Sisukord
Muusika
Tänane leht
03.04.2017
Eesti Minister Ossinovski vastuoluline töökohustus (7) Dilbert Mälumäng Horoskoop Palju õnne Male Tagakülg Mihkelson: populistlikud eksirännakud tõrjusid IRLi valijad (11) Osa IRList elab uue juhi ootuses Miks ei peaks minema Marsile elu otsima? (5) Majandus Parem on säästudest vaikida Apple hakkab aprillis kolima Eesti Teede poliitiline edu võib erastamisplaani nurjata Kinnisvaramaks kui keskaegne igand (5) Välismaa AJA PEEGEL: Kuidas oleks ühe saarega Baleaaridel? KOHALIK VAADE. Iidset Leedu kindlust ohustab inimlik rumalus Colombias on äkktulvad ja mudavoolud nõudnud üle 200 inimelu Soome kaitsepolitsei hoiatab noorpoliitikute värbamise eest (1) Arvamus Ivo Pilving: põhiõiguste kaitset tuleb alustada õigest otsast Madis Kalvet: rahu Eesti jalgpalli(koondise)s Juhtkiri: lapsed liiguvad vähe – mida teha? (1) Mart Raudsaar: usun, seega nii on (1) Tiina Tambaum: eesmärk surra tervena (2) Postimees 1931. aastal: Nikaragua pealinn jäädavalt hävinenud Kultuur Folk, beats and rock'n'roll! Mõnes paigas on rohkem peoenergiat Sport Spordi lühiuudised Kas Pärnu salapärane probleem Pulgaga maksab tiitli? Kas Vettel ja Hamilton pakuvad lõpuks suure lahingu? Kotsari ja South-Carolina uhkus, valu ja pisarad Taru karjääri edukaima hooajaga rahule ei jäänud Tarbija Miks ei peaks minema Marsile elu otsima? (5) Tartu Linn ei kiirusta kahe klubi tülisse Tartu Sporti segama Uut moodi kohalik poliitika: esmalt tõstavad vallajuhi palka, ja siis lasevad ta lahti (1) Juhtkiri: Raadist ei tohi saada uut Annelinna (2) Ühishauas peitunud luud paljastavad kauge aja tooruse (8) Waldorfgümnaasium lõikas loorbereid Enriko Talvistu: traktoriga pargis ja asfaldil. Raske veoautoga ka Tasku remont annab poodidele lisaruumi Auhind võttis baleriinil põlved nõrgaks Sardell 80 senti. Viiner 20 senti. Isevärki baaris kantseldab vanapaar väsimatult Ümarlaua rüütleid Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mõnes paigas on rohkem peoenergiat

3 min lugemist

Tallinn Music Week tavatseb publiku ette tuua hulga uustulnukaid, veerandi tuhande artistiga kavas võib orienteeruda mitmeti. Üks viis on sammuda kõledas kevadtuules esimese sooja baarini ja uksest sisse pugeda. Mine-kuhu-jalad-viivad-moodusel on tugevaid eeliseid.

Minu teekond viis juba esimesel muusikaõhtul Kuku klubisse. Süda kutsus improviseeritud müra, nostalgiast nõretavate värsside ja underground-poeetide juurde. Hiljem selgus, et Kukust saigi mu lemmik.

Enne esimese bändi lavale minekut oli Kuku veel tavakundede päralt. Õhtu tiksus rahulikus neljapäevase õlle rütmis. Muusikahinguse puhus saali Punkt Nihu. 2013. aastast tegutseva improvisatsioonigrupi loomingut võiks iseloomustada kui rõõmsat müra. Notsukujulise koeramänguasja piiksud ja süntesaatori mängulised helid asendusid siiski kohati detsibellidelt mugavuse piiri ületavate kriisetega. Ühe möirge peale tormas ruumist ummisjalu välja saalis viibinud ja vaikselt õlut rüübanud härra. Selle poolest oli Punkt Nihu ideaalne bänd andmaks teada, et festival on alanud.

Järgnesid süngelt unenäoline Robert Jürjendal & Kaido Kirikmäe ning vene duo Sobranie 8 18, kelle uduse kõlaga süntesaatoripopp kandis hetkeks paralleeldimensiooni. Nende muusika sobiks indie-filmi taustamuusikaks nagu valatud. Silme ette kerkis pilt tühjast, sumeda hommikupäikesega kaetud tänavast, millel sammub noor tüdruk, pea äsja lõppenud peost kergelt uimane.

