Mis juhtus Henrik Kalmetiga?

Mis pani Tallinna Linnateatri populaarse näitleja välja ütlema seda, mida ta tegelikult arvab? Et teater on kriisis, peanäitejuhi fookus on mujal, lavastajad käpardid, kaasnäitlejad keskpärased – sellist juttu räägitakse, ja kõikide teatrite kohta. Ent tavaliselt tehakse seda siseringis või märkusega «jäägu see omavahele».

Aga kas linnateater on kriisis? Kui see on kriis, siis ülejäänud Eesti teatrid tahaksid vägagi sellises kriisis olla. Nii vastas küsimusele üks hinnatud teatriekspert, ja ta ei pidanud silmas üksnes publiku tormijooksu, vaid ka näiteks näitlejate töötingimusi, vabadust ning võimalust oma arvamust välja öelda.

Kalmet on lapsesuu, Kalmet on trikster, Kalmet on sündinud, kuldlusikas suus, Kalmet pole päris teatritegemist näinudki, Kalmet on tänamatu ja moraalitu. Selliseid jutte aetakse maja sees. Pole vaja lõhkuda teise mehe elutööd. Kui sulle ei meeldi, siis mine ära. Ebaeetiline on võtta vastu teatrist hüvesid ja siis oma tööandjat avalikult mustata. Ta tuleks päevapealt lahti lasta. Nii kõlasid osa teatriinimeste reaktsioonid. Samas mööndi, et Kalmeti jutus on mõningad tõeterad, kuid väljaütlemise stiili peeti puusalt tulistamiseks ning ääretult labaseks ja valeks.

Teatrisõprade reaktsioonid jagunesid aga kaheks. Ühed leidsid, et endal püksid maha võtnud näitlejal pole õigus armastatud lavastaja kohta sõna võtta. Paljude meelest ütles Kalmet aga välja nende endi tunde, et Tallinna Linnateatri saalist lahkutakse tühjalt, sest pärast kuid kestnud teatripileti hankimist on ootused lavastusele olnud liiga kõrged.

Pealkirjas esitatud küsimusele mul selget vastust pole. Intervjuule ei eelnenud teatris Kalmeti ja kolleegide-ülemuste vahel konflikti. Tehti tööd, mõnede inimestega oli läbisaamine parem, teistega halvem. Kõik oli kõige tavalisem.

Aga võib-olla ongi asi selles, et 2012. aastale, mil linnateater laienes ja teatriga liitusid EMTA lavakooli lõpetanud XXV kursuse vilistlased, eelnes suur krahh. Äsja oli «rahvas hääletanud», et Tallinna Linnateatri suure saali asemel rahastataks Kultuurikatla valmimist. Teater ja Elmo Nüganen oli otsusest vägagi löödud, sest aastaid kestnud unistus purunes lõplikult. Kõik tehtud plaanid lendasid vastu taevast, motivatsioon murenes.

Nüganen oli võtnud lavakooli kursuse teadmisega, et saab oma õpilastele linnateatris tööd pakkuda. Suurt saali ei tulnud, Nüganen kauples linnalt-riigilt raha ning sai siiski truppi laiendada. Nüganen oli pidanud sõna.

Praegu võib öelda, et trupi laiendamine tekitaski teatris sisepingeid, mis nüüd tipnesidki Kalmeti intervjuuga.

Need viis aastat, mil Kalmet ja tema kursusekaaslased on linnateatris töötanud, pole Nüganen nn noortega teinud ühtegi suurt lavastust, välja arvatud «Tõe ja õiguse» taastamine, kuid sealgi on kandvad osad linnateatri «vanadel». Ka külalislavastajad vaatavad pigem vanemate näitlejate poole.

Arvatavasti tunneb Kalmet, et nad on küll teatrisse kutsutud, kuid samas pole teda seni näitlejana vaja olnud muuks kui poisikeste mängimiseks. Aga ambitsiooni tal on, samuti julgust välja öelda. Ka teatris. Tõsi, aasta alguse suurel koosolekul, kus teatrijuhid aru andsid ja näitlejad said küsimusi esitada, Kalmet ei osalenud.

Kui Kalmet avalikult kolleegide kohta tuliseid sõnu ütles, siis ei istunud mu vastas vihane ja kibestunud inimene, pigem tuliste silmadega idealist. Ta teadis, mida teeb ja ütleb, ent vist ei kujutanud temagi ette, et pudelist lahti lastud džinn on nii suur.

Räägitakse, et Shakespeareʼi «Macbeth» on neetud näidend ja toob trupile-teatrile õnnetust. Võimuahnet kuningat mängiv Kalmet lootis, et kuna näidendi tegevus on viidud talisuplejate ühingusse, siis pääseb ta puhtalt. «Aga see needus tuli hoopis välja täiesti ootamatult,» kommenteeris Kalmeti intervjuuga kaasnevat üks linnateatri inimene.