Sisukord
Arter
Postimees
08.04.2017
Eesti Eesti Muusika Päevade heliloojapreemia pälvis Toivo Tulev Horoskoop Teadustöö või soov panna okupandile vastu lõugu? (14) Dilbert Mälumäng Male Palju õnne Tagakülg Linnud-loomad tervitavad päikest Toomi välispoliitiline soolo tekitas pahameele (1) Ajateenistusest kõrvalehoidja võib jääda juhtimisõiguseta Inimeste ükskõiksus võinuks Rakvere poisil elu maksta (1) Riidepoe keldrisse varjunud eestlanna: hirm on väga suur IRLi «poistebänd» otsib poliitraketile uut kütust (21) Välismaa Kuidas reageeris maailm Donald Trumpi otsusele rünnata Süüria režiimi? (6) Ameerika kostitas Süüriat rakettidega Kuidas reageeris maailm Donald Trumpi otsusele rünnata Süüria režiimi? Terror tungis Stockholmi südalinna Toomi välispoliitiline soolo tekitas pahameele (1) Riidepoe keldrisse varjunud eestlanna: hirm on väga suur Volkeri hinnangul andis Trump vajaliku signaali tegutsemisvalmidusest Trump pani USA-Vene suhted uutele alustele Trumpi punane joon andis mässulistele rohelise tule Vene ekspert: Vene õhutõrje ülem Süürias võidakse välja vahetada Arvamus Marti Aavik: immigratsioon ei ravi (5) Mart Kivastiku veste: viimane samurai Targemana tagasi Trumpi tõeline üllatus (2) Staarkriminaal (1) Moslemite vaenlane (4) Tiit Kändler: inimkonna põhihäda – kohastumatus ülimuutustega (7) Juhtkiri: läänemaailm polegi hambutu (11) Postimees 1936. aastal: Tallinna lapsed suveks maale Kultuur Eesti kultuuri täheatlas: «Wiiralti tamm» ja «Virve» Nädala plaat. Kõige kaasaegsem muusika Vikerkaar loeb. Jumala loomine inimese näo järgi Aja auk. Elu noateral Hea mõte liiga paljude sõnadega Kiek in de Kök: ühe fotonäituse lugu Äärmuslik ja mõjuv Marina Abramović (1) Sport Eesti alustas Monaco vastu hästi Eestlaste üürike reedene rõõm Seitseteist udust hetke Shanghais Kelly Sildaru – ajastu märk Eesti ja maailma spordis Postimees Splitis: kas tõstmise EMil paugutatakse ebainimlikke tulemusi viimast korda? Tarbija Kui labidas mulda läheb, hakka istutama AK Tänapäeva tehnoloogia ja suurte avastuste alustala: lainikud Peeter Langovitsi tagasivaade: tragöödia Halinga turvakodus Šariaadist, häbist ja naiseks olemisest (10) Tiit Kändler: inimkonna põhihäda – kohastumatus ülimuutustega (7) Seppo Zetterberg: mõte Soome ja Eesti kaksikriigist Galerii ja video: Aceh elab šariaadiseaduste raudses haardes (1) Eesti kultuuri täheatlas: «Wiiralti tamm» ja «Virve» Et meist ei saaks hääletud uppujad pildi ilu nimel (1) Vikerkaar loeb. Jumala loomine inimese näo järgi Aja auk. Elu noateral Hea mõte liiga paljude sõnadega Arter Filmiarvustus: Eneseotsingud Pariisi taeva all Horoskoop MängudeÖÖ: videomängu entusiasti kohustuslik ajaviide Ära treeni tühja! Mis on sinu trennitüüp? Autoklassik: Mercedes-Benz C63 AMG. Bassiga pikitud tenor Moevitamiinid meestele Vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmus unustab halva Naised maadlusmatil - õudus või vaatemäng? Isetehtud tsikkel - mehaaniline skulptuur Linnapuhkus Keilas Ilona Leib: kaotaks ennast võitjaks Meelelahutus Koomiks Sudoku

Filmiarvustus: Eneseotsingud Pariisi taeva all

2 min lugemist
Kaader filmist. FOTO: outnow.ch

«Ma ei suuda uskuda, et nad tahavad mu vanadekodusse panna. Ma olen ju alles 88.» Umbes nii teatab pariislanna Martha (Emmanuelle Riva) end järjekordse vanadusinspektori eest peites. Vanuse tõttu külastavad naist tihti agarad hooldekodutöötajad, kes tema «toimimisvõimes» kahtlevad.

Viimases hädas kirjutab Martha õetütrele, lumises Kanada külakeses elavale Fionale (Fiona Gordon). Saanud abipalve, tõttab Fiona appi. «Paljajalu Pariisis» («Paris pieds nus») algab paljulubavalt. Fiona puhul on tegu humoorika, kergelt hajameelse persooniga, turistina ei suuda ta eriti hästi võõrasse kohta sulanduda. Naine sammub Pariisi metroos, Kanada lipukesega ehitud punane seljakott seljas, näol eksinud, äraolev ilme. Esimeste Pariisis veedetud tundide jooksul pakub ta publikule korralikku komejanti.

Loo käivitajaks võib pidada hetke, mil Fiona jääb ilma rahast ja dokumentidest, ei leia tädi Marthat ega pääse ka tolle korterisse. Selle asemel kohtub ta veiderdava, kergelt ekstsentrilise kodutu Domiga (Dominique Abel). Tegu on klassikalise võõrlinna eksimise looga, mistõttu pole keeruline aimata, et Fiona ja Dom asuvad ühismissioonile eesmärgiga leida Martha. Domil on seejuures veel teinegi, palju isiklikumat laadi missioon – vallutada Fiona süda.

Stiililt vastab «Paljajalu Pariisis» Dominique Abeli ja Fiona Gordoni varasemale loomingule, olles nende neljas täispikk koostööfilm. Režissööripaarile on omane värvikirev, teatraalne, sõbraliku huumoriga vürtsitatud lavastamisstiil, milles on tunda varastele tummfilmidele omast situatsioonikoomikat. Enamasti astuvad mõlemad filmides ka ise üles, esinedes seejuures omanimeliste karakteritena. Selleski linateoses on Dominique Abelil mängida Domi ja Fiona Gordonil Fiona roll. Nii nagu päris elus, on nad armastajad ka filmides. Sellest küljest vaadates on tegu köitva duoga – film oleks neile kui romantiline rollimäng, seiklus, võimalus astuda kellegi teise karakterisse, et oma partnerisse üha uuesti ja uuesti armuda.

Abeli ja Gordoni helgetes komöödiates peitub enamasti ka ühiskondlik kõlapind. Praegusel juhul on fookuses suhtumine eakatesse. Martha vastandub iga tahuga stereotüüpsele pildile vanemaealistest. Ta kalpsab ringi sätendavas kleidis ning kodus istumise asemel rüüpab Seine’i kaldal šampanjat. Sellele vaatamata jäetakse tema köögilauale flaiereid kirjaga «Vanadekodu ootab sind». Viimases peegelduks justkui ühiskonna ootuspärane suhtumine – pole oluline, milline sa oled, loeb stereotüüp.

Viimase valguses võib vaadata ka elu heidikuks kehastunud Domi. Mitte keegi ei pane tähele, et temas on peidus romantik, sest nägu on kergelt määrdunud ja toit tuleb prügikastist. Domi näol on siiski tegu pigem uhke kodutuga – ta elab erkrohelises telgis ja näib end Pariisi taeva all hästi tundvat. Ent eks ole seegi osa režissööriduo lavastuslikust esteetikast. Ühiskonna tahke ja pahupoolt käsitletakse läbi lillede, inimestele jäetakse alles nende väärikus, mistõttu võivad vaatajad piinlikkus- või kahjutundeta filmi nautida.

«Paljajalu Pariisis» toob vaatajani tüki nostalgilist Pariisi romantikat, milles on vahelduse mõttes tore hulpida. Tegu ei ole raputava linateosega, ent on nalja, siirust ja suuri unistusi. Tõelise võlu annavad filmile siiski kontrastsetele värvidele punutud visuaal ja unest üles äratatud tummfilmilik näitlejakeel. Teades režissööripaari tausta, ilmneb ka lisadimensioon. On tore vaadata, kuidas nad on nii oma filmide loojad kui ka näitlejad ning püsivad alati elujaatava positiivsuse kursil.

«Paljajalu Pariisis»

Prantsusmaa / Belgia 2016

Režissöörid Dominique Abel ja Fiona Gordon

Seotud lood
07.04.2017 10.04.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto