Sportlikult saledaks luutiheduse hinnaga

Enamik naisi, kes tahavad olla hästi sportlikud ja on valmis selle nimel kõvasti treenima, ning hirmus saledad ja on valmis selle nimel kas või nälga taluma, ei kujuta ettegi, millega nad tulevikus riskivad. Aga pole õige neid selles süüdistada, sest teemat pole teab mis põhjalikult ega süsteemselt uuritud. Igatahes mitte Eestis.

Tartu Ülikooli liikumis- ja sporditeaduste doktor Martin Mooses püüab tuua selgust, mida võib põhjustada energiadefitsiidis treenimine – ja see on otse öeldes heidutav. Ta on saanud koos USA, Keenia ja Etioopia teadlastega 60 000 dollari suuruse teadusgranti, et uurida, mis ikkagi juhtub, kui kõvasti harjutada ning samal ajal pingsalt hoolitseda, et kehakaal püsiks võimalikult väike. See, tunnistagem, pole nüüdisajal sugugi väheste noorte naiste ideaal. Eesti uuringute kohaselt on rohkem kui pooled keskkooliealistest end näljutanud või teinud äärmuslikku trenni.

Üksikud on söandanud oma hoiatavat kogemust ka teistega jagada. Viis aastat tagasi rääkis Eesti lootustandvamaid triatleete, tollal 20-aastane Liis-Grete Arro menusaates «Pealtnägija», kuidas ta hakkas selle nimel, et saada ilusamaks ja peenemaks, end 10. klassis näljutama. Näiteks ei söönud ta üldse liha. Samal ajal treenis ta nädalas suurte koormustega, 25–30 tundi, kuni viimaks murdus. Ja see oli isegi positiivne: pärast seda, kui ta oli probleemi tunnistanud, läks ta mitmeks kuuks ravile.

30 protsendil meestest ja tervelt 39 protsendil naistest on reieluukaela ja lülisamba alaosa luude tihedus kriitilise piiri lähedal. Otse öeldes: kõvasti treenides ja kehakaalu piirates seate ohtu oma tervise ja tuleviku.

Just noored ja sportlikud naised – aga üha sagedamini ka mehed – on need, kes ideaalset vormi taga ajades end ohtu seavad (vt kõrvallugu). Söömishäired on tihti üks tagajärg, aga kaugeltki mitte ainus. Kaugemad tagajärjed püsivad esialgu paljale silmale peidetuna. Noid asuski Martin Mooses oma uuringuga päevavalgele tooma.

Selleks otsustas ta sõita Ida-Aafrikasse.

Ega siin dopingut pole?

Keenia on Moosese teadushuvi arvestades parim platsdarm. Esiteks leidub seal palju jooksjad, seejuures kõvasti treenivaid jooksjaid. Ja teiseks, nagu küllap diletandidki on teleekraanil märganud, on nood süsimustad välejalad valgetega võrreldes ekstrakleenukesed. Aga kas kõik, mis pealispinnal paistab ideaalne – vähemasti jooksmist silmas pidades –, on ka tervislik? Seda võttiski Mooses möödunud talvest alates nõuks selgitada.

Kuid oleks siis kõike, mida tarvis, lihtne mõõta. Eks katsuge suures Keenias kümned sportlased uuringuks kokku ajada...

Moosesel tuli korraldada väljavalitud ja nõusse räägitud jooksjatele väikse bussiga kolm öist reisi, igaüks pikk nagu Tartust Kaunasesse, et sõidutada nad uurimislaborisse. Raha selleks sai võtta teadusgrandist, kuid oh häda: kui Eestis saad sõidu tõestamiseks arve või tšeki, siis Keenias käib arveldamine sularahas. Liiati kippusid sõiduhinnad kõvasti kõikuma: näiteks pühadeaegse reisi hind kerkis argihinnaga võrreldes üle kahe korra, 220 dollarilt 450-le.

«Keenias läksid kulud vaikselt suuremaks,» tunnistab Mooses. «Ettenägematuid kulusid tekkis veelgi.»

Tekkis muidki probleeme. Uuringu tarvis tuli selle osalistel verd anda. Ent Keenias on teised tavad kui Euroopas: seal, nagu nendib Mooses, on veri väga isiklik asi. Seda niisama naljalt ei loovutata. Liiati väljendas osa «katsejäneseid» kartust, kas kogu protseduur pole kuidagi dopinguga seotud. Pole saladus, et viimastel aastatel on Keenia jooksjaid tabanud üha rohkem süüdistusi keelatud ainete kasutamises. Üks sportlane ütleski seoses vereprooviga uuringust lahti.

Uuring keskendus sellele, et kui treenida suurte koormustega, ent samas püsida energiavõlas ehk mitte piisavalt süüa – et kehakaal mingil juhul ei suureneks! –, muutuvad verenäitajad kehvemaks ja tekivad hormonaalsed probleemid, naistel pahatihti ka menstruaaltsükli häired ning lõpuks võib see hakata halvasti mõjuma luude tugevusele. See on tagajärg, millele enamik nooruses ei mõtle, kuid mis vanemas eas võib saada saatuslikuks. Rääkimata sellest, et viljakaimas eas võib tekkida tõsiseid raskusi laste saamisega.

Luutiheduse mõõtmine on iseenesest lihtne. Lasin seda endale teha Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi hoones, kus heitsin lavatsile ning suur skänner sõitis seitsme-kaheksa minuti jooksul mitu korda mu keha kohalt üle. Kohe pärast protseduuri lõppu teatas arvuti, milline on mu luude tihedus kummalgi käel ja jalal, rinnakorvi vasakul ja paremal pool, üla- ja alaseljal, puusadel. (Lisaks teatas arvuti, kui suur on eri kehaosade lihasmass ja kui suur rasvasisaldus. Kogu protseduur maksis 25 eurot.)

TÜs tehtud uuring ei paljastanud õnneks ebameeldivaid tõsiasju. Küll ei saa sama öelda Mooses, kui vaatas oma sportlike ja saledate uurimisaluste kohta ilmnenud näitajaid. Nood on paraku sellised, mis peaks ärevaks muutma kõik need, kes innukalt treenivad ning kehakaalu võimalikult väikseks üritavad kärpida.

Saaks kilosid vähemaks!

Alustuseks tasub kõrva taha panna üks õpetlik tõsiasi. Nimelt: luude tiheduse kujunemisel on otsustavaim ja määravaim eluperiood 18.–24. eluaastani. Luude tugevust aitab siis suurendada neile muu hulgas rakendatav kehaline koormus. Kuid luude arengut pärsib, kui keha jääb energianälga. Ehk teisisõnu: kui toitumine ei ole kooskõlas treeningumahuga.

Mooses keskendus Keenia «katsejäneste» reieluukaela ja lülisamba alaosa uurimisele. Kui luude tihedus väheneb, siis vanemas eas tekivad osteoporoosi puhul valusaimad probleemid just reieluukaelaga. Alaselja valud on aga paljudele tuttavad. Asi on sageli selles, et alaselg, erinevalt näiteks reie- ja sääreluudest, saab vähe kehalist koormust ning seetõttu jääb luude tihedus seal paratamatult väiksemaks kui mujal. Alaselja hädade ärahoidmiseks ei aita enamasti muu kui sellele piirkonnale tehtav jõutreening, mida näiteks Keenia jooksjate treeninguplaanides leiab Moosese tähelepanekuil väga harva.

Tulemused, mis Keenias ligi poolesaja tubli jooksja mõõtmisega välja koorusid, olid murettekitavad. Ja seda mitte üksnes naiste, vaid ka meeste puhul. Ilmnes, et 30 protsendil meestest ja tervelt 39 protsendil naistest on reieluukaela ja lülisamba alaosa luude tihedus kriitilise piiri lähedal. Otse öeldes: kõvasti treenides ja kehakaalu piirates seavad nad ohtu oma tervise ja tuleviku.

«Aga neil tundub olevat ükskõik, et luud on nõrgad,» oletab Mooses. «Peaasi on see, et kiirelt joosta.»

Paradoks, nagu kinnitavad muud uuringud, peitub tõsiasjas, et kehakaalu vähendamine aitab küll kaasa jooksukiiruse suurenemisele, aga kui kehamassiindeks (kehakaal kilodes jagatud pikkuse ruuduga meetrites) viia liiga madalale, 17–18 kanti, hakkab see jooksu kiirust kärpima.

Olgugi uuring tehtud keenialastega, peitub selles õpetlik iva kõigile, kes armastavad kõvasti treenida ning on seejuures seadnud sihiks kehakaalu kriitiliselt madalaks viia. Mooses pakub, on tema uuritud keenialaste luude tihedus on kannatanud ilmselt just seetõttu, et nad ei söö nii palju, nagu on vaja energiavarude taastamiseks. Neist enamik vastas küsimustikus, et tahaks olla veel vähemalt kaks kilo kergem, ükskõik mis nende kehakaal tegelikult oli. Uuritud naised kaalusid keskmiselt 52 kilo.

