Vene poeet Jevgeni Jevtušenko. FOTO: Vyacheslav Prokofyev/Vyacheslav Prokofyev/TASS/Scanpix
Kuuekümnendikud olid eelkõige või täpsemalt lisaks kõigele muule suulise žanri inimesed. See ei olnud dialoog, ei olnud huvi tundmine vestluskaaslase vastu, vaid tulevase teksti katsetamine tulevase lugeja peal (kui tekst muidugi ikka ära trükitakse, mis ei olnud sugugi raudkindel). Kuid suuline žanr nõuab erilist puhtust, see peab olema terav nagu anekdoot. Süžee on vältimatu, fantaasialend kohustuslik, aga ka dokumentaalne paikapidavus peab olema kohe esimesel korral ilmselge (või peab vähemalt jätma sellise mulje).
Kuuekümnendikud lahkuvad meie seast, peaaegu ongi juba lahkunud, ning nende kohta käivad anekdoodid kuuluvad kirjanduslukku sama olulisena kui nende looming ja selle analüüs. Võin isegi täiendada: looming ja selle analüüs ei kao kuhugi, aga anekdoodid kaovad koos oma jutustajatega. Seepärast kiirustan, et kanda mõningad lood suulisest üle kirjalikku žanri.
1981. aastal sõitis fotonäitusega Tallinna Jevgeni Jevtušenko. Avamisele eelnes luuleõhtu: väikesel lauakesel seisis läbipaistev kann piima või keefiriga – poeet valas valget ollust klaasi, surus punase kampsuni vastu, tuli meelde tema proosakatke, kus punases kombinesoonis tüdruk sarnanes tomatimahla joaga. Saal oli rahvast täis, ent tundus ometi tühjana: seal ei olnud mingit iha ega janu, nii et just siis sai selgeks, et enneolematu kuulsus on ära kulunud, lahtunud ja enam ei aita ükski paikamine.
Ma töötasin ajalehes Sovetskaja Estonija, mille tegelaskujud olid juba jõudnud Sergei Dovlatovi proosasse, ent elasid aga edasi, panemata tähelegi oma kirjanduslikku ammendatust. Endiselt juhtis ajalehte Genrihh Frantsevitš Turonok.
Toimetuse koosolekul tuli jutuks Jevtušenko saabumine ja leiti, et võib piirduda väikese informatiivse teadaandega. Siis aga kõlas telefonihelin … Toru võtnud Genrihh Frantsevitš osutas sõrmega lae poole – ülemuse selline žest on tuttav kõigile, kes on töötanud nõukogude ajal: sellega ei peetud silmas mitte taevaseid kõrgemaid jõude, vaid kommunistliku partei keskkomiteed. Keskkomitees oldi rahulolematud, et meie parteilehes ei olnud seniajani ilmunud intervjuud väljapaistva nõukogude luuletaja Jevgeni Jevtušenkoga. Genrihh Frantsevitš saatis mind aega viitmata suure sõnameistri otsingule ja soovitas tungivalt ilma intervjuuta mitte tagasi tulla.
Jevgeni Jevtušenkot ei saanud aga kuidagi kätte. Telefonile ta ei vastanud, kirjakestele, mida läkitasin talle hotelli administraatorite vahendusel, ei reageerinud, linna ajalooliste vaatamisväärsustega tutvuma ei tulnud. Hommikul läksin toimetuse koosolekule, ilma et oleksin suutnud antud ülesannet täita. Ja siis ei pidanud meie armas Genrihh Frantsevits enam vastu:
«Teie, Lilja,» hakkas ta mu kallal halastamatult võtma, «lõhnate juba ammugi boheemi järele, te lihtsalt ei soovigi pingutada, et saada kokku tõelise rahvapoeediga! Minge nüüd. Kui homseks intervjuud ei ole, tuleb teil uus töökoht otsida.»
Päevaga ei muutunud midagi: luuletajat leida mul ei õnnestunud. Ööseks sõitsin Olümpia hotelli, kuhu paigutati välismaalased ja pealinna eriti tähtsad külalised, ning seadsin end Jevtušenko numbritoa ukse läheduses koos sigaretipakiga sisse. Istusin luksusnumbri ees vaibal, suitsetasin, näitasin kolm korda ajakirjaniku töötõendit koridori korrapidajale, kes tundis huvi, mida ma seal teen.
Enne seitset hommikul läks toauks lahti ja, korraks välja piilunud, paiskus sealt välja kaks kena neiukest. Ma tormasin kiiresti ukse juurde ja suutsin end poolenisti tuppa pressida. Jevgeni Aleksandrovitš vaatas mind pohmellis inimese hämmeldusega.
«Ma olen ajalehest Sovetskaja Estonija, andke mulle palun intervjuu!»
«Ei anna ma mingit intervjuud, minge minema!»
«Siis peate hakkama mulle iga kuu kakssada rubla maksma!»
Ta vaatas ehmunult mulle otsa, jõudis arusaamisele, et näeb siiski mind esimest korda, ja tahtis teada:
«Aga mille eest siis?»
«Aga selle eest, et mind lastakse lahti, kui ma ei tee teiega intervjuud, aga ajaleht maksab mulle täpselt kakssada rubla kuus.»
Jevtušenko laskis mu sisse ja tellis isegi hommikusöögi, kui sai teada, et olin teda juba kella neljast saadik passinud. Hommikusöögi kõrvale rääkisime fotokunstist.
«Ma usun, et me oleme aina alahinnanud fotograafiat,» veenis luuletaja mind, «sest see ei pruugi olla ainult reportaaž sündmuskohalt. Fotograafia võib väljendada nördimust ja võib naerda, võib ülistada ja võib otsuse langetada. Kas te olete juba minu näitust näinud?»
Ametlikult seisis näituse avamine ees alles kahe päeva pärast, aga Jevgeni Aleksandrovitš oletas, et sellise keskse häälekandja esindajad võivad olla sellega juba varem tutvunud. Ma võtsin kohe tema versiooni omaks ja lasin innuga edasi:
«Teie fotodel on elu, mida on tabatud äkitselt, korrastamata, lärmakas elu. Elu, mille teie olete avastanud, ja elu, mis on avastanud teid, teie silmaläätse eriline, poeetiline ülesehitus …»
Genrihh Frantsevitš eraldas mulle preemia ning kiitis taevani tõeliselt parteilise ajakirjandusliku operatiivsuse ja leidlikkuse eest. Järgmisel hommikul loeti ajalehte suure rõõmuga ka keskkomitees. Seal leiti isegi, et partei ja valitsuse juhid peavad osalema silmapaistva näituse avamisel.
Ja siis juba kogunevadki, hingeldusest ja pistetest küljes üle saades, otsaesist kirurgiliselt puhaste rätikutega kuivatades, keskaegse Kiek in de Köki torni kuuendale korrusele rahva väljavalitud. Imetlevad fotosid. Leidub muidugi ka selliseid kahtlasema väärtusega teoseid: näiteks seisab seal alasti rase naine, väike poiss aga katsub tema suurt kõhtu, üritades ette kujutada oma tulevast vennakest või õekest. Aga muidu ei midagi hirmsat. Siis aga seab üks abiline-nõunik suu partei esimese sekretäri kõrva juurde:
«Pöörake sellele tähelepanu! Kõik Nõukogude Liidus tehtud fotod on mustvalged, aga välismaa ülesvõtted värvilised.»
«Tõepoolest, seltsimehed, vaadake, kas siin ei ole mitte mingit allteksti?»
«Kahtlemata! Meil, niisiis, on elu mustvalge, sünge, värvideta, välismaal on aga kõik värviküllane, rõõmus, mitmekesine ja õnnelik!»
Partei ja valitsuse juhid sööstsid torni kuuendalt korruselt alla, värske nõukogude õhu kätte. Genrihh Frantsevitšile helistati ning teda sõideldi lühinägelikkuse ja kahtlase väärtusega sulesepa sobimatu ülistamise eest, kes hoopis oma fotoaparaadi abil püüab mustata meie säravat elujärge.
