Sisukord
Arter
Postimees
15.04.2017
Eesti Lennujaama ähvardaja paljastas praalimine Facebookis (2) Mälumäng (1) Kremli muuseumid võivad Pätsi keti näitusele panna (10) Dilbert Male Horoskoop Palju õnne Leopard ootab pidu Tagakülg Idanaaber toob aatomisõjalaevad Läänemerre (52) Eh, Odessa! (2) Aasta Eestis elanud kvoodipagulased võisid päritolu kohta valetada (11) Majandus Hesburger kavandab Baltimaades suurt laienemist Välismaa Eesti sõdurid tõstetavat lageda taeva alla Türgi referendumi mõju viiele võtmevaldkonnale Kuus küsimust libauudise äratundmiseks Kolm lennukat libauudist Saabuvad NATO väed andsid Vene libauudisetootjaile uue hoo (5) Reaktsioon USA superpommile: Trumpist Talibanini (1) Arvamus Marti Aavik: naiste ja meeste sõda? (13) Juhtkiri: libauudiste aabits Alvar Soesoo: liikumises Eesti Mis teeb Eesti kontuuri kunstnikule eriliseks? Mis juhtus Henrik Kalmetiga? (8) Uus tölner (2) Klient on kuningas (1) Eh, Odessa! (2) Kultuur Oja sulin ja mulla mögin ehk mõningaid maamotiive eesti nüüdisaegses pop- ja rokkmuusikas (1) Mis juhtus Henrik Kalmetiga? (8) Maast enne ja pärast Tammsaaret (1) Sport Selver ja Bigbank murravad Keele ajastust välja Kontaveidi võimas hoog jätkub Arvuhull, keda austavad isegi nässid Tarbija Postimees MAITSEB: milline šokolaadijänes mekib kõige paremini? Hesburger kavandab Baltimaades suurt laienemist Vutifarm vassis munade oomega-3 sisaldusega AK Andres Adamson: Tartu rahuga liidetud alade jäämine Eestile oli ebatõenäoline (8) Arvo Valton: soome-ugri rahvaste iseseisvus on nende säilimise garant (4) Peeter Langovitsi tagasivaade: Uus ajastu parvlaevaühenduses Alvar Soesoo: liikumises Eesti Vaimude saar Anu Raud: Eestimaa kui inspiratsiooniallikas Eesti kultuuri täheatlas: Põrgu – Maa – Taevas – elufilosoofiline tõlgendus Mis siis, kui taanlased oleksid meid tõhusamalt ristinud? (2) Oja sulin ja mulla mögin ehk mõningaid maamotiive eesti nüüdisaegses pop- ja rokkmuusikas (1) Maast enne ja pärast Tammsaaret (1) Kaido Kama: meie maa (2) Arter Linnapuhkus Rakveres – linn, mis rokib täiega! Horoskoop Andres Kasekamp, kas hüvastijätt Eestiga? (7) Kuidas kanda kurve? Lexus üllatas Milano disaininädalal Toks-toks munakoks! Jüri Kolk: millal peaks vaikima? (3) Köögiduell: Adeline Tannbaum & Merrit Kiho Sportlikult saledaks luutiheduse hinnaga Fotod ja video: K-komandoga lasketiirus (1) Kas Eesti võiks olla eeskujulik ökoriik? (4) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kas Eesti võiks olla eeskujulik ökoriik?

6 min lugemist
  • Ökoriik ei tähenda, et edaspidi käivad kõik jala ja närivad võilillelehti.
  • Ökoriik suurendab kohalikku iseseisvust ja hakkamasaamist, seega turvatunnet.
  • Ökoriigi loomiseks on vaja eestvedajaid, kel jaguks moraalset-eetilist kapitali.
  • Utoopiline on ettekujutus, et saame senisel moel probleemideta edasi kesta.
Züleyxa Izmailova. FOTO: Liis Treimann

«Aga ükskord algab aega, kus kõik ressursid kahel otsal lausa saavad ammendatud; lausa täitsa otsa saavad – küll siis nutt tuleb meie lastel peale, Eesti põlv on puruks löödud.» See ei pruugi nii minna, kui... hakata käituma säästlikumalt ja mõistlikumalt.

Suur munakujuline küünal Tallinnas kaupluse vaateaknal näis nädal tagasi, enne munapühi, nii-nii ahvatlev. Tumedate juuste ja pruunide silmadega Züleyxa Izmailova (31), kes oli nädalapäevad tagasi saanud Eesti roheliste erakonna uueks juhiks, vaatas seda ja mõtles, et ostaks ära. Kellele siis ilusad asjad ei meeldiks?! Poolteist aastat tagasi olid talle Hollandis uhke kaubamaja vitriinil silma jäänud imekaunid toidunõud – aga kuidas sa tuled Amsterdamist koju, kaasas kaks last ja peened nõud? Järele jäänuks vaid värvilised killud ja pisarad, vaagis ta. Liiati oli vanaema pärandanud talle mitu väga vana, väärikat serviisi. Milleks veel üks selline?