Asja kurbloolisus seisneb selles, et kui luude tiheduse seisukohalt otsustavas eas, 18–24-aastasena, hoida keha energiadefitsiidis, ei õnnestu kaotatut hiljem tagasi teha. Võib küll hakata võtma kaltsiumi ja D-vitamiini ning jälgida, et kehaline koormus oleks mõistlik, aga kiiret abi pole loota. Seda, kas luude tugevus on pisutki paranenud, tasub mõõta alles aasta pärast – muutused luudes toimuvad nimelt väga pikalt ja aeglaselt.

Niisiis soovitab Mooses, kes eelmise kümnendi lõpus tuli Eesti meistriks takistusjooksus, et sel perioodil, kui noor sportlane suundub noorteklassist täiskasvanute konkurentsi – ehk ajal, mil luustik teeb viimase otsustava arengu –, ei ole mõistlik kehakaalu iga hinna eest allapoole suruda. Sest see võib kokkuvõttes, nagu tunnistas «Pealtnägija» oma kogemuse põhjal ka endine noortriatleet, viia tõsiste toitumishäireteni. Noist pole aga põrmugi lihtne lahti saada.

«Alati on kriitiline piir, kust allapoole ei tohi kehakaalu viia,» hoiatab Mooses. «Kui minna sellest piirist üle, tekivad ühel hetkel probleemid.» Pärast pausi lisab: «Neid tekib järsult ja palju.» Luude tiheduse vähenemine on üks selliseid, mis tavaliselt kõige viimasena endast märku annab. Enne kannatavad näiteks seede-, närvi- ja immuunsüsteem. Ja see loetelu pole kaugeltki lõplik.

Hästi varjatud hädad

Eve Unt, Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi spordimeditsiini ja taastusravi dotsent

Sportlased rakendavad oma eesmärkide saavutamiseks tihtipeale üsna äärmuslikke kehakaalu langetamise võtteid. Ülemäärane kehakaalu langetamine võib aga põhjustada hoopiski sportliku sooritusvõime kahanemist, samuti kaasnevad tõsised hormonaalsed ja muud häired.

Probleem algab tavaliselt toiduga saadava energiakoguse pikemaajalisest piiramisest või

korduvast lühemaajalisest manipuleerimisest ning ülemäärasest treenimisest. Kirjanduse andmetel esineb sõltuvalt spordialast häirunud söömiskäitumist kuni 62 protsendil nais- ja 33 protsendil meessportlastest. Eesti sportlaste kohta uuringuandmed paraku puuduvad.

Eesti spordiarstide kogemuse põhjal võib aga tõdeda, et viimastel aastatel on vähene energiatarbimine, häirunud söömiskäitumine või söömishäired ning nn naissportlase triaad – söömis- ja menstruaaltsükli häirete ning luude vähenenud tiheduse samaaegne esinemine – sagenenud nii harrastajate, noor- kui ka tippsportlaste seas. Tegemist on muidugi üksikjuhtudega ning neil võivad olla erinevad sümptomid ja raskusaste. Kuid on esinenud ka äärmuslikke juhtumeid, mis vajavad ravi söömishäirete keskuse spetsialistide järelevalve all. Paraku ei pruugita probleemi tihtipeale ära tunda enne, kui nähud on juba kaugele arenenud.

Oluline on märkida, et 75–80 protsendil noortel naissportlastel on menstruatsiooni puudumise põhjuseks liigne treening ja dieedipidamine. Eriti teevad muret noored tütarlapsed, kellel on luutiheduse näitajad juba oluliselt langenud, sest 90 protsenti luumassist saavutatakse 18. eluaastaks. Teisisõnu: nende lootus saavutada normaalne luude tervis on väga väike.

Kindlasti ei ole Eestis harvad juhud, kus aastaid söömishäirete või häirunud söömiskäitumise all kannatavad sportlased on sunnitud võistlusspordist loobuma. Probleem on tugevasti alahinnatud, sest tavaliselt tuuakse spordist loobumise põhjuseks sagedased vigastused, ülekoormusprobleemid, sh nn stressmurrud, või muud tervisehädad.