«Aga neil tundub olevat ükskõik, et luud on nõrgad,» oletab Mooses. «Peaasi on see, et kiirelt joosta.»
Paradoks, nagu kinnitavad muud uuringud, peitub tõsiasjas, et kehakaalu vähendamine aitab küll kaasa jooksukiiruse suurenemisele, aga kui kehamassiindeks (kehakaal kilodes jagatud pikkuse ruuduga meetrites) viia liiga madalale, 17–18 kanti, hakkab see jooksu kiirust kärpima.
Olgugi uuring tehtud keenialastega, peitub selles õpetlik iva kõigile, kes armastavad kõvasti treenida ning on seejuures seadnud sihiks kehakaalu kriitiliselt madalaks viia. Mooses pakub, on tema uuritud keenialaste luude tihedus on kannatanud ilmselt just seetõttu, et nad ei söö nii palju, nagu on vaja energiavarude taastamiseks. Neist enamik vastas küsimustikus, et tahaks olla veel vähemalt kaks kilo kergem, ükskõik mis nende kehakaal tegelikult oli. Uuritud naised kaalusid keskmiselt 52 kilo.
Asja kurbloolisus seisneb selles, et kui luude tiheduse seisukohalt otsustavas eas, 18–24-aastasena, hoida keha energiadefitsiidis, ei õnnestu kaotatut hiljem tagasi teha. Võib küll hakata võtma kaltsiumi ja D-vitamiini ning jälgida, et kehaline koormus oleks mõistlik, aga kiiret abi pole loota. Seda, kas luude tugevus on pisutki paranenud, tasub mõõta alles aasta pärast – muutused luudes toimuvad nimelt väga pikalt ja aeglaselt.
Niisiis soovitab Mooses, kes eelmise kümnendi lõpus tuli Eesti meistriks takistusjooksus, et sel perioodil, kui noor sportlane suundub noorteklassist täiskasvanute konkurentsi – ehk ajal, mil luustik teeb viimase otsustava arengu –, ei ole mõistlik kehakaalu iga hinna eest allapoole suruda. Sest see võib kokkuvõttes, nagu tunnistas «Pealtnägija» oma kogemuse põhjal ka endine noortriatleet, viia tõsiste toitumishäireteni. Noist pole aga põrmugi lihtne lahti saada.
«Alati on kriitiline piir, kust allapoole ei tohi kehakaalu viia,» hoiatab Mooses. «Kui minna sellest piirist üle, tekivad ühel hetkel probleemid.» Pärast pausi lisab: «Neid tekib järsult ja palju.» Luude tiheduse vähenemine on üks selliseid, mis tavaliselt kõige viimasena endast märku annab. Enne kannatavad näiteks seede-, närvi- ja immuunsüsteem. Ja see loetelu pole kaugeltki lõplik.
Eve Unt, Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi spordimeditsiini ja taastusravi dotsent
Sportlased rakendavad oma eesmärkide saavutamiseks tihtipeale üsna äärmuslikke kehakaalu langetamise võtteid. Ülemäärane kehakaalu langetamine võib aga põhjustada hoopiski sportliku sooritusvõime kahanemist, samuti kaasnevad tõsised hormonaalsed ja muud häired.
Probleem algab tavaliselt toiduga saadava energiakoguse pikemaajalisest piiramisest või
korduvast lühemaajalisest manipuleerimisest ning ülemäärasest treenimisest. Kirjanduse andmetel esineb sõltuvalt spordialast häirunud söömiskäitumist kuni 62 protsendil nais- ja 33 protsendil meessportlastest. Eesti sportlaste kohta uuringuandmed paraku puuduvad.
Eesti spordiarstide kogemuse põhjal võib aga tõdeda, et viimastel aastatel on vähene energiatarbimine, häirunud söömiskäitumine või söömishäired ning nn naissportlase triaad – söömis- ja menstruaaltsükli häirete ning luude vähenenud tiheduse samaaegne esinemine – sagenenud nii harrastajate, noor- kui ka tippsportlaste seas. Tegemist on muidugi üksikjuhtudega ning neil võivad olla erinevad sümptomid ja raskusaste. Kuid on esinenud ka äärmuslikke juhtumeid, mis vajavad ravi söömishäirete keskuse spetsialistide järelevalve all. Paraku ei pruugita probleemi tihtipeale ära tunda enne, kui nähud on juba kaugele arenenud.
Oluline on märkida, et 75–80 protsendil noortel naissportlastel on menstruatsiooni puudumise põhjuseks liigne treening ja dieedipidamine. Eriti teevad muret noored tütarlapsed, kellel on luutiheduse näitajad juba oluliselt langenud, sest 90 protsenti luumassist saavutatakse 18. eluaastaks. Teisisõnu: nende lootus saavutada normaalne luude tervis on väga väike.
Kindlasti ei ole Eestis harvad juhud, kus aastaid söömishäirete või häirunud söömiskäitumise all kannatavad sportlased on sunnitud võistlusspordist loobuma. Probleem on tugevasti alahinnatud, sest tavaliselt tuuakse spordist loobumise põhjuseks sagedased vigastused, ülekoormusprobleemid, sh nn stressmurrud, või muud tervisehädad.