Sisukord
Arvamus
Postimees
10.04.2017
Eesti Tippjuhil Sven Pertensil lasub süüdistus kelmusekatsele kaasaaitamises Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Tagakülg Horoskoop Koolinoorte üritusel vallandus nakkuspuhang Emad viiakse mägedele Vallavanem: inimesi ei saa kergekäeliselt minema lasta Esikülg 10. aprill Volikogu juht: isiklikult leian, et külade soovi peab arvestama Riik: varasema investeeringu hüvitamine pole põhjendatud Peterburis tähistati sajandi möödumist eestlaste meeleavaldusest (1) IRLi bändipoisid uue juhi otsinguil (2) Kahe küla vabaks andmise hind – 30 000 eurot (1) Majandus Eesti majanduse lühiuudised Kaja Kallas: me ei saa riskida Balti riikide stabiilsusega mõnele Lääne-Euroopa riigile vajamineva gaasitarne pärast (3) Kas kogenud juhil on vahet, mis valdkonda juhtida? (13) GRAAFIK JA FOTOD Gazprom hoiab kinni hästi maksvast Euroopast (2) Spotifyl on omapärane börsiplaan Keskkonnakaitsjad seisavad kindlalt Nord Stream 2 vastu (1) Välismaa Süüria režiimi liitlased ähvardasid USAd Rünnak muutis rootslased valvsamaks, kuid mitte kartlikumaks KOHALIK VAADE: tagasihoidlik leedu professor tegi sajandi leiu Stockholmi ründaja oli usbekk (2) Välismaa lühid Kahes Egiptuse kopti kirikus kärgatasid pommid Arvamus Risto Lehiste: Ojakäär, levimuusika ja Kuulsuste Koda Juhtkiri: konservatiivse valija valu (4) Postimees 1938. aastal: kuidas hoida maailmas rahu? Karl-Eduard Salumäe: elementaarne loomingulisus Vladimir Juškin: Venemaal puudub kontroll al-Assadi üle (13) Liisa Pakosta esitleb: naisvõimlemiskava palgalõhepäevaks, taustamuusika ja mobiilihelinaga (1) Kätlin Konstabel: kuidas rääkida lastele terrorismist? (1) Kultuur Tiit Helimets: olen Eesti patrioot Sport Noored tennisemehed tõid kastanid tulest välja Spordi lühiuudised Kriitika tagajärjel teelt eksinud Seim õigel rajal tagasi Tänakule Korsikalt tühjad pihud ja tühi tunne Hamilton ja Vettel: duo, kelle vastu teistel rohtu pole Selveril ja Tartul trumbid taskus Tarbija Tõeline tapjagaas USA võimas sõjamasin (1) Maa-tüüpi eksoplaneedil avastati vesine atmosfäär Tartu Volga kuulus vitraažlagi kadunud, kuhu ööklubi selle pani? (7) Kes rüüstas Sõpruse ringi männituka? Aardeküti argipäev: pommid, karu ja kamaluga prahti (1) Pardimamma haub mune kesk linnadžunglit Tüütu kasvuhoonemajandus andis noortele nutika idee Näituste ülespanekut toetab kokakunst Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kätlin Konstabel: kuidas rääkida lastele terrorismist?

3 min lugemist
Kätlin Konstabel FOTO: Erakogu

Kindlasti ei tohi laste eest koledaid uudiseid varjata, lapsele tuleb sisendada turvalisust, soovitab psühholoog Kätlin Konstabel.

Kui kuskil saavad surma pahaaimamatult oma igapäevatoimetusi tegevad inimesed ja kahtustatatakse terrorirünnakut, on see teema number üks kõigis meediakanalites. Abitus, lootusetus, masendus, viha, hirm ja tunne, et maailm on hulluks läinud – inimesed on sellest kõigest emotsionaalselt haaratud.  

Mõju on seda suurem, mida lähemal ja tuttavamates paikades sellised sündmused toimuvad. Ja lisaks seisab paljude täiskasvanute ees küsimus, kas ja kuidas sellest kõigest lastega rääkida.

Kindlasti ei tohi laste eest koledaid uudiseid varjata. Kui lapsevanem alustab rasketel teemadel vestlust ise, näitab see lapsele, et neist asjadest võibki vanematega rääkida. Ärge lootke, et kui laps on väike, siis ta ei tea – ka lasteaialaps võib olla kuulnud õpetajaid või teiste laste vanemaid midagi rääkimas, suurem laps puutub kokku uudistega (sotsiaal)meedias.

