Mart Kivastiku veste: viimane samurai

Mart Kivastik Foto: Silja Paavle

Hiroshi töötas Kyoto etnoloogiamuusemis, väiksed kultuurid olid ta eriala. Sedakaudu sattus ta Soome, võttis soome naise, õppis ära soome keele ja eesti keele. Mingitmoodi tõid soome naine ja väiksed kultuurid Kyoto kultuuriuurija aastal 1987 ENSVsse. Mida ma mäletan aastast 1987? Hiroshit, kes oli otsustanud viia mind Olümpia hotelli valuutabaari.

Ma polnud valuutat ennastki õieti näinud, rääkimata valuutabaarist. Ma teadsin, et selline asi nagu valuutabaar on olemas, et seal käivad välismaalased, ärikad, meremeeste sugulased, kes laristavad boone, ja nuhid, aga tavalised inimesed mitte. Meil oli tükk aega tegu, et sinna pääseda, uksel valvas mingi mutt, et NSV Liidu inimesed sisse ei läheks, vaatas Hiroshile otsa ja ütles, et kasahhid siia ei või. Mutt eesti keelt ei osanud, oskas ainult vene ja soomet, nii nagu Tallinna venelased ikka.

Lõpuks suutis Hiroshi tõendada, et ta elab siin hotellis, on jaapanlane, «inturist»...! «Inturist» oli võlusõna. Mutt hüppas toolist, vabandas ette ja taha, aga ikka ainult soome keeles…

Valuutabaaris nägin esimest korda elus õlut nimega Lapin Kulta. Too Lapin Kulta paistis valguse käes läbi, meie oma Kuldne Oder oli  ähmane nagu Emajõe vesi ja tegi nõrgematel kõhu lahti. Tuli nuhk.