Mina sain teada, et ma mitte ainult ei lõhna, vaid lausa lehkan boheemi järele. Mult võeti ära nii preemia kui ka honorar intervjuu eest. Minu värvipimedus, mis ei lubanud mul eristada tõelist kunsti jõhkrast võltsingust, võeti äärmiselt range jälgimise alla.
Hulk aastaid hiljem rääkis Jevgeni Rein vastuseks minu loole omalt poolt ühest äärmiselt vahvast juhtumist.
«Jevtušenko kuulsusega,» alustas Jevgeni Rein, «ei suutnud omal ajal võistelda kellegi teise populaarsus. Sattusin kunagi ühte armeenia seltskonda. Seal teatas üks luuletaja vaimustunud austajatest, et andis tütrele tema auks tema nime. «Jevgenia siis?» täpsustasin. «Ei, Jevtušenko ikka,» vastas austaja. Ja näitas sünnitunnistust, kus seisiski kirjas Jevtušenko Akopovna Mirzojan.
Kord näitas noor Jevtušenko mulle auklikku münti ja ütles, et selle olevat talle andnud imekaunis noor Mehhiko krahvinna. Neil olla Mehhikos selline komme: kire tipphetkel hammustab õnnelik naine kuldmünti.
«Miks sa teda siis taskus kannad?» imestasin, «see tuleks ju panna kuldketi otsa ja kaelas kanda!»
Mõte meeldis Jevtušenkole väga ja me suundusime juveliiri juurde. Kuid isegi kuulsa Jevgeni Aleksandrovitši jaoks ei leidunud kuldketti. Kuramuse nõukogude defitsiit! Jevtušenko jäi nukraks. Mulle aga turgatas pähe, et mu toonane ämm sõna otseses mõttes jumaldas Jevtušenkot, ja kui tal peaks olema kuldkett, siis ta kahtlemata annab selle tema heaks ära. Sõitsime minu juurde. Ämm oli väga õnnelik, oli kõigeks valmis, aga, oo õudust, kuldketti tal ei olnud.
«Ženja,» hõikasin siis, «aga miks see kuramuse kett õieti peab üldse kullast olema? Kohe lähme esimesse ettejuhtuvasse poodi, ostame 3.60 eest ripatsi, selle ripatsi enda viskame minema, aga keti otsa paneme sinu mündi!» Läksime poodi. Ripatseid polnud!
Siis pöördus Jevtušenko karmil ja võimukal toonil kaupluse juhataja poole:
«Kui palju inimesi teil siin töötab?»
«Kõik kokku?» küsib juhataja üle.
«Kõik.»
«Koos laotöölise ja koristajaga?»
«Koos nendega.»
«Kaheksa.»
«Kutsuge nad aega viitmata siia.»
Tulidki. Seisavad. Jevtušenko tõstis käed ja hüüatas:
«Orjade maal ei ole ahelaid!!!»
---------------
Kõik ülejäänu on kirjandus.
Jevgeni Jevtušenko
18.07.1932 – 1.04.2017
Kuulus vene poeet Jevgeni Jevtušenko suri Ameerika Ühendriikides 84-aastasena. Jevtušenko oli möödunud sajandi 50ndail ja 60ndail aastail üks Nõukogude Liidu tuntumaid luuletajaid, tema luuleõhtud olid legendaarsed. Sügav lüürilisus ja kompromissitu kodanikujulgus olid poeedi ande need tahud, mis otsekohe köitsid sadade tuhandete lugejate ja kuulajate tähelepanu.
Poliitiliselt oli ta nõukogude võimu vastu siiski suhteliselt leebe, tema võimukriitika jäi autoritaarses režiimis lubatud piiridesse.
Peale luule kirjutas Jevtušenko ka romaane, esseesid ning tõi linale mitu filmi. Eesti keelde on tema loomingust vahendatud kogumikud «Lotis» (1977) ja «Kolmas mälu» (1985) Arvi Siia tõlkes.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
/nginx/o/2017/04/01/6509995t1hc9cf.jpg)