Ka munakujulist küünalt imetledes haaras kaine mõistus initsiatiivi ja sosistas talle: «Issand, mida ma teen?! Kuidas ma lähen selle munaga koju?»

Päev hiljem seletab ta Arterile ostust loobumist veelgi kaalutletumalt: «Tundus tobe osta nii suur küünal, mis on sama suur nagu laud.»

Ökoriik on sõna, mis ajab paljudel ihukarvad õudusest püsti: misasja, kas nüüd tuleb hakata puukallistajaks ja märsilohistajaks, lasta tuled kustu ja kolida koopasse?!

Keerulise eesnimega Izmailova, keda rahvas tunneb palju suupärasema ja lihtsama Zuzuna, pole selline noor naine, keda kohtab tarbimist tagant piitsutavais moe- ja elustiiliväljaandeis. Enamiku riideid, v.a pesu ja sokid, ostab ta kaltsukaist. Talvel leidis ta Saaremaa kasutatud asjade poest villase kampsuni ja kolm paari kingi – «Põhimõtteliselt tutikad,» ütleb ta – ning maksis nende eest kokku kõigest 12 eurot.

Ei, ärge kiirustage järeldusega: asi pole raha kokkuhoius. Asi on põhimõttes: milleks osta tuttuusi asju ja toetada niiviisi arutut tarbimist ning loodusressursside trööpamist, kui taaskasutusest leiab enam-vähem kõike vajalikku? «Kaltsukast saab tihti kvaliteetsemaid asju, kui pakub nüüdne kiirmood – paned rõiva paar korda pesumasinasse ja ongi läbi,» lausub Izmailova.

Põhjus, miks Izmailova, kelle ema on eestlane ja isa aserbaidžaanlane, käitub säästlikult, tuleneb tema unistusest: ta tahab, et Eestist saaks ökoriik. See, mööngem, on sõna, mis ajab paljudel ihukarvad õudusest püsti: misasja, kas nüüd tuleb hakata puukallistajaks ja märsilohistajaks, lasta tuled kustu ja kolida koopasse?! Ökoriik on mõiste, mis tähendab küllap enamiku nägemuses arengu pidurdumist, senistest hüvedest ja heaolust loobumist ning naasmist möödanikku.

Eelistagem eestimaist!

Ökoriigi pooldajad pole sellega põrmugi päri. «Mina ei näe, et ökoriik oleks vastuolus hea elukeskkonna ja elu nautimisega,» ütleb Tartu Ülikooli botaanika vanemteadur Aveliina Helm. «Vastupidi, kui me praegu ei tegutse uute lahenduste nimel, oleme tulevikus kardetavasti sunnitud loobuma päris paljudest enesestmõistetavatest asjadest, olgu selleks putukatest tolmeldajaid vajavad maitsvad viljad, puhas joogivesi või esteetiliselt nauditav maastik.»

Ökoriik, kinnitavad selle eestkõnelejad, ei tähenda sugugi, et edaspidi käivad kõik jalgsi ja närivad tagaaiast leitud võilillelehti. «See ei tähenda, et me ei kasuta enam ühtegi plastmassist toodet või kanname vaid pastlaid ja viiskusid,» kinnitab Roy Strider, ökoriigi idee propageerijaid. See tähendab tema sõnul võimalikult maksimaalse mahemajanduse ja säästva mõtteviisi kombinatsiooni, samuti teistmoodi põhimõtteid ehituses ja energeetikas, aga ka oma tegude tagajärgede märkamist, loomulikku loodushoidu ja tervislikku toitu. «Ökoriik suurendab kohalikku iseseisvust ja hakkamasaamist, seega ka üldist turvatunnet,» väidab Strider. Teisisõnu: eelistagem eestimaist!

Ehk lühidalt ja kokkuvõtvalt, nagu resümeerib Eesti Maaülikooli professor Anne Luik, mahepõllumajanduse spetsialist: ökoriik elab loodusega kooskõlas ja kasutab kõiki ressursse, nii looduskeskkonda kui inimest, säästlikult, mitteraiskavalt, hoidvalt.

See, mis ökoriigi pooldajaid tegutsema ajendab, pole sugugi, nagu ilmselt paljud kahtlustavad, sõge roheline ekstremism, vaid tõsine ja teaduslikult põhjendatud mure, millise elu pärandab nüüdne põlvkond oma järeltulijaile. Piisab vaid ühest vähemärgatavast detailist, märgib botaanik Helm, mis võiks kõigil lüüa ohutulukese põlema: sel kevadel laulab loodust mittesäästva maakasutuse tõttu Eesti metsades veerandi võrra vähem linde kui 1980. aastal. «Teadlasena ei ole kahtlust, et juba meie ees seisvate või üsna vältimatult nurga taga ootavate keskkonnaprobleemide tõttu peab miskit meie majandamises muutuma nii või teisiti,» lausub Helm. «Kui see ei juhtu täna ja meie oma valitud rada pidi, siis juhtub see homme ja tõenäoliselt juba sundkäiguna.»

Asjatud kartused

Izmailova on püüdnud juba aastaid, enne Eesti roheliste liidriks tõusmist anda oma panuse, et säästlikumalt majandada. Ta tuleb intervjuule Arteriga tumedas nahkmantlis, mille ostis kümme aastat tagasi kaltsukast. Tal on käe otsas beež käekott, mis pärineb vintage-kauplusest. Peas must nokkmüts, mille otsa ette on valgete tähtedega trükitud ingliskeelne loosung «Loobume fossiilkütustest». Kolm aastat tagasi soetas ta elukaaslasega Raplamaale maakodu, kuhu tahab rajada toidumetsa – istutada viljapuude alla taimi, mida saab süüa. Ta püüab perega tarbida eestimaist toitu, ehkki möönab, et teinekord on see keeruline, kui poes lebavad Eesti tomatitega kõrvuti üliodavad Hispaania viljad. Aga lambaliha saab ta tuttavalt mahetalunikult. «Mu kolmeaastasele tütrele liha väga meeldib,» tunnistab ta. Tallinnas, kui ilmaolud vähegi lubavad, liigub Izmailova ringi jalgrattaga. Tõele au andes pole tal autojuhilubagi – ei, seda mitte põhimõtte pärast, vaid laste sünd tuli loa taotlemise plaanile lihtsalt vahele. «Nüüd ootan ära, kui tulevad isesõitvad autod,» lausub ta naerdes.

Kuigi ökoriigi idee rõhutab suuri ja paljude kõrvus isegi ilmselt ebamääraseid põhimõtteid, nagu keskkonda arvestav jätkusuutlik areng, taastuvenergia kasutamine või looduslike elupaikade ja elurikkuse säilitamine, saab igaüks ökoriigi edendamisega Izmailova kombel algust teha ilma, et ta elukvaliteet kannataks. Ärge arvake ekslikult, julgustab Roy Strider, nagu ei tohiks te vaadata enam televiisorit, peate vee tassima allikalt toobriga tuppa ning võite liikuda vaid jalgrataste, käsidresiinide või hobustega. Aga kelleltki ei võta tükki küljest kilekottide kasutamise vähendamine või kodus tulede, teleri ja muude kodumasinate kasutamine vaid siis, kui selleks on tõesti vajadus, loetleb ta. Samuti, kinnitab Strider, leiab loodusliku asenduse mürgisele kodukeemiale – «Poed on juba täis ökopesuvahendeid,» nendib ta –, aga ka enamikule teistele mürke sisaldavaile tooteile. «Loomulikult tuleks tarbimis- ja elustiilis teha märgatav muutus, kuid ma ei näe, kuidas peaks loodussäästlik arhitektuur, biogaasil liikuvad autod ning rohkem rohelist energiat meie igapäevast elamismugavust maha niitma,» ütleb Strider.

Küsimus on selles, kuidas panna inimesed neisse muutustesse uskuma ning neid ellu viima. Ja vastus küsimusele, täheldab jätkusuutliku arengu asjatundja Rea Raus, sõltub kahest asjast. Esiteks, kuidas pöörata ringi inimeste mõtteviis: «Et nad peatuks selles maailmas, vaataks iseendale silma ja küsiks, mida ma teen, kas see lõhub keskkonda ja mind ennast inimesena ja kas suudan üldse teistmoodi,» kirjeldab Raus. Selliseid muutusi, hoiatab ta, ei maksa loota kiiresti ja järsult, sest need tekitaksid siis üksnes kaost. Teiseks, lisab ta, on vaja tõeliselt karismaatilisi eestvedajaid, selliseid, kel jaguks moraalset ja eetilist kapitali: «Inimestel on palju kahtlusi ja hirme, neile on vaja liidrit, kes roniks katusele.» Raus on veendunud, et kui õnnestub selgitada, miks on ökoriiki vaja, ei hakka keegi sellele vastu ajama, sest «ökoloogiline identiteet on meis kõigis olemas, aga see on alla surutud, see magab».

Hea elu lubadus

Ökoriigi eesmärk ei seisne ainult selles, et kulutada vähem saastavat põlevkivi, osta pigem kasutatud riideid või süüa rohkem mahetoitu – kas teate, et rohkem kui pool meie lauale jõudvast toidust sisaldab veterinaar- ja toiduameti tunamulluse uuringu andmeil taimekaitsevahendite jääke? –, vaid ennekõike ikkagi selles, väidab Raus, et inimeste tervis, nii vaimne kui kehaline, läheb paremaks. Sest elu läheb ökoriigis senisest palju rohkem tasakaalu, põhjendab ta. «Me ei loobu tegelikult hüvedest ja ei roni tagasi koopasse, vaid vastupidi – hakkame elama terves ja harmoonilises keskkonnas,» lubab ta.

Ka maaülikooli professor Luik usub, et ökoriigi loomine on saavutatav, kui inimesed hakkavad käituma vähegi mõistlikult. Selleks pole tema sõnul esiotsa vaja enamat, kui alustada iseendast, kas või kõige väiksemate muutustega – kustutada tarbetult põlevad tuled ning vaadata kriitilisemalt, mida ja kui palju osta. Probleem peitub ainult selles, tõdeb Luik, et enamik inimesi ei taha hakata end muutma ning mõistlikumalt käituma enne, kui tõeline häda on käes.

Seni, kui hädad veel otseselt uksele ei koputa – sest bensiini ja diislit tanklais jätkub, läbipaistmatu õhk ei nõua kodus püsimist nagu Shanghais, toit lebab lettidel lademes ning rõivapoed reklaamivad üksteise võidu odavaid väljamüüke –, peavad paljud jätkusuutliku ehk ökoriigi ideed paratamatult millekski eluvõõraks ja utoopiliseks. On see nii?

«Iseenesest ei ole jätkusuutlikum maailm midagi utoopilist,» kinnitab botaanika vanemteadur Helm. «Utoopiline on mõneti hoopis meie ettekujutus, et saame sel moel probleemideta edasi kesta.»

Selleks et kuhjuvaid probleeme vähendada, on Izmailova valmis andma oma ökoriikliku löögi ka sinna, mille ründamisest enamik ei julge mõeldagi – lõputut kasvu ja kasumit taotlevate-soosivate pankade pihta. Välismaal on tekkinud fondid, mis kinnitavad, et ei paiguta raha ettevõtmistesse, mis suurendavad sotsiaalset ebavõrdsust. Samamoodi kavatseb Izmailova hakata lähiajal seisma hea selle eest, et ta raha ei läheks fondidesse, mis ei hooli jätkusuutlikest ehk ökoriiklikest lahendusest. Ja kuna ta on nüüd poliitik, erakonna juht, on ta saanud kõlava platvormi, millelt esitada sama üleskutse ka teistele inimestele.

Kuskil tuleb ju ökoriigi idee idanema panna. Miks mitte seal, kus seni on kasvanud raha.

Miks Eesti sobib ökoriigiks?

Jätkusuutliku arengu eestvedajad on veendunud, et esiteks passiks Eesti ökoriigina muule maailmale innustavaks eeskujuks ning teiseks on just Eestil suurepärased võimalused üldse ökoriigiks saada.

«Eestil on oma väiksuse ja paindlikkuse tõttu võimalik olla majakaks ka teistele, loobudes loodust ja keskkonda pöördumatute kahjustusteni viivatest majandamisvõtetest ning asendades need pikaajaliselt jätkusuutlike tegevustega,» väidab Tartu Ülikooli vanemteadur Aveliina Helm.

Seda, et ökoriik on Eestile nutikas ja kasulik ettevõtmine, mis muudab meie nõrkused tugevusteks, tõmbab Eestile tähelepanu ja aitab nii meil kui ka meid ümbritseval maailmal kestma jääda, kinnitab samuti Roy Strider, ökoriigi idee eestvedajaid. «Kuivõrd väikeriigi ülalpidamine on nagunii kallis, kuid täiesti selgelt me siin maalapil oma väikeriiki soovime,» seletab ta, «siis võiksime riiki pidada nõnda, et selle kestmine ja olemasolu tähendaks ka ülejäänud maailmale midagi enamat kui lihtsalt maalappi.» Selleks tuleks tema nägemuses muuta perspektiivi: mitte otsida kasu vaid Eestile, vaid mõelda, kuidas Eesti saaks olla kasulik ja eeskujuks kogu maailmale. «Nii tegutsedes muutub meie riik automaatselt ka väljasolijatele palju toredamaks ja huvitavamaks paigaks,» lisab Strider.

Eesti Maaülikooli professor Anne Luik resümeerib: «Eestil on ikka veel olemas head looduslikud eeldused ökoriigiks saamiseks, mida tasuks kasutada enne, kui on hilja.»

Seotud lood
14.04.2017 17.04.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto