Sisukord
Arvamus
Postimees
11.04.2017
Eesti Rakvere pagulaspere lahkus Saksamaale (12) Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Keskerakondlik Loksa venitab ühinemisega viimseni Horoskoop Vestlusi Loksal ja väljaspool Loksat Korb nimetab küladelt 30 000 euro nõudmist kiusuks Haiguspuhangu Lihulas põhjustas ilmselt noroviirus Pärnu rannas valmistutakse suplushooajaks Rakverele linnale keelduti näitamast salvestisi peksmisest (2) Majandus Tartu Ülikooli raamatukogu ehitusvaidlus jätkub kohtus Eesti majanduse lühiuudised Vanametalliäri vaikne hääbumine Välismajanduse lühid Kiire majanduskasv algab umbes viie aasta pärast (3) Välismaa Soome kohalikud valimised võitis Koonderakond Välismaa lühid Orbán üritab meedia üle võimu haarata Endine Leedu maffiapealik peatas äri Valgevenes Feministid asendasid Helsingis kommunistid Arvamus Rein Veidemann: Mart Helmel pole õigus (7) Juhtkiri: terroristi portree (13) Mihkel Mutt: teeme kartulikoored jälle suureks (6) Marianne Mikko: triibuline samm Idast Põhjalasse (9) Aadu Must: eestlaste linn Peterburi (1) Postimees 1996. aastal: levib kuuldus Karl Kortelaineni nõustamistegevusest Vene Riigiduumas Kultuur Henrik Kalmet: Tallinna Linnateatri bränd on tugevam kui sisu (6) Sport Kalev/Cramo tegi Tarvaga asjad kiirelt selgeks Rakvere oma kodus Tartut finaali ei lubanud Sõudjad proovivad MK-etapil ning kahe- ja neljapaatidel uusi koosseise Kas näeme Reali ja Barcelona ajastu viimaseid hingetõmbeid? (1) Imeline Westbrook kirjutas end NBA ajalukku Tarbija Haruldasi NET-kasvajaid esineb üha sagedamini Tartu Iga nädal põlevas Hiinalinnas hävis jälle kümmekond ehitist (1) Rannas kihab elu, aga käimlatest pole haisugi Väike Vine avab taas uksed. Nüüd jõe ääres (4) Orienteerujad jooksevad ringi nii laanes kui linnas Kitarrist andis välja vanamoodsa kasseti Mine metsa ja karju seal! Aga mis mets sellest arvab? (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Marianne Mikko: triibuline samm Idast Põhjalasse

2 min lugemist
Marianne Mikko. FOTO: Jaanus Lensment / Postimees

Eesti naised said valimisõiguse 12. aprillil 1917. Kas pole kummaline, et 100 aastat hiljem on meie parlamentaarse riigi parlamendi 101 liikmest vaid neljandik naised?

Demokraatia üheks indikaatoriks peetakse naiste osalust otsustamistasandil. Eesti parlamendi üks neljandik tähendab, et kuidas me ka ei sooviks olla Põhjala, oleme ikkagi ainult Ida-Euroopa, kus soolise võrdõiguslikkusega pole asjad korras. Üheski Skandinaavia riigis pole ei parlamendis ega ka valitsuses naisi alla kolmandiku, tavaliselt on neid 40 protsendi ringis.

On tähtis, et esindatud on erinevad vaatenurgad. Kaks näidet: USA börsikrahh ja Islandi pankrot. Islandlastest riskialtid pangamehed viisid oma riigi sisuliselt pankrotti. Need olid Islandi naispoliitikud, kes saareriigi hädast välja aitasid ja taastasid Islandi krooni usaldusväärsuse.

2008. aasta üleilmne rahanduskriis sai mäletatavasti alguse Lehman Brothersist. IMFi juht Christine Lagarde on öelnud: «Kui Lehmani vennad oleksid pisut rohkem nagu Lehmani õed, siis poleks me seisnud silmitsi sellist mõõtu tragöödiaga, nagu olime sunnitud silmitsi seisma.» Kuldsed sõnad.

Norralased jõudsid arusaamani, et ettevõtte juhtkonnas peaks olema esindatud mõlemad sugupooled. Norra soolist võrdõiguslikkust austav juhtimisstiil ja head majandusnäitajad viisid Euroopa Komisjoni mõttele kehtestada sama põhimõte üle Euroopa. Börsiettevõtete juhtkondades kohaldatava kohustusliku 40 protsendi direktiiv on aga toppama jäänud.

Kui me selle direktiivi üle riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis 2013. aastal hääletasime, jäi hoolimata tollase opositsiooni – sotsiaaldemokraatide ja keskfraktsiooni – jõupingutustest üks hääl puudu. Direktiiv tuleb uuesti üle vaadata. Blokeerivast üheksa riigiga vähemusest peaks Eesti kui tänavu teisel poolaastal ELi juhtiv riik otsustava sammu enamuse liikmesriikide poole astuma. Peaksime saatma 21. sajandi väärilise sõnumi mitte Idast, vaid Põhjalast.

ELi asjade komisjon on miniriigikogu. Kui neli aastat tagasi oleks 40 protsendi direktiivi hääletusel riigikogu naissaadikute arv olnud kolmandik, mitte neljandik, oleks ka hääletustulemus olnud naiste osakaalu suurendamise poolt. Naised, kes ise otsustajateringi kuuluvad, teavad suurepäraselt, mida tähendab nende hääle jõud.

Sooline palgalõhe naiste juhitud ettevõtetes hakkab kaduma või vähemalt pole enam sedavõrd sügav, nagu see praegu on. Vähemasti ei eita me enam probleemi – naistel siiski tasus kuus aastat tagasi plakatitega «Ei palgalõhele!» tänavatele tulla.

Kuidas saada rohkem naisi otsustama? Kas tahame saavutada võrdsema esindatuse parlamendis kiirema või aeglasema arenguga? Aeglane variant tähendaks umbkaudu kolm inimpõlve ootamist. Leian, et see on raisatud aeg ja tuulde visatud ressurss.

Kui 53 protsenti Eesti rahvastikust moodustavad naised ja nad on enam haritud kui mehed, siis tavaloogika ise juhib meid kiiremat arengut valima. Et jõuda samale tasemele nagu Belgia, kes suutis kolme valimiskorraga viia parlamendis naissaadikute arvu 16 protsendilt kolmandikule, peaksime seadustama nn triibuliste nimekirjade põhimõtte. See tähendab, et naised ja mehed paiknevad valimisnimekirjades vaheldumisi.

Sotsiaaldemokraatlik erakond sätestas oma valimiskorras juba mitu aastat tagasi, et nimekirja esimesed kaks peavad olema erinevast soost. Üldvalimiste riikliku nimekirja 20 esimese nime puhul peab järgima nn triibulist põhimõtet. Nii teeb üks Eesti erakond. Arvan, et see väärt põhimõte peab vormuma seaduseks, mis oleks kohustuslik kõikidele erakondadele. Eranditult. Kas teeme ära?

Seotud lood
10.04.2017 12.04.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto