt ambitsiooni. See oli tõeline staadioni-folk: külluslik videograafika, valgus-show ning helge käega helipuldist jagatud detsibellid. Lisaks kolmele bändiliikmele täitsid lava kaheksa tantsijat, kelle sünkroniseeritud koreograafia, kostüümid ja näomaskid tegid (tahtmatult?) viipe Daft Punki visuaalse kuvandi elurõõmsale sürrealismile. See ruum ja lava olid Trad.Attacki! jaoks justkui liiga väikesed, publikut hoolimata täissaalist justkui liiga vähe. Selline suhtumine mulle meeldib – ma soovin aeg-ajalt kohtuda bändiga, kes mind mitte ei võrguta, vaid võtab.
/nginx/o/2017/04/01/6508573t1h3360.jpg)
Ühtlasi avastasin meeldivaks ja meelitavaks üllatuseks, et Trad.Attack! kehastab nähtusena ühe minu kunagise personaalse utoopia täitumist. 1995. ja 1996. aastal korraldasin koos praeguse Kunstiakadeemia professori Hannes Praksiga tollase Viljandi Kultuurikolledži tollase peahoone keldris elektroonilise tantsumuusika pidusid (kusjuures sama kooli enam kui paarisajast õpilasest külastas neid üritusi regulaarselt kõigest üks!). Viljandi Folk oli selleks ajaks toimunud kolm korda. Pärimusmuusika ja alternatiivne tantsubiit paiknesid üksteisest valgusaastate kaugusel, täiesti erinevates galaktikates.
Ühel 1995. aasta lõpus või 1996. aasta alguses toimunud seltskondlikul koosviibimisel pakkusin folgifestivali peakorraldaja Ando Kivibergile välja idee lisada ürituse kavasse öine elektroonilise tantsumuusika pidu, kus mängitaks mingit etnosämplitega house'i ja tribal trance'i. See ettepanek oli mõistagi tehtud vastutustundetu kergemeelsusega, umbes nagu sõbra soovitus teisele uue soengu asjus. Sest disainides soengut, mida ise kandma ei pea, võib ju fantaasial lennata lasta.
Mul ei tule eriti sageli häid mõtteid, kuid see tundus hea mõte. Kahjuks aga mitte Ando meelest, kes vihastas seda lõpuni ära kuulamata hiidlasliku ägedusega. Ma olin plaaninud veel välja pakkuda, et kas ta ise või keegi teine võiks peol tantsubiidile torupilli või midagi sarnast peale mängida, kuid jutt sinnani ei jõudnudki. Hiljem leppisime muidugi ära, kuid sellest teemast rohkem ei rääkinud.
Minu ideele ja ideaalile üldjoones vastav üritus (oli ja on vist nime all Etnokonservid?) jõudis kas Ando enese äratundmise või kellegi kolmanda tänuväärse lobitöö tulemusena folgifestivali programmi mõned aastad hiljem. Kuid Trad.Attack! on selle idee, milles polnud rahvusvahelises mastaabis midagi originaalset ilmselt juba tollal, nüüd efektselt ja efektiivselt Viljandist maailma viinud. Maikuus pidavat ilmuma grupi järjekorras teine stuudioalbum. Kas staadionid on nende uueks tulekuks valmis?
/nginx/o/2017/04/01/6508577t1h3f91.jpg)
/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)