Oli ka tõrva meepotis. Üks Eesti geniaalsemaid sõnameistreid Indrek Spungin pidi esinema teiste «sõnameistritega» võidu. Samal ajal kui lavalt kõlas: «Su lapsepõlve kaheksakümnendaid toitis armastus, armastus…», käis paar laudkonda lavast eemal elav vestlus. Vaiksete kitarrirütmide taustal kõlavad laulvad riimid ei suuda võistelda erutatud inimeste valjude häältega. Suhtlemine on muidugi tore, ent ehk leiduks selleks parem koht kui pisike ruum, mille laval esineb samal ajal sooloartist?

Sama saatus tabas teisigi vaiksema häälega artiste, olenemata baarist või päevast. Ainus paik, kus rahvas vaikselt näis istuvat, oli vene kultuurikeskus. Ehk sunnib hoone suursugusus publiku vakatama?

Vene kultuurikeskus oli kontserdipaigana üldse üks vapustavamaid. Kuulata roosasse valgusse mattunud kaminasaalis Siiri Sisaski klaverisoolot – see viib meele rändama. Tänapäev asendus hetkeks kullakarvalise hilisromantismiga. Tõsi küll, publik oli ajarännule kaasa võtnud inimese parima sõbra – mobiiltelefoni. Seda võis märgata.

Näib, et need, kes ennastunustavalt kontserti kuulavad, ongi jäänud vähemusse. Mõttetu on möödunud aegu taga nutta või moraali lugeda, ent siiski ärritab, kui järjekordne pikaks veninud selfie-käsi näkku lendab.

Tallinn Music Weeki publiku tavale mitte kuulata, vaid sündmuskohal olla viitas eelmisel aastal Janar Ala, öeldes, et TMW on pigem kommunikatsioonifestival. Rööprähklejaid on järjest enam. Seda tõestab jutu-, piltide ja ka helendavate ekraanide laviin. Aga mis seal ikka – nartsissismiühiskonna argipäev, millega võiks ehk juba ära harjuda.

Kuku viis sellele eelnenud aega. Reedel üles astunud Kanada bänd Bad Pop viljeleb midagi indie-roki ja kodustatud punkroki vahepealset. Kesk Kuku hubast underground vibe’i Bad Popi kuulates meenusid 2000ndate alguspoole garaažibändid. Osalt mõjus muusika tuttavlikult, teisalt oli piisavalt vana, et olla uus. Igal juhul rahvas hüppas ja bänd küttis meeleolu kuumemaks naljadega. Minu kuuldud-nähtud kontsertidest tänavu üks paremaid.

Rõõmsaid leide oli teisigi. Von Krahlis astus üles liibuvasse punasesse kostüümi riietatud Shtuby, kes täitis saali endasse imeva elektrobiidiga.

Üheks Sinilinnu suuremaks üllatajaks tõusis noor eesti artist Regret, keda on keeruline ühe žanriga määratleda. Laval toimus midagi postsovetliku räpi ja satiirilise performance’i vahepealset. Publiku nägudelt peegeldus üllatus, aga neile meeldis. Tundus, et paljud ei tabanud saali astudes ära, mis täpselt toimus, ent peagi hüplesid kõik ühes rütmis.

Kolme õhtu vältel paitasid mu kõrvu mitmed psühhedeelse kõlaga kooslused, kellest üks – Itaalia punt Tau – sobiks oma kergelt šamaaniliku olemusega suurepäraselt kasvõi Viljandi Folgile.

Elustiilifestivali kuju võtnud Tallinn Music Weeki võib õnnestunuks pidada, ent tuleb tunnistada, et koht määrab sageli rohkemgi kui esineja. Mõnel paigal on lihtsalt rohkem vaimu, seintesse imbunud peoenergiat, mis äratab esinejad ja publiku. Muidugi sõltub see ka kuulajast ja hetkest. Minu äratas sel aastal KuKu klubi, mille programm pakkus hingele veidrat puhastuskuuri, pendeldades psühhedeelia, punkarliku raevu ja magusvalusa melanhoolia radadel. Tekkis tunne justkui 1970ndate keldribaaris, kesk armastust ja mässu, õllelõhn ninas, hinges helgus ja rock’n’roll.

Seotud lood
01.04.2017 04.04.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto