Jah, kui tegu on väga andekate inimestega. Samas on küllalt ette tulnud ka neid probleeme, mis on iseenesest lahenenud: sul on olukord, millega sa ei oska midagi peale hakata, aga siis tuleb natukese aja pärast iseenesest lahendus.
Ma ei leidnud kedagi, kes oleks näinud teid vihastamas, häält tõstmas, kärkimas.
Olen pigem selline, et kui midagi on hullusti, hakkan nutma – aga õnneks on kodu lähedal. Kui nägu on kahel korral viltu läinud, olen läinud toimetusest ruttu üle tee. (Naerab.) Aga halvad asjad lähevad meelest ära. Ma isegi ei mäleta, millepärast see juhtus.
Mul on selline arusaam, et kui midagi on valesti, ju ma ise olen selle korraldanud. Kui keegi korraldab näiteks eetris jama, siis kes oli see, kes ta eetrisse lasi? Mis sa ikka endaga kärgid...
Mis on lustakaim jama, mis meelde tuleb?
«Mnemoturniiri», mis on väga populaarne saade, juhtis pikka aega Ummelas. Seal esitavad kuulajad küsimusi. Ummelas on palju lugenud ja tal tekkis palju huvitavaid küsimusi, aga mängu formaat ei luba saatejuhil küsimusi esitada. Siis lõi ta endale isiku, Ants Pobuli Tapalt, ja esitas küsimusi. See pidu kestis sinnamaale, kuni toimetaja Marje Lengile helistati Tapa linnavalitusest, et nemad on raadiost kuulnud nende linnas elavast ülitargast mehest, et nad tahaks temast linna aukodaniku teha, aga nad ei leia teda ühestki registrist. (Naerab südamest.) Pärast seda kadus Ants Pobul kähku areenilt ja siis võttis Mart endale nimeks Lea Mets Tallinnast.
Miks te ise madalat profiili olete hoidnud?
Lubasin enne meie intervjuud endale, et ei püüa ennast paremaks valetada, räägin õigust. Võiksin ju öelda, et olen lihtsalt nii tagasihoidlik. Tegelik põhjus on see, et ma ei ole hea avalik esineja. Olen ka üsna kriitiline: arvan, et palju inimesed, kes esinevad, ei peaks seda tegema. See ongi põhjus.
Usun, et mul on mõned teised oskused tugevamad.
Sõbrad ütlevad, et mu tugevaim külg on selge ja loogiline mõtlemine. Olen matemaatiku tüüpi ja mingites olukordades tuleb see hästi kasuks, kui on vaja kiiresti parim lahendus leida.
Mind üllatab teie matemaatikajutt, arvestades, et olete õppinud muusikapedagoogiks.
Te allikad on puudulikud. (Tajun heatahtlikku muiet – P. P.) Kui oleksite rääkinud kellegagi minu klassist, siis teaksite, et matemaatika ei olnud mul mitte kunagi neli. See oli mul absoluutne lemmikaine.
Meie matemaatikaõpetuses peab midagi valesti olema. Enamik teeb matemaatika koha peal nägu, et oi issand, kui õudne. Tegelikult on matemaatika nii huvitav, nii mänguline – aga seal on üks konks: seda ei saa õppida, sellest peab aru saama. Ja midagi on õpetamissüsteemis sellist, et enamik sellest aru ei saa. Aga need, kes saavad, on minuga nõus, et see on tohutult huvitav maailm.