Eesti võiks esimese riigina maailmas kasutada Donald Trumpi ja Brexiti arhitektide tehnoloogiat heal eesmärgil: tuvastada talendid, häkkida häbitult nende ajju ning tuua ülitäpselt sihitud turundusega siia rikkust looma, kirjutab ettevõtluskõrgkooli Mainor juhatuse esimees Kristjan Oad.
Trumpi ja Brexiti edu alus oli üks ja sama uus turundusrelv, mis paljastab internetti ja mujale jäetud digitaalsete jälgede põhjal iga inimese isiksuse ning võimaldab neile pakkuda täpselt seda, mida nad ootavad.
Kogu maailmas käib infosõda talentide pärast. Kõik riigid konkureerivad globaalselt, et andekad inimesed tuleksid neile elama, looksid väärtust ja maksaksid makse. Midagi peab ka Eesti kiiresti tegema. Praxise analüüsi järgi kaotame 2040. aastaks praeguse hõivemäära jätkudes 122 000 töötajat.
Meie üritame meelitada välistalente turunduskontseptsioonidega nagu «Work in Estonia», «Settle in Estonia» («tööta Eestis», «kodune Eestis») ja teistega ning nüüd ka brändirahnudega. Need lahendused on kenad, aga neist ei piisa. Need on passiivsed meetmed, mis ehk mõjuvad neile, kes ise aktiivselt juba tahavad Eestisse tulla. Kuid need ei pane uusi talente tahtma saada eestimaalasteks.
Toredaid paiku on maailmas palju. Miks peaks andekas, parimaid aastais inimene ümber asuma just siia? Miks valida Tallinn, aga mitte Berliin, London, Vancouver või Boston? Nagu aus kõrvaltpilk asja näeb – eestlased peavad õppima müüma. Muidugi digitaalselt ja nutikalt.
Kuidas noppisid nii Trump kui ka Brexiti-mehed kampaaniavõidu vastaspoolest väiksema eelarve ja pealtnäha täiesti jabura jutuga? Nad kasutasid uusi digitaalseid tööriistu ja kiretult analüütilist lähenemist inimeste mõjutamisele. Piltlikult öeldes häkkisid end inimestele ajju.
Seni on turundusfirmad ja poliitilised kampaaniameistrid hinnanud küllalt lihtsaid demograafilisi põhinäitajaid: sugu, vanus, rahvus, sõltuvalt riigist ka usk, nahavärv. Ja saatnud siis igale suurele grupile sama reklaami või sõnumi, eeldusega, et näiteks kõik naised või noored tahavad samu asju.
Trumpi meeskond kasutas kolme uut ja nutikat lahendust. Esiteks psühhomeetrikat ehk isiksuse määramist. Selleks loodud tehnoloogia määrab inimese isiksusetüübi ja eelistused internetis tehtud klikkide, laikide, igasuguste registrite, liikmesuse, ostuajaloo, meediatarbimise ja muu info põhjal.
Ühendriikides on selliste andmete kogumine ja müümine väga liberaalne ja iga ameeriklase kohta on saadaval 4000–5000 infokildu. Euroopa Liidus on andmete kogumine rangemalt reglementeeritud, aga leidub küllalt Eestile sobivaid talente ka väljaspool ELi.
Väikesed statistilised detailid reedavad meid ja teha saab väga täpseid järeldusi. Järeldusi saab teha inimese poliitiliste eelistuste, ekstravertsuse või introvertsuse, emotsionaalse stabiilsuse, usuliste tõekspidamiste, alkoholitarbimise, seksuaalsete eelistuste ja kasvõi sellegi kohta, kas tema vanemad on lahutatud. Mitte et need tunnused oleks aluseks talentide siiameelitamisel. Need näitavad, kuivõrd detailset infot inimesed endast veebi maha jätavad. Mis meile oluline – samade meetoditega saab kindlaks teha ka intelligentsust, sobivat sotsiaalset tausta ja muid tulevaste eestimaalaste häid omadusi.
Paljude näidikute põhjal saab panna kokku soovitava uuseestlase profiili. Ja mis eriti oluline – andmete põhjal saab mitte ainult koostada psühholoogilise profiili, vaid andmeid saab kasutada ka otsingumootorina inimeste leidmiseks. Tulgu ta siis Euroopast, USAst, Aasiast, Aafrikast või Venemaalt.
Samamoodi nagu Trump ja Brexiti eestvedajad leidsid üles inimesed, kellele nende sõnumid mõjusid, saab profileerida kõrge potentsiaaliga talendid, keda Eestisse kutsuda. Nende talentide seast tuleks fookusesse seada omakorda need, kes on avatud reisimisele, otsivad mõnusalt rahulikku kodumaad, ohtralt vaba ruumi, puhast õhku või mõnda muud X-faktorit, mis iseloomustab just Eestit.
Mõjutuse tulemusena peakski see talent leidma, et Eesti on tema ja ta perekonna jaoks parim elukoht, ning ideaalis saab temast Eesti riigi patrioot. Samal ajal peame kuulda võtma presidendi üleskutset, et Eesti lasteaed õpetagu eesti lastele selgeks üks võõrkeel, muukeelsetele lastele aga eesti keel. Nii saavad Eestisse meelitatud talentide lastest ka kultuurilises mõttes eestlased.
Kui esimesed ajakohase talendimeelitamise kaks sammu on isiksuse määramine ja suurandmete analüüs, siis kolmas on täpselt suunatud turundus. Tänapäevased kommunikatsioonilahendused otsivad ise sobivad inimesed üles ja vastavalt nende profiilile luuakse täpsed sõnumid.
Komponentidest (pealkiri, pilt, video, müügilause, isegi värv ja kiri) saab automaatselt kokku panna tuhandeid sõnumeid – igale adressaadile täpselt selline, mis just temale tõenäoliselt mõjub. Iga talent näeb sõna otseses mõttes just talle mõeldud pakkumist. Nii saab oma kampaanias püüda väga väikeseid gruppe kuni üksikisikuni välja. Näiteks kasutasid nii Trumpi kui Brexiti kampaanias ukselt uksele käijad äppi, mis andis iga kodu kohta infot – kas ja millisele sõnumile on elanik potentsiaalselt vastuvõtlik.
Ettevõtjad on ammu aru saanud, et suvalistele inimestele samast anonüümsest kahurist reklaame tulistada on ebaefektiivne. Kui ka Eesti riik sellest aru saab, kaardistab talendid ja sihib neile õigeid sõnumeid, siis on see võrreldamatult tõhusam.
Eesti riigijuhid ei tohiks võtta eeskuju Trumpi sõnumitest, küll aga tema meeskonna tehnoloogiakasutusest. Seeläbi saab meist esimene (ja väga edukas) riik maailmas, mis tegeleb talendimeelituse ja immigratsioonijuhtimisega psühhograafika, suurandmete analüüsi ning ülitäpse turunduse abil. Otsustame ise, mis nägu ja tegu Eesti homme on.
/nginx/o/2017/07/03/6850599t1h92ad.jpg){kind=small}
