«Ei anna ma mingit intervjuud, minge minema!»
«Siis peate hakkama mulle iga kuu kakssada rubla maksma!»
Ta vaatas ehmunult mulle otsa, jõudis arusaamisele, et näeb siiski mind esimest korda, ja tahtis teada:
«Aga selle eest, et mind lastakse lahti, kui ma ei tee teiega intervjuud, aga ajaleht maksab mulle täpselt kakssada rubla kuus.»
Jevtušenko laskis mu sisse ja tellis isegi hommikusöögi, kui sai teada, et olin teda juba kella neljast saadik passinud. Hommikusöögi kõrvale rääkisime fotokunstist.
«Ma usun, et me oleme aina alahinnanud fotograafiat,» veenis luuletaja mind, «sest see ei pruugi olla ainult reportaaž sündmuskohalt. Fotograafia võib väljendada nördimust ja võib naerda, võib ülistada ja võib otsuse langetada. Kas te olete juba minu näitust näinud?»
Ametlikult seisis näituse avamine ees alles kahe päeva pärast, aga Jevgeni Aleksandrovitš oletas, et sellise keskse häälekandja esindajad võivad olla sellega juba varem tutvunud. Ma võtsin kohe tema versiooni omaks ja lasin innuga edasi:
«Teie fotodel on elu, mida on tabatud äkitselt, korrastamata, lärmakas elu. Elu, mille teie olete avastanud, ja elu, mis on avastanud teid, teie silmaläätse eriline, poeetiline ülesehitus …»
Genrihh Frantsevitš eraldas mulle preemia ning kiitis taevani tõeliselt parteilise ajakirjandusliku operatiivsuse ja leidlikkuse eest. Järgmisel hommikul loeti ajalehte suure rõõmuga ka keskkomitees. Seal leiti isegi, et partei ja valitsuse juhid peavad osalema silmapaistva näituse avamisel.
Ja siis juba kogunevadki, hingeldusest ja pistetest küljes üle saades, otsaesist kirurgiliselt puhaste rätikutega kuivatades, keskaegse Kiek in de Köki torni kuuendale korrusele rahva väljavalitud. Imetlevad fotosid. Leidub muidugi ka selliseid kahtlasema väärtusega teoseid: näiteks seisab seal alasti rase naine, väike poiss aga katsub tema suurt kõhtu, üritades ette kujutada oma tulevast vennakest või õekest. Aga muidu ei midagi hirmsat. Siis aga seab üks abiline-nõunik suu partei esimese sekretäri kõrva juurde:
«Pöörake sellele tähelepanu! Kõik Nõukogude Liidus tehtud fotod on mustvalged, aga välismaa ülesvõtted värvilised.»
«Tõepoolest, seltsimehed, vaadake, kas siin ei ole mitte mingit allteksti?»
«Kahtlemata! Meil, niisiis, on elu mustvalge, sünge, värvideta, välismaal on aga kõik värviküllane, rõõmus, mitmekesine ja õnnelik!»
Partei ja valitsuse juhid sööstsid torni kuuendalt korruselt alla, värske nõukogude õhu kätte. Genrihh Frantsevitšile helistati ning teda sõideldi lühinägelikkuse ja kahtlase väärtusega sulesepa sobimatu ülistamise eest, kes hoopis oma fotoaparaadi abil püüab mustata meie säravat elujärge.
Mina sain teada, et ma mitte ainult ei lõhna, vaid lausa lehkan boheemi järele. Mult võeti ära nii preemia kui ka honorar intervjuu eest. Minu värvipimedus, mis ei lubanud mul eristada tõelist kunsti jõhkrast võltsingust, võeti äärmiselt range jälgimise alla.
/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg){kind=small}
/nginx/o/2017/04/01/6509995t1hc9cf.jpg)