Kõige hullem, mida saame teha, on öelda hirmunud lapsele, et pole mingit põhjust karta. Aktsepteerime laste negatiivseid emotsioone, ütleme, mida ise tunneme. Kui lapse emotsioonid tühistame, vähendame sellega oluliselt võimalust, et laps üldse meiega oma muredest rääkima tuleb.

Lastele peab sisendama turvalisust – seda saab teha vanem oma rahuliku ja asjaliku jutuga. Kui me ei tea, mida laps juba kuulnud on, ütleme lihtsalt, et seal ja seal juhtus selline asi. Küsime, mida ta arvab, ja anname teada, et laps võib ise meilt küsida. Kui lapsed küsimusi küsivad, siis näitab see usaldust ja usku, et vanematega rääkimisest on kasu.

Esitame ise avatud küsimusi (räägi, mida sa oled kuulnud või näinud; mida sõbrad räägivad jne). Kui laps suurt midagi ei tea ega paista ka toimunu vastu huvi tundvat, siis niisama teda infoga uputada ei tohi, aga anname teada, et võib alati tulla sellest meiega vestlema.

Räägime lapsega eakohaselt – mudilastega pole mõtet arutada sündmuste poliitilisi või religioosseid tagamaid. Päris pisikestele võime öelda, et juhtus midagi kurba ja ootamatut. Kui keegi sai surma, siis tuleb nii öeldagi – eeldusel, et laps teab, mida surm tähendab. Räägime selgelt, sest ebamäärasus tekitab hirme ja fantaasiaid.

Kui laps küsib rünnakute toimepanijate kohta, siis on meil suur soov öelda, et pahad inimesed tegid. Siiski on soovitatav rääkida koledatest tegudest, mitte pahadest inimestest. Võib näiteks rääkida, et inimesed teevad nii jubedaid asju just selleks, et teiste tähelepanu saada – sest muul viisil ei oska. Võibolla oskab laps tuua näiteid, kuidas koolis või lasteaias otsib keegi samuti teistele haiget tehes või reegleid rikkudes tähelepanu. Kui lapsel tekib tunne, et mingist rahvusest, rassist, välimusega inimesed on kurjategijad, siis võib neil tekkida hirm kõiki selliseid inimesi tänaval nähes. Mõte, et kuskil on olemuslikult kurjad inimesed, on lastele väga raske kanda.

Kindlasti ei tohi anda valelubadusi, et selliseid asju enam kunagi ei toimu. Arutame, kuidas politsei teeb kõik, et oleks turvalisem, ja kes on lapse enda maailmas need, kelle poole ta võib pöörduda, kui tema endaga midagi juhtub.  Et lastele meeldib ise midagi ette võtta, võime arutada, kuidas nad saavad märgata ja tunnustada oma kaaslaste häid ja vahvaid tegusid või üldse teisi aidata.

Kuna lastel võib jääda mulje, et kui mingist sündmusest nii palju räägitakse, siis on seda kõikjal, tuleb kindlasti seletada, et meedia kajastab terrorirünnakuid just sellepärast, et selliseid asju juhtub väga  harva. Tuletame meelde, et samal ajal on maailmas  toimunud nii mõndagi toredat, aga sellest lihtsalt ei kirjutata. Juba algklassilapsega võib koos peamist uudistesaadet vaadata ja nähtut arutada – küll aga pole lapsele hea, kui ta päev otsa eri kanalitest terrorisündmustega seonduvaid uudiseid jälgib. Meenutame suurematele lastele, et mitte kogu sotsiaalmeedias olev info ei ole täpne. Kuna pildid mõjuvad emotsionaalsemalt kui tekst ja neil on oht sööbida mällu, siis küsime selle kohta, milliseid pilte või videoid laps on näinud, mida ta sellega seoses mõtleb ja tunneb.

Paljudel vanematel tekib ka küsimusi: ei saa ju alati aru, kui häiritud laps on. Kõige kindlam signaal on see, kui lapse tavapärane käitumisviis kuidagi oluliselt muutub (muidu sõbralik laps muutub kinniseks või iseseisvust armastav tegelane korraga klammerduvaks; laps tahab rääkida asjadest, millest muidu ei huvitu).

Kõige lihtsam ja olulisem, mida lapsevanem teha saab, ongi anda oma oleku ja jutuga lastele mõista, et oleme nende jaoks olemas ning et meiega saab alati rääkida. Kui käitumise muutus püsib, tuleb aga otsida spetsialisti abi.

Seotud lood
08.04.2017 11.04.